Tühijutult söögitegemiseni

Posted on by

Näpud tahaksid usinasti klahve klõbistada ja midagi kirja panna, midagi ütlevat, aga aju ja käed ei tee koostööd. Aju pigem ei tee tööd.

Reedel arvasin pärast loengut, et järgmisel päeval tuleb ka kooli minna ja puha. Ei saanud mu mõistus aru, et nädalavahetus on puhkus on aeg iseendale. Ja nüüd on laupäev peaaegu möödas ja ma pole midagi mõnusat teinud. Kas peakski? Käisin linnas, kondasin kaubamajas, kaubahallis, kesklinnas (mis oli üllatavalt inimtühi), Zepekas. Ostsin näokreemi ja pastaka.

Kui eile kutsus Chanti mind välja ja ma ei viitsinud, siis täna ehk viitsiks tantsima minna. Või siis ikka mitte. Aga muidu on soov kluubi minna olemas. Sest kui keha liikuda ei saa, jääb ta kangeks. Kõndimisest trajektooril kodu-kool-(töö)-kodu jääb väheks. Nii kilometraažilt kui ajaliselt.

Kuulan Chill Out raadiojaama. Nii ongi.

Ahjaa, olin eile loominguline ja viitsisin endale süüa teha (!). Keetsin portsu riisi (unustades muidugi soola panna), lajatasin väikese tuunikalakonservi pannile (kui sildil on kirjas tükid, ei tähenda see, et konservis ongi tükid), riis kah pannile, segasin, tsipake maitseainet, serveerisin koos ananassitükkidega. Täitsa hea maitses. Minu puhul ei ole tühi kõht parim kokk, kuid seekord juhtus olema erand (mis kinnitab reeglit).

Tegelikult ma pole miski söögitegija, sest suudan ka omleti nässu keerata või unustan soola-maitseaineid lisada ja nii edasi. Ja mõnikord ei maitse enda tehtud toit üldse. Viimasel ajal on asi paremuse poole läinud, aga Potsatajal oli õigus, kui ta ütles “Need on need ülikooli naised – anna ainult raamat kätte ja mees olgu näljas.” Antud juhul olen mina ise mehe asemel. :P

Suur unistus on, et kui oleks korralik oma köök, küll siis kokkaks. Küpsetaks kooke ja pirukaid, teeks iga päev sooja lõunat, katsetaks retseptide järgi vaaritada… Praegu on ainult kaks võimalust: kas keedan või praen. Või soojendan mikros. Hommikuti joon tassi teed, vahel harva kohvi, söön mõned võileivad ja -saiad. Kui aega rohkem, teen omletti, putru või praemuna. Lõuna ajal olen nüüd koolis ja täidan kõhtu kohvikus nigela praega või jogurti-saiakestega. Õhtul söön sooja sööki. Pisikesi näksimisi on ka söögikordade vahel. Mitte just kõige õigem toitumisviis, aga… nii see on.

Mmm, täna teen ananassikonservile otsa peale.

Nimest ja kirjapildist

Posted on by

Lugesin blogisid ja kommisin ka mõnda sissekannet ning panin tähele, et erinevates blogides kommides  kirjutan oma nime erinevalt. Olenevalt sellest, kuidas see või teine inimene mind kutsub või viitab või kuidas on meie omavaheline suhtlemine, kirjutan kas oma täisnime või hüüdnime. Täisnime kirjutan alati suurte algustähtedega, va. blogspoti kommides, kus niikuinii kõik väikeste tähtedega käib. Hüüdnime kirjutan kas suure algustähega või väikeste tähtedega, kuidas kunagi.

Muidugi oleks korrektne kirjutada ka hüüdnimi suure algustähega, kuid viimasel ajal meeldib mulle internetikeskkonnas kasutada just väikeseid tähti. Põhjenduse olen ka leidnud. Nimelt on väikeste tähtedega kirjutatud hüüdnimi kenam vaadata – kõik tähed on ühekõrgused. Visuaalselt nunnu tähtede kobinatsioon. Ma pole ainult kindel, kas kasutada edaspidi kommides ainult väikesetähelist nime või kahte varianti segamini. Kas mitme nime ja kirjapildi kasutamine segadust ei tekita? Need, kes mind teavad, need saavad aru ju küll, et mina olen. Eks ju? Kas on rohkem vajagi?

