Vana Kuu. Ma peaaegu näen tema nägu. Profiilis on selsinatsel Vanal Kuul särav jume, kuigi see võib tuleneda öösinisest taustast. Vanal Kuul on kõrged põsesarnad, pisukese naeratuse korral, mis korraks vilksatab, märkad põselohukesi tema palgeil. Tal on kõrge laup, mida ehivad elukortsud, ent need pole sügavad vaod. Vanal Kuul on pisikene nöbinina ja huuled kui moe pärast mossitaval lapsel, kes emme käest kommi mangub. Vana Kuu on sõbralik, alati heal meelel nõus lugusid jutustama. Ta ei meenuta põrmugi torisevat vanameest, pigem lahket taadut.
Dagö-öö
Kontsert oli parimast parim! Ursula poisid nägid nii šeffid välja, plusspunktid ruudulise ülikonna, kingade ja kaabu eest neile. Dagö oli muidugi õhtu staar, Kõre ja Pang tausta laulmas. Ma isegi imestasin, kui kõik need rõõsad ja roosad noore(ma)d mu ümber neile häälekalt ja energiliselt kaasa elasid. Ma ei tea, mis toimus lava ees olevast massist tagapool, seal istujate seas. Küllap nad istusid ja kuulasid ja plaksutasid. Ma tõesti ei tea. Aga lava ees käis vabaõhukontsertile omane möll. Ja see andis meeletu fiilingu ja erksuse. Mina tundsin end hästi.
Pärast kontserti tegin fänni: läksin autogramme jahtima. Ursula poisid olid kahjuks silmapiirilt kadunud. Saatpalult palusin oma tenniseninale autokat. Ta küsis, kas mul on Hiina kets ja viskas oma nime valmis. Märkmiku tagakaant kaunistavad Kõre, Pange, Rebase ja Vaigla nimetähed. Üks kerekas noormees, kes mult pidevalt pastakat laenas, näitas oma autogrammikogu, mis kõik olid kirjutatud passi. Ja-jaa, isikut tõendavasse dokumenti passi. Seal oli lisaks Ursula sirgeldustele ka Tamme Villu sorgeldis ja eilsest ka dagökate omad. Mõne päeva pärast sõidab too tegelane Hispaaniasse, näis, kas teda Dagö riigi viisadega üle piiri lastakse. Ja minu pastakas osutus menukaks: paljud autogrammid kirjutati just sellega. :D
Kesköö paiku jõudsin laululavalt tagasi kesklinna. Krooksust mööda, seejärel Zavoodist. Ennäe, Mihkel istub seal! Viipasin tervituseks ning läksin sisse, et paar sõna juttu puhuda. Mihklit nägin kontsertil ka, aga kaugelt. Edvistasin oma autogrammidega ning vahetasime uudiseid. Lahkudes jäin ukse ette ummikusse (tavapärane asi seal) ning üks heledate juuste ja habemega noormees hakkas minuga rääkima. Temagi oli kontsertil käinud. Ta ütles, et mul on pikad jalad, kuna mu tenniseninal oli ju autogramm (ja lava oli kõrge). Tõdesime, et kontsert oli superhea, kuigi oleks võinud kauem kesta. Ja olime pettunud, et Dagö kolmandat korda lavale tagasi ei tulnud, kuigi valjuhäälne aplaus ja skandeerimine seda pikalt nõudsid.
Zavoodist viis mu tee mööda Rüütli tänavat Püssikasse. Teretasin Trummarit, istusin ukse juurde lauale jalgu puhkama ning kuulasin paar lugu bändi esituses. Otsustasin mõnusat muusikaelamust mitte rikkuda ning läksin Raekoja platsile. Tegin tiiru ümber purskkaevu ning mu pilk jäi pidama kuule. Istusin sinnasamasse pingile kirjutama. Ilm oli hea, seega lonkisin Emajõe äärde. Otsejoones pontoonidele, kus mõnusasti istet võtsin. Olelesin niisama, üritades tümpsuvat kluubi eirata. Hää oli!
Jahedus imbus läbi ihu, andes märku koju minekuks. Kõrvalepõige bensukasse, et soe viinerisai osta. Kand ja varvas, kand ja varvas kuni koduni. Üksi nagu alati. Mõnusasti üksi. Harjumuspäraselt üksi. Keset sõiduteed. Kuu saatjaks. Õndsus hinges. (:
Postsecret 5
Lutsukas
Viimane arbuusikomm. Uus pakk tuleb osta. Muidu mulle karamellkommid väga ei meeldi, aga need on maitsvad. Barbariss on ka hea. Matkal on neid mõnus lutsutada või kange tee sisse panna, kui suhkur otsas. Klõgistan kommi vastu hambaid, seekord ei ragista hambaga pooleks.
