You are 36% Bitch! Well about half way there to becoming a full out Bitch! It won’t be long now! I think you have a little devil and little angel in you! Right now there are fighting! Maybe the devil will win and you will be a big Bitch!
Hetk #44
Tervis on tagasi. Külm ka. Kevade ootuses ostsin endale oranzi T-särgi. Selga pole veel pannud. Ootan kevadet.
Esmaspäevast alates on mu ilusad plaanid peamiselt tehnika tõttu tuksi läinud. Arvutid ei salli mind millegipärast. See ajab närvi mustaks.
Tuju on kõikuv, rohkem allpool normi. Üks pisikene viltu vedamine toob endaga kaasa kolm ja need omakorda upitavad esile kõik suuremad ja väiksemad probleemid ja pseudoprobleemid. Pluss kehv uni või magamatus nagu täna öösel.
Esmaspäeva õhtul oli hea. Siis oli MB ja film. See oli ka kõik. Ma oleksin natuke kaissu tahtnud, aga pelgasin ise pugeda. Muidu on kombes. Lugu jätkub.
Hetkel jutustan Pusaga. Tema alustas. Ma olin täiesti hämmingus. Nüüd lõõbime. Ma olevat otsekohene. See peab olema muutus minus, sest hoian pigem suu kinni. Ja isegi kui minust saaks ülbe bitch, oleks ma lahe ja ta räägiks mulle vastu. Täitsa vahva on.
Hea on suhelda, kui vastu suheldakse. Eile sain aru, et suhetes R.-i ja K.-ga on midagi totaalselt mäda. Eriti suhtes R.-iga, kes on 13 aastat mu parim sõbranna olnud. Enam ma seda väita ei söenda. Midagi ju on, kui minuga ühendust ei võeta, kuigi teen ettepaneku kokku saada. Minuga ei räägita neid jutte, mida varem. Neid räägitakse K.-ga. Minule ei vaadata otsa, kui vesteledakse. Kui öeldakse “meie”, mõeldakse R.-i ja K.-d, mitte mind ja R.-i. Lisaks selle mõtlesin poole ajast, mille kohvikus veetsime, et tahaks ära. Tahaks minna ja nutta ja helistada kellelegi, kes südamest hoolib.
Rõõmustuseks võin kinnitada, et viimase aasta-paariga on selliseid häid inimesi, kellega millest iganes ja millal iganes suhelda, mu ümber üksjagu tekkinud. Tuleb vaid tihedamini “Tere!” hõigata.
Test
|
You Sometimes Don’t Get Enough Sleep |
 You’re often more tired than you’d like, and you’re probably not getting enough quality sleep. Sleeping a little more could make you a lot more energetic and happy. Try having a bedtime, keep your bedroom cool, and only eat fruit before bed. |
Sild, mis jääb minevikku
Mind kurvastas see juba mõni aeg tagasi. Üks sild, mis mulle meeldib ja natukene oluline on, kaob. Harjumusest ütlen ikka Raudsild, kuigi see pole ta ametlik nimi. Laia tänava raudsild on täispika nimena kirjas.
Raudsillaga on häid mälestusi seotud.
Bioloogia rebaste ristimine. Kuidas me terve kursusega seal hüppame pidime ja seejärel võimsat võnkumist tajusime. See oli omamoodi kogemus. Keelatud hüppamisi on seal varem ja hiljemgi olnud.
Maia. Esimest korda kohtusin Maiaga just Raudsilla veerekese peal. Oli Daki ja Maia ja mina ja suveõhtu ja vein ja jutud.
Ülekäik. Ajal, mil elutsesin bacatöö tõttu pooleldi instituudis (botaias), oli sild oluline ülekäigukoht, sest sealtkaudu viis tee teisele poole jõge Konsumisse. Konsumist sai süüa ja juua osta, et hilistel õhtutundidel keha ja vaimu turgutada.
Linn. Raudsillal meeldis mulle peatusi teha ja vaadata jõe aeglast kulgu. Ja rohelust, mille taga on linn. Sild on mõnusalt lai, et seal jalutada üksi servast serva või mitmekesi või inimestest mööduda. Raudsild sobib kesklinna ja Supilinna piiripealsesse pilti.
Pisiasjad ja nii. Head-aega-kallistused loojangul, öisel tunnil või koidukiirtes. Gräffitid (rott, kes küsib: “Kas sina oled mind talvel toitunud?”). Sillast sillani jalutuskäigud. Emajõe kallaste koristustalgud. Madal veeseis ja roostes sinine jalgratas jõepõhjas. Välipraksis veeproovide võtmine. Mõtisklemine. Lodjasõit. Ja veel ja veel…
Daki pulmakingitus
Lapsed, kas te teate, miks elu on film?
Sellepärast on elu film, et on olemas Daki ja Rüblik ja nende Armastus. Elu on film, sest Rüblik kinkis Dakile kihlasõrmuse ja sireliõielises kevades nad abielluvad. Ja sellepärast on ka elu film, et nii nagu Robert Annus (Chupacabra) klaverit mängis, pole võimalik päriselt mängida. Nii kiiresti, et käed-sõrmed silme ees virvendavad, saab ainult filmis klaverit mängida. Ometi nägin ma seda ise pealt. Seetõttu nüüd teangi, et elu on tegelikult film.
Lapsed, kas teate, et unistused täituvad?
Teie peaksite seda nüüd vägagi hästi teadma ja tundma. Te ju ise kogesite seda tohutut andmisrõõmu, kui Dakile pulmakