Laupäeva ennelõuna leidis mind kollasest bussist, mis suundus Tallinnasse. Linn oli nagu alati: kirju, sagiv ja liiga palju. Kondasin tavakohaselt kaubamajades ringi. Hea, et Mikk tööl oli. Ta lubas mul istuda rohelisel täispuhutaval tumbal, kuid mul tekkis seal väikeseinimese tunne. Aga ta ise oli toredam nagu alati. (:
Ka Silja jõudis linna ning minutiks toimus blogijate kokkusaamine. Me otsisime pargis kohta, kus istuda. Lõpuks ka saime. Milliseid kujusid seal nägi! Ja ma ei mõtle selle all monumente, vaid päris inimesi. Ja tuvid olid muidugi ka. Ja trepi peal oli Mäki kandik, mis oleks sobiv küpsisetordi tegemise jaoks. Kusjuures – Silja ongi selline, nagu on. Hea ja tore tüdruk.
Seejärel ootas meid sõit Kaliimirebase punases autos Arni sünnipäevale. Mõned vanad näod, mõned uued näod. Targad jutud, mis tekitasid minus kohati tunde, et elan liiga kitsas maailmas. Et nii palju on veel teada, aga mina ei tea, et seda kõike on võimalik teada. Nüüd ma sain natuke rohkem teada. Ja Kuriloom on tegelikult ka olemas. Koerahääled magamistoa ukse tagant on päris, mitte lindistatud. Aitäh Arnile ja Katile lahke vastuvõtu eest!
Pühapäeva hommikul ärkasin pärast normaalset und ühe mäe ühes paneelikas. Võõras kohas on isegi minul unega probleeme, kuid seekord mitte. Eks õe juures on ikka kodusem kui mujal. Pärastlõunal ootasin keset munakive ja turiste Arabellat. Läksime šokolaadikohvikusse ning hellitasime end parima šokolaadijoogiga. Nii õdusat kohvikut pole kuskil mujal (Rakvere Art Cafe jääb teisel kohale, tegelt). Kell 17 startis rong, et vahelduva tempoga ja pisukese hilinemisega meid kodulinnadesse tagastada. Tartu võttis mu vastu vihmamärja asfalti ja vaimuga.