Dag-ö
Et… ma lähen ju homme õhtul kontsertile. Laulavad Ursula ja Dagö. Mu ainuke mure on see, et vihma ei sajaks. Sest ma tõesti-tõesti ei taha märja kassipojana seal seista. Nüüd sa ütled, et pole olemas halba ilma, vaid vale riietus. No mõnikord on ikka halb ilm ka olemas. Selline, mis ähvardab sulle tuule ja vihma ja jahedusega nohu tuua. Olenemata riietusest. Kuid tean juba ette ära, et tuleb mõnus ja nauditav muusikaelamus. (:
Tartu hansapäevad 2006
Eksootilised hansapäevad on selleks korraks läbi. Mina olen ka. Läbi. Väsi-väsinud. Sest veetsin iga päev linnas aega, käisin õhtul korraks kodus söömas-puhkamas ja läksin uuesti hansatama.
Leegitsev Kaarsild oli nii ilus.
Tartu samba oli nagu hommiku/öövõimlemine. Bobikuga oli lahe öiselt juttu ajada ja aktiviste sambareivimas vaadata. Vana Tallinna kohvi juues tekkis meil häid ideid, sulakulda väärt ideid.
Madrusesärki oleks tahtnud, aga kõige väiksem numbergi oli natuke liiga suur mu jaoks. Kiviheitemasinaga loobiti jõevett Emajõkke tagasi.
Kõhutantsijad, tsirkuseartistid, flamenkotantsijad, mungad, orkestrid, sadat muud sorti esinejad.
Rongkäigud, kontsertid, kauplemine, töötoad, rüütliturniir, sambareiv, tsikliteparaad, muu melu.
Ah, nii meeletult lahe oli!
Rrh!
Ja enne kui lasen ühe pisikese juhusliku hetke pärast endal täiesti sorgu vajuda, teen näo, et mind sel hetkel seal ei olnud ning sulan naeratades/arbuusikomme lutsudades rahva sekka. Et poogen-poogen.
Rannas
Käisin eile Emajõe liivarannas päevitamas. Haha, mina ja rannas päevitamas? Nojah, Anks kutsus. Hea oli see, et tuuleke puhus ja jahutas. Paha oli see, et tuuleke puhus liiva näkku, suhu, silma, juustesse. Ja muidu oli ka liivane olemine. Päh, ei meeldi mulle rannas peesitada. Aias põõsa taga on märksa parem.
Hekt #4
Vahel lähevad juhuslikud mõtted täide.
Täna kõndisime Pusaga teineteisest mööda. Mina nägin teda, tundsin ära, astusin tema poole. Tema aga ei näinud mind või siis ei tundnud ära ning astus minust mööda. Ma ei hakanud talle järele hüüdma. Kui läks, siis läks.
Paariks hetkeks tundisn sisemuses tormi, kuid kogu see juhtum ajas pigem naerma kui nutma. Aga miks ma endiselt neid mäslevaid liblikaid kõhus tunnen?
—
Aga… kas ma julgen nüüd linna peale minna? Kui ma teda uuesti kohtan, mis siis saab? Vastus peaks lihtne olema: ütlen “Tere!”, vahetan paar sõna, ei lase tal enda üle võimust võtta. Kõik on mu enda teha. Ent tunnen end nõrgana. Ma ei taha järjekordselt haiget saada. Ei taha, aga saan. Ise teen. Ei tohi, ei tohi, ei tohi.
Ma pean endale tegevust leidma.
Suvised helid
Kuigi juulikuu on tiksunud peaaegu poole peale, kirjutan ma järjekindlalt kuupäeva järele „juuni”.
Keegi mängis väikest lõõtspilli. Aeg-ajalt oli vaikus, siis oli taas kuulda särtsakaid lõõtspilli helisid. Mõned suved tagasi võis aianurgas kuulda bändiproovi paar naabermaja eemal.
Ronge kuuleb nüüd ka päeval. Esmalt hoiatav kell, seejärel rataste kolinal veerevad vagunid.
Muruniidukid. Aedades askeldavate naiste ja meeste hõiked. Piiritavad pääsukesed. Allakeritud akendega autost kostuv tümps. Kastmisvoolikust kaarena väljuv vesi.