Uusimaid fakte minust

Posted on by

Mulle maitseb ananass. Sööks ananassi värskelt, konservina, pitsa peal (muide, täna sõingi), salati sees, pea peal seistes ja sajal muul moel.

Mulle ei meeldi SkyPlus raadiojaam. Mölaraadio, ma ütlen. Eriti raske juhus on avalikud kohad (pubid, kohvikud, ilusalong jne), kus tihtipeale muud raadiojaama peale Sky+ ei mängitagi. Miks küll? Appi! Hm, meenub, et paar aastat tagasi kuulsin ühes kohvikus Star FMi. Viis pluss!

Mulle meeldib mõte teha juustesse tumesinised triibud. Kui punased-pruunid-valged välja kasvavad, siis ehk saabki minust sinipea.

P.S. Ma vaatan salaja meeleheitel koduperenaiste seiklusi ja kadunud lennukireisijate omi kah. :P

Hetk #6

Posted on by

Pühapäeval teel poodi sain juhuslikult kokku oma sõbrannaga. Ta jalutas seal kandis ning nägi mind. Kohe ei pannud ma tähele, kuid hiljem märkasin, et tal olid silmaalused punased. Ta oli vist nutnud. Ja ma ei küsinud, miks. Sest ma juba teadsin, miks. Kokku-lahku-kokku-lahku suhe pole suhe. Et tema ja ta teinepool sellest juba aru saaks, et nende aeg on otsas. Seda autot kraavist enam välja ei tõmba. Mul on kahju, aga ma ei usu.

Igav on

Posted on by

Otsisin ja pusisin ja mässasin ja jõudsin peaaegu vihastada. Tahtsin uut kujundust panna, aga ei leidnud midagi. Ja käesolevat kõrbeteemat ei anna oma äranägemise järgi muuta ka, muudkui error ja error. Urrnäh! Las siis olla, nagu on. Pilt on ikka väga ilus. Ei raatsi loobuda.

Nagu näha, tekitan ma pseudoprobleeme. See kõik on sellepärast, et ma olen juba ei-tea-kui-kaua iseenda seltskonnas viibima. Netielu on suhtkoht välja surnud, sest rahvas elab oma päriselu ja valdavalt peesitab hetkel Viljandis. Keegi ei suuda mulle meelelahutust pakkuda, seega tekitan alateadlikult probleeme, millega tegeleda. Ei ole lõbus, üldsegi mitte :(

I wouldn’t normally do this kind of thing

Posted on by

Pet Shop BoysLuura veel PSB kodukal ringi. Nüüd tuli mul mõte korraldada videodisko. Märksõnadeks futuristlikud kaheksakümnendad, PSB, värvilised ruudud ja triibud.

Täitsa lõpp, milliseid videosid nad oma lugudele teinud on. Ise ei oskaks midagi nii jaburat välja mõelda. Jabur seepärast, et niivõrd teistmoodi on, noh. Aga muusika on neil jätkuvalt hea.

Mis siis, et suurem osa mu tutvusringkonnas teeb suured silmad, kui kuuleb, et mu lemmikute hulka nad kuuluvad. Juba ammu. Siis kui nad torbikud peas “Go West…” hüüdsid. Nad ei peagi teile meeldima.

Kunagi kirjutati tüdrukuteajakirjas nende kohta, et nad on alati kohal, kui vaja. Sellest piisab mulle täiesti. (:

Tip-tip…

Posted on by

Kui nüüd vihmatama hakkaks, saaksin ma rahutuse oma hingest välja. Ma ootan sadu juba ammu. Saaksin ehk lõpuks ka oma loo lõpuni kirjutada. Vihmal on selles oluline roll. Nii kirjutamises kui jutus. Ma arvan, et seda viimast ka, jah.

Hekt #5

Posted on by

Nii ma siin istungi: paljad jalad laua all külmetamas, juuksesalk näo ees, oma eraklust nautides.

Olen viimasel ajal iseenda seltskonda jäetud/jäänud, et ei oskagi enam sõprade-tuttavatega midagi rääkida ega koos ette võtta. Nagu neid karja kaupa mu ukse taga seisaks või lakkamatult mu telefoni helisema paneks. Ei-ei. Kõigil teistel on omad elud elada… Minuta.

Ja mulle hakkab mu eraklus tasapisi meeldima. Ärgu nad siis ühel päeval avastagu, et ma enam neid ei vaja.

Paljajalu

Posted on by

Foot print in the sand

Panin täna mina oma uued ilusad kingad jalga, et raamatukogus ära käia. Kodust 10 minuti tee kaugusele jõudes olid juba varbad katki. Plaasterdasin ära. Mõne aja pärast tulid plaastrid lahti, panin nad tagasi. Head nägu tehes ja sobivat sammurütmi otsides astusin edasi. Kuid iga meetriga muutus lugu kehvemaks: plaastrid tulid ära, kingad hõõrusid valusamalt, nägu tõmbus krimpsu. Tuterdasin kuidagi läbi kesklinna rampsi. Isegi riiulite ees seistes andsid jalad märku, et neil on ebamugav. Võtsin miskid raamatud ning vedasin end vaevaliselt Riia tänava poole. TÜ rampsi juures enam ei suutnud –  kingad jalast, keerasin püksisääred üles ja paljajalu edasi.

Ma olen nii pettunud. Kuid ei oska öeldagi, kas endas või kingades. Mul kohe üldse ei vea kontsakingadega, alati nad hõõruvad varbad katki või panevad jalad valutama. No kohe üldse ei taha nad mu jalgadega sõbrad olla. Aga mul on ju vahel vaja pidulikumat kinga kanda. Kohe varsti lähen ju pulma, ega sinna saa ju tennistega minna. Nuuks! Kuidas ma oma kingadega sõbraks saan?

Jõel

Posted on by

Istun jõel. Pontoonide peal, keset jõge. Selja taga on tintjasmust öö. Eespool on tumedast ööst saamas varahommik helendava sinega. Jõevesi on siinsamas. Vesi väreleb, võbiseb, väriseb. Kerge tuuleke ajab kunstlikku valgust peegeldava pinna rohkem võbelema. Üksainumas täht helkleb tabamatus rütmis. Ooh, neid on veel – tähti. Tähed on tasa. Vesi on tasa. Taevas on tasa. Öö on tasa. Inimesed… nemad ei oska ses pildis tasa olla. Kui oskaks, olekski ideaalne idüll.