Tagasi sammaste vahel

Posted on by

Ma ootasin seda kuumadel suvepäevadel, mil üksi pingil istudes jalgu kõlgutasin. Nüüd siis on käes.

Teistmoodi, kui mäletasin. Rahvast on palju ja igal pool. Uued ja vanad, rebased ja kraadilised. Treppidel, koridorides, audikates. Tuttavaid nägusid on vähe. Kurvastavalt vähe. Mõned kraadised tegelased, keda niikuinii teatakse. Ei rohkem.

Panganäitsikud, kes reklaami- ja laenuohvreid jahivad, peavad mind rebaseks. Algajaks tudengiks. Aga kuidas sa saadki vahet teha? Siiski – ma tean juba, kuhu minna. Kas nad siis ei märka seda mu olekust, et ma tunnen end selles pikas hoones kui kala vees? Kuues aasta ju ikkagi… Nii ma põiklen kõrvale ja keeldun viisakalt.

Van 46 suur audikas on uue kuue saanud. Juba mõnda aega tagasi, aga ma alles eile nägin. Helerohelistes toonides seinad ja pingid (jah, ikka needsamad puust pingid), uus põrand, valgus ja erksus, uus tehnika. Vau! Oot, kus on vana audika hõng? Küll ta värvikihtide vahelt tagasi imbub. Sealt kõik algas eelminegi kord, algas ka seekord. Esimese korra audikas.

Tere ülikool.

Kõnelemisest

Posted on by

Ma võiksin minimaalselt rääkida. Võimalikult vähe. Kogu tekst näib tühja mulli ajamisena. Ei mõtet, ei midagi. Kõigest mulin. Arusaamatu ja sisutu.

Võiksin rohkem mõelda ja sättida väljendusrikkaid, toekaid, rammusaid sõnu ritta, selle asemel et pilduda tavalisi ja korduvaid fraase. Võiks välja öelda vaid mõtte, uba, iva. Ja jätta ütlemata üleliigsed sõnad, kohatäited. Las vaikus täidab lüngad. Kuulamishetked olgu järelemõtlevad, analüüsivad, väärilist vastust otsivad.

Kõneleda nagu kõnelevad inglise aadlikud filmis, nagu lugupeetud preilid härrastega, nagu sügavasisulised raamatutegelased… Ah, ei teagi, kuidas. Igal juhul teistmoodi.

Hetk #16

Posted on by

Tere, kool! (Jälle, 18. aastat.)
Tere, töö! (Esimest korda püsivalt.)

Head aega, sõbrad! (Kes tööl, kes koolis, kes igal pool.)
Head aega, isiklik elu! (Magamise arvelt ju võiks elada…)

666+1

Posted on by

Laupäeval käisin L.-ga ja S.-ga Põlvamaal seenel. Seeni oli väga vähe. Koerloom, kes metsas end võhmale jooksis, viskas lõpuks kõige porisemasse lompi pikali. Parim seenekoht oli maakonna piiril poe juures, kus tädike kukeseeni müüs.

Õhtul vastasin Aadu kõnele. Viga! Suur viga oli ka temaga kokku saada. Kuna ma niikuinii Püssikasse Ursula pärast läksin, siis mõtlesin, et noh, mis see paar sõna Aaduga rääkida ei ole. Viga, viga, viga! Õnneks ta lahkus ja ma sain pisut muusikasse sulada. Hea, et on Ursula ja nii… (:

Hiljem istusin Emajõel pontoonidel ja vaatasin vett. Kirjutasin märkmepaberile “Heade soovidega kirja leidjale! Päikest :)”, voltisin sellest pisikese laevukese ning lasin voolul kaasa viia.

Riia mäel otsustasid kaks huligaani oma jõudu näidata ning lükkasid viidaposti ümber. Hoolimata minust teisel pool teed, hoolimata möödasõitvatest autodest ja politseiautost. Täna oli post püsti, kuid vildakas ja viidad näitasid vales suunas. Nõmedikud!

Täna avastasin pesus olles koleda sinika põlveõndlas. Kuidas küll? Kaubanduslikku välimust pole ollagi.

Homme algab minul 18. kooliaasta. Inju KEK esineb enne aktust trepi peal, aga mina olen sel ajal koosolekul. Kahju. :(

Ööd pole endiselt magamiseks, vaid kõndimiseks. Üle mäe linna, üle mäe koju. Mitte ala mäe enam. Isegi ei tea miks.

tARTuFF vol 4

Posted on by

Viimane tARTuFFi õhtu algas piduliku lõpetamisega. Tänusõnad siia-sinna, Tõnise ja Kärdi ühislaulmine, aplaus. Enne eelviimast filmi rääkis Tiina natuke peaosalise Minnaga. Rahvast kogunes muudkui juurde ja lõpuks pandi ka filmilint käima.

Eelviimane film oli soomlaste komöödia “FC Venus”. (Bobs, midagi sulle!) Lugu sellest, kui naistel saab meeste jalkahullustusest kõrini. Et sellele lõpp teha, esitavad naised meestele väljakutse: naised mängivad meeste vastu ja naiste võidu korral lõpeb igasugune jalka fännamine. Mehed nõustuvad ja sellega algab “sõda, mis lõpetab kõik sõjad”. Terve film oli nauditav, tempokas ja lõbus. Naerda sai pidevalt. Ja kui muudmoodi jalkapisikut ei saa, siis see film aitab nakatumisele kaasa küll. Kui tavaliselt tunduvad Põhjamaade filmid sünged ja melanhoolsed, siis need 112 minutit näitasid, et kõledas-pimedas põhjas osatakse ka kvaliteetset komöödiat teha. Nähtud filmidest on see minu lemmik. Publikuhääletusel sai “FC Venus” teise koha.

Viimaseks filmiks oli sel aastal valminud “Volver”. Ühe pere eri vanuses naistest pajatavas loos tuli päevavalgele järjest uusi saladusi naiste minevikust ja olevikust. Teineteisest eemaldunud pere sai katsumuste järel taas kokku. Lugu oli üsna pikk ja lõppes minu arust liiga äkki. Ühel hetkel sai film lihtsalt otsa. Lahtisi otsi ei jäänud, aga siiski jäi mulje, et asi pole veel läbi. Publikuhääletuse võitis just see film ning suudlevate tudengite pronkskuju saadetakse tänutäheks Pedro Almodóvarile.

Mul on hästi hea meel, et selline üritus Tartus toimus ja ootan õhinaga juba 2007.aasta augustikuud, et saaks taas filme nautida. Suured tänud Jimile ja ülejäänud meeskonnale! :)

(Täna raeplatsil kõndides tuli peaaegu pisar silma, et hiigelsuurt ja kõige nunnumat ekraani seal enam ei ole.)

tARTuFF vol 3

Posted on by

Kolmapäeva õhtu teemaks oli piiritu armastus. Nagu filmid näitasid, igas mõttes piiritu.

Esimeseks filmiks oli “Kokkupõrge”. Dramaatiline, paljude omavahel rohkem või vähem põimuvate tegevusliinidega lugu. Üks öö, paarkümmend inimest ja nende elu muutvad sündmused. Maailmas on palju erinevaid inimesi, aga ka palju stereotüüpe, mis alati (või ehk isegi mitte kunagi?) ei vasta tegelikkusele. Iga inimene on omamoodi. Iga meie tegu või sõna mõjutab kedagi teist. Ja üks hetk võib muuta kõik: arvamust, maailmanägemust, uskumusi… Ligimisearmastusest rääkiv film pani mu nii mõnegi teema üle järele mõtlema.

Esimest seanssi oli taas platsi täis rahvast kaema tulnud. Tuuline ja vihmane ilm peletas vaid vähesed enne lõppu minema. Vihmasajust sain teada sedasi, et eesistujate selgadel sädelesid piisad. Enne teist filmi sadu tugevnes, mistõttu publik kadus kui tina tuhka. Mõnikümmend huvilist siiski jäi, mina teiste seas. Tass kuuma teed (mu keel on siiani valus) ja kohviku vihmavarjud pakkusid mõneks ajaks lohutust. Ja kui filmi ajal taas vett rohkem taevast alla langes, võtsin koha sisse ühe trepi peal, kus vihm mulle liiga ei teinud. Filmid said ilmast hoolimata vaadatud.

Teine film “Vastu seina” oli samuti melanhoolsete nootidega pikitud. Noor tüdruk ja keskealine mees abielluvad, sest tüdruk tahab elult võtta kõik, mis võtta on. Mees seevastu ei tunne elu vastu suuremat huvi. Sex, drugs and rock’n’roll iseloomustab nende “abielu” päris hästi. Kumbki elab oma elu, kuid midagi siiski nende kahe vahel on. Kui mees tapmise pärast vangi läheb, lubab tüdruk teda oodata. Pärast vabanemist nad kohtuvad taas, kuid tüdrukul on uus kaaslane ja pisike tütar. Lubadus tagasi tema juurde minna aga jääbki lubaduseks. Lugu mõjus häirivalt kurvana, ma isegi ei tea, mismoodi seda seletada. Aga kui närib, siis järelikult mõjus.

Kõdulinna öö

Posted on by

Õhk on soe. Tuul sahistab veel lehtes puudes. Vahelduseks sätib mu niiskusest krussi tõmbunud juukseid näo ette ja siis näo eest ära. Vaikus, muidu on vaikus. Ainult tuule hääl on vaikuses.

Kosmosenurgal istub teise korruse aknalaual kass. Istub ja vaatab mind. Mina vaatan teda. Aknad on lahti, nende taga on nohisevad unerändurid. Kedagi peale minu ei kõnni siin.

Vihma sadas, jättes endast erisuguseid peeglikilde maha. Minu tänav on üks pimedamaid. Kased sülelevad tänavavalgustuslampe, lastes kõigest varjudel paista. Aga ma tean, kus lombid on, ning astun neist mööda ja üle.

Mitte ei taha minna nelja seina vahele, kui väljas on selline öö vaid minu päralt.

Sürr

Posted on by

Joon kohvi. Söön kooki. Otsin netist materjale Emajõe kohta. Kõrvalruumist kostub raadio Elmar. Pime on. Ja kohe lähen ma jälle filme vaatama.

tARTuFF vol 2

Posted on by

Eilne kinoõhtu üllatas mind rahvarohkusega. Suurem osa sinistest toolidest oli hõivatud, kui ma raeplatsile jõudsin. Tagumistes ridades õnneks ruumi oli, kuid pidevalt varjas kellegi pea subtiitreid. Publiku seas oli näha hoolega valmistunud inimesi: kellel oli kaasas pleed, mida sõbraga jagada, või termos sooja joogiga. Nii mõnedki aga soojendasid end kangema kraamiga ja kosutasid vaimu snäksidega. Nagu kodus teleka ees. Ainult et telekaks 22×11 meetrit suur ekraan ja elutoaks kesklinn.

Õhtu teemaks oli seebine armastus. Esimene film „Armastuse otsimisest ja leidmisest” oli õnnetu lõpuga lugu abielupaarist, kes kaotas teineteist, sai uue võimaluse, kuid ühe pisikese nägelemise tõttu jäi ka sellest ilma. Lustakalt jabur film viis meespeategelase teispoolsusesse, teejuhiks hermafrodiitne Hermes Aphrodite. Naljadega pikitud lugu suutis siiski säilitada teatud tõsiduse, mis seisnes ka loo moraalis – sa mõistad oma õnne siis, kui selle kaotanud oled.

Teine film oli Bollywoodi toodang nimega „Kihlus ja eelarvamus”. Tunnistan, et mul on India filmide suhtes väike eelarvamus olnud, kuid seekord polnud selleks põhjust. Tõsi – kitšimaiguline, igas mõttes värviline, pillerkaariste tantsu- ja laulunumbritega film oli pigem komöödia kui draama, kuid sisaldas ka parajal hulgal põnevust, traagikat, ootamatusi. Ühesõnaga – midagi igale vaatajale. Äratundmisrõõmu pakkus Alexis Bledeli osatäitmine. Õnnelik lõpp tõi naeratuse näole ja pani jala koduteel tatsuma.

Eriliseks muutis eilse filmiöö aga Jim. Ma ei saanud lahkuda ilma talle tere ütlemata ja õnne soovimata. Jim võttis mu tervitused rõõmuga vastu ning pakkus viimase lõigu oma sünnipäevatordist. See oli parim püstijalu kell 2 öösel söödud tort. Hea oli kuulda ka seda, et talle Tartu tasapisi meeldima on hakanud. Nii vahva on Jimi siin linnas näha! (:

Kodutee läbi uinunud linna kulges naerusuiselt ja kekseldes.

tARTuFF vol 1

Posted on by

Eile õhtul jõudsin lõpuks ka vabaõhukinno, nimelt tARTuFFile. Vaatsin hilisemat filmi, milleks oli Ungari vist 1960ndatel valminud “Armastusefilm”. Algusest peale sai selgeks, et eestikeelsetele subtiitritele loota pole mõtet. Need ilmusid juhuslikult, vahepeal üldse mitte. Õnneks olid olemas inglisekeelsed subtiitrid. Ma ei usu, et asi oli korralikku tõlke puudumises, vaid pigem minus – ma ei saanud hästi pihta, mida nad öelda tahtsid. Mõte läks minust mööda. Ei olnud just igav, nii et oleks poole pealt lahkunud, kuid selgusehetk, mida ootasin, jäi (minu jaoks) saabumata.

Täna uutele katsetele.