Täna on halvasti. Algusest peale. Värdjas vanamees on oma tavapärases seisundis ja mul närv ei pidanud vastu. Karjusin. Ei kannatanud seal olla ja tulin ära. Kuigi on vaja eksamiks õppida. Ma ei suuda seal majas olla. See on nii vastumeelne. Põgeneda pole õieti kuhugi. Keegi ei tea ega suudakski ette kujutada, et ma niimoodi elama pean.
Ma ei tea, kauaks veel kannatlikkust jagub. Ühel hetkel lihtsalt murdun…
Lepatriinune
Aitäh kõigile toredatele, kes eile tulid ja olid! :) Hea meel oli teid näha ja seltskonda jagada.
Aitäh ka teile, kes saatsite sõnumi või helistasite või muul moel mind meeles pidasite ja õnnesoovidega üle külvasite!
Korra aastas nii palju head korraga kogeda on tegelikult suurepärane.
Esimene õnnitlus saabus kell 00:25.
Kõige kaugem õnnitlus jõudis minuni Torontost (umbes 6663 km).
Hea, et mul on suur kirjutuslaud, muidu ei mahuks kõik lilled ära. Šokolaadi on rohkem kui kilo jagu. On naeratusi ja uusi lugemiselamusi ja kõrvas kantavad hõbedased pihlakad.
Paberile sai kummalis-naljakaid ideid ja märkmeid üles tähendatud. Suurem osa neist jäidki kuuljate kõrvu. Vahva oli. Nagu ühel sünnipäeval olema peab. Sõbrad on parimad.
Otsisin eile peegli ees kortse. Neid polnud. Järelikult pole see 23+1 nii hirmus midagi. Ma kartsin, et see number on tohutult suur kõigi teiste kahekümneste vahel. Ei ole hullu miskit. Number veel vanust ei tee.
Päikest teile!
Hetk #47
Olen otsustusvõimetuse musternäidis. Homme võin sattuda tohutusse keerisesse, kui Pusa ja MB samal ajal samasse kohta juhtuvad tulema. Ise kutsusin… Ma lihtsalt ei või, milline käpard ma olen.
23+1
Ootan sind teisipäeval kell 18 Truffe kohvikus, et natukene juttu ajada ja vaadata, kuidas ma aasta vanemana välja paistan.
Kui sa teisipäeval tulla ei saa, siis pole midagi. Reedel või laupäeval on ka võimalus kohtuda (virtuaal-molekulaarsõpradega tahaksingi eraldi oleleda). Sa võiksid mulle sosistada ka, millal sa tuled või tulla saad. Aitäh! (:
P.S. Kogu see värk on järjekordne tõestus minu otsustusvõimetusest. Itsitus.
Hetk #46
Millal ma õpin suud kinni hoidma? Üleüldse – mis hetkel sai tagasihoidlikust vaiksest tüdrukust tühjast-tähjast lobisev etleja? Miks ma ei mõtle enne, kui ütlen?
Varem oli probleem liigses mõtlemises ja mitte välja ütlemises. Kolm tähtsat sõna (“Sa meeldid mulle”) said öeldud siis, kui lugu lõpu poole tüüris. Vastuvaidlemist sõpradele oli harva, sest ma hoidsin oma arvamuse enda teada. Nüüd ma üritan ikka vastu öelda, kui ei arva samamoodi kui nemad. Ja ärevusest vaikuselõhkumise loba on juurde tekkinud. Mõtlemine nagu puuduks kohati.
Kas ma muutun pealiskaudseks või otsekoheseks? Või olen ma avatum? Ma ei saa kohati endast aru.
Midagi on hästi ka
Esmaspäev: ostsin Pet Shop Boysi kontserti pileti, Daki ja Maiaga Zavoodis.
Teisipäev: juuksuris käisin, tüütu seminar jäi ära, uitasin linnas, hea päev jalutamiseks.
Kolmapäev: hea päev töörindel, pidulik tänuõhtu oli meeldiv vaheldus, Tanel oli ka. (:
Neljapäev: avastasin üllatusega, et olen palka saanud. Jee!
Nädalavahetusel toimuma pidanud programm jääb ära, mis tähendab kolme vaba päeva (mis kuluvad vist koolitöödele, aga siiski).
Olen küll väsinud ja peaksin öösel rohkem magama, mitte raamatut lugema, kuid siiani olen suutnud meeleolus püsida.
Ah, see nii suvaline postitus. Lugemisväärtusetu.
Hetk #45
Kas see, et ma natuke hellitatud printsessina käitun, pisut edvistan ja natuke elevusest hajevil olen, kuulubki asja juurde? Ma ei mäleta, et oleksin Pusa või Tiguga sedasi käitunud. MBga koos lööb see väike printsess välja. Ma ei tea, kas tema paneb seda tähele, aga mina küll.
Ta meeldib mulle. :)
Kiire-kiire-aeglane
Väsitavalt pikk esmaspäev on jõudnud saada kontrastselt tasasesse teisipäeva pärastlõunasse. Eile õhtu olid Daki ja Maia ja Zavood. See oli armas, nagu poleks vahepeal olnud aega, mis seal olnud on. Oli ka väriseva südamega üle antud pulmakingitus Dakile ehk siis kingitegijate õnnesoovid ja nimed. (: Mulle tundus, et talle meeldis see.
Pisut kummaline ehk, kuid ma pole veel jõudnud peeglist uurida, milline ma pärast juuksuris käimist täpselt välja näen. Peaksid olema tumedamad (tumelillad?) ja heledamad triibud ning kerge lõikus. Mitte nii sorakas enam. Homme on isiklikult minul “punase vaiba” üritus. Las mul olla see 15 sekundit kuulsust, kui laval natuke paberit kätte saan. :D
Nädala takt on kiire-aeglane-kiire-kiire-mõõdukas-kiire-kiire.
Saladus
Asjadest
Mõned asjad* ei ole ajas püsivad. Isegi, kui sa arvad, et on, nad ei ole seda. Nad muutuvad koos sinuga, koos meiega, koos nendega. Muutuvad paremaks ja halvemaks, igavamaks ja huvitavamaks, siduvamaks ja eraldavamaks. Mis kord oli parim, on saanud keskpäraseks, julged öelda, et lausa kehvaks. See laguneb koost, siht on kadunud, osapooled triivivad teineteisest eemale. Sa ei näe, ei tea, millal ja kuidas asi tuhmuma hakkas. Või miks. Või kas teisel pool samamoodi mõeldakse ja tuntakse. Sa ei julge küsida ega rääkida asjast, kuigi see on oluline. Lihtsalt lased sel olla ega surgi enam. Nii see hääbubki…?
Tulevad uued asjad. Ja mõnikord ongi vaja pausi, et uueks saaks unustatud vana.
*Asjad pole alati esemed.