Istun jõel. Pontoonide peal, keset jõge. Selja taga on tintjasmust öö. Eespool on tumedast ööst saamas varahommik helendava sinega. Jõevesi on siinsamas. Vesi väreleb, võbiseb, väriseb. Kerge tuuleke ajab kunstlikku valgust peegeldava pinna rohkem võbelema. Üksainumas täht helkleb tabamatus rütmis. Ooh, neid on veel – tähti. Tähed on tasa. Vesi on tasa. Taevas on tasa. Öö on tasa. Inimesed… nemad ei oska ses pildis tasa olla. Kui oskaks, olekski ideaalne idüll.