Hetk #18

Posted on by

Ma olen maailma kõige inetum tüdruk. Ma ei tunne end hästi, ma ei taha tänaval ega muudes rahvarohketes kohtades liikuda, kõige vähem kenade poiste silma alla sattuda. Ma ei taha peeglisse vaadata ega teada, milline mu nägu ja juuksed on. Sest nad on kohutavad. Sest mina olen kohutav. Tuleb taas arstikabinettide uksi kulutama ja ka raha kulutama hakata.

Nutt tuleb peale.

Leid

Posted on by

Küll on hea leida keskööl keset kõnniteed pakk Selga küpsiseid. Esmalt tonksad varbaga, siis võtad üles, vaatad, et pakk on täitsa puutumata, ja pistad kotti, sest ees ootab 8-tunnine koolipäev ja õhtune koosolek.

Ära olin

Posted on by

Kooki ja kohvi sai nädalavahetusel enam kui küll. Ja bussiga sõidetud. Ja bussis võõraste inimeste jutte kuuldud-kuulatud. Ja valimatult-valikuliselt telekat vaadatud. Ja kõva häälega räägitud ja vait oldud. Ja kuud ja tähti aknast vahitud. Ja magatud ja varem üles ärgatud. Ja väsinud oldud ja puhatud ja mitte midagi tehtud. Ja ehtsat siidrit joodud. Ja mõeldud, et maalapsed on palju lahedamad kui linnalapsed. Ja üldse mitte Tartus oldud. Vanaisa juures olime.

Hetk #17

Posted on by

Öösel kell 4 saabus mu telefoni sõnum. Avastasin selle alles hommikul. Sisu oli järgnev:

@)->-

Muud ei midagi. Märkidest roosiõis. Number oli võõras. Õhtul otsisin netist ja kõik oli selge.

Paar aastat tagasi tantsisin kõrtsis ühe vene noormehega, ta saatis mu koju ja vahetasime telefoninumbreid. Ta saatis paar sõnumit, kunagi helistas. Tol ainsal õhtul meeldisin talle vist väga. Aga pipardasin nagu ikka. Kuna asi jäi sinnapaika, kustutasin ta numbri. Ma ei mäleta muud, kui et ta oli täitsa kena ja pikka kasvu ja prillidega. Ja eesti keelt väga hästi ei osanud.

Miks ta nüüd sõnumi saatis, ei tea. Mine tea, äkki oleks meil imekaunis armastus olnud?

(:

Posted on by

Kohvi-ja-koogi-hetk on.

Lummatud pisiasjadest, mis ilmutavad end sõnumitena, nägemustena, minu ego patsutavate sõnadena.

Ja võõrastest inimhingedest. Neist kenadest, armsatest, tahan-su-juukseid-sasida XY-test, kes linnatänavail vastu jalutavad. Või lihtsalt kusagil olemas on.

Over and out.

Lodjasõit

Posted on by

Tõrvalõhnaline matsakas lodi oli esimesest puudutusest lummav. Midagi ehedat, midagi ausat, midagi ajatut oli tunda selle aegade hämarusest pärit laevukese pardal.

Istuda ja vaadata, kuidas linn sinust tasapisi eemale ujub. Kuidas vesi paljastab oma madalusi keset jõge (sest veetase on kurvastavalt madal). Kuidas aega pole ja rahu poeb hinge. See oli hea tunne.

Sõit oli lühike, kuid sellest piisas, et armuda lodjasõitu. (Pruunisilmset lodjameest ma ei parem ei mainigi…) Ma oleksin nõus Jõmmu pardal sõitma maailma lõppu ja veel kaugemalegi.