Roosad seinad, madal lagi, kääksuvad põrandalauad. Siin.
Sürr integr
Kesköised tänavad kõdurajoonis. Udusein kahe tänavavahe kaugusel. Värdjalikult kollane elektrivalgus hajus kui hallutsinogeenne aupaiste kaseokste vahel. Kassid, need pimeduses elavad olendid, muudkui jooksid siit sinna. Vilksamisi. Läbi udu kostus kahe inimese kõne, nende tumedad siluetid tekitasid põnevusfilmiliku hetke. Märg asfalt ja niiske õhk tekitasid sügisese tunde. Lapsed, ma tahaksin kooliasju osta. Sürrealistlik integreerumine eraklusest massiks võis alata…
Hetk #9
Mis siis, et kell oli 4.27.
Mis siis, et ma olin veini ja muudki joonud.
Mis siis, et ma saatsin sulle sõnumi.
Mis siis, et sa ei ole siiani vastanud ega tänanud ega midagi.
Mis siis.
Mul on üllatavalt hea olla. Sinust ja sellest hoolimata.
Tissipluusitarid*
Ägan 10-tunnise tüdrukuteõhtu ja 2-tunnise sünnipäeva tagajärgede tõttu. Üle pika aja sai korralikult pidutsetud. Head moodi, lõbusalt, vahvalt. Kaheksa neiut, kaks ööklubi, palju tantsimist, naermist, pildistamist. (Veini… ;) Hommikul koju minnes tegime tutvust kolme kopraga, kes Emajões ujusid ja kallastel ukerdasid. Mats ja padjaühendus toimus pool kuus hommikul. Päikesetõus läbi pilvede sai kah nähtud. Täna õhtul istusime paar tundi ühe sünnipäevalapse juures. Sain vist kahest tassist kohvist kergekujulise kofeiini üledoosi. Ohjah, täitsa hullult lahe oli!
*Tissipluusitarid – kõigil 8 neiul olid seljas õlapaeltega ja avara dekolteega pluusid.
lugesin teid ja parem sai. (:
E-tigu
Nii, nüüd on see tehtud! Kolm väga olulist kirja sai teele saadetud. Elan edasi ootuses ja lootuses.
Hetk #8
8. Kaheksa. Kaheksa on minu jaoks maagiline, tähenduslik number. Sest seal algas kõik. kaheksast.
——
Laupäeval on Pusal sünnipäev. Ta pole kolme aasta jooksul mind kordagi peole kutsunud. Vaevalt, et seegi kord. Kui tal töö kõrvalt aega selleks jääb. Ma soovin talle õnne, mis siis, et tema oma õnne minus ei näe. Ta on tegelikult tore inimene, hea ja sõbralik. Oleme sõbrad edasi.
It’s so bad it’s got to be good
Neli tähte: RHCP. Kaks sõna: Stadium Arcadium. Järeldus? Järeldada saab vaid üht: tahan!
Kuulasin täna jupiti esimest plaati (kokku on neid kaks). Oi, kui hää oli! Pea nõksus rokirütmis, oleks tahtnud sooritada efektseid hüppeid lavalt publiku sekka, loopida juukseid vasakule ja paremale. Meelde jäid lood “Snow (Hey Oh)” ja “Slow Cheetah”, mille sõnadest ka postituse pealkiri võetud. Arvatavasti võlub terve album eht-red-hot-chilli-peppersliku muusikaelamusega. Ja kui ma tahaks kedagi live‘s näha, siis just neid.
Ära vaata mind kaugelt…
…tee mulle pai.
Väsinud olemast, nagu olen. Läheks mujale ja igale poole, kui saaks. Teeks asju, mida muidu ei tee, kui julgeks. Jah, kui julgeks… Väsinud. Magaks oma vaimu välja, palun-aitäh.
Ma jõin kehva kohvi täna. Koorepulbriga, mitte piimaga. Nädala jooksul jõin iga päev tassikese, siis pidasin pea nädala ilma vastu, täna andsin alla. Ei ole füüsiline sõltuvus. Salaja unistan kohvi joomisest, ja seepärast jõingi. Kohvi joomine kui mõnu pakkuv tegevus.
Reedel on tüdrukuteõhtu. See tähendab seltskonda, mis koosneb rohkem kui ühest isikust – minust. On kordi ja kordi rohkem nägusid, nimesid, iseloome. Eraklusest massi sulandumine tõotab tulla katsumusterohke.
Jäätiseisu. Ostaks paki jäätist, puuvilju, mahla, segaks külmi kokteile kokku.
Daki, sa vaata, üks melanhoorahakatis passib päevi ukse taga.
Pea vist hakkab valutama.
Hetk #7
Ei suutnud enam. Tulin tulema. Ei kannatanud enam välja ühtegi sõna, sammu ega liigutust, mis Vanamees tegi. Tahan nii väga ära sealt. Minema. Omaette. Et saaks üksinda ärgata. Üksinda muusikat kuulata. Üksinda koristada. Üksinda logeleda. Olla täiesti üksinda. Kommentaaride ja õpetussõnade vabalt.
Mu kodu ei ole mu kindlus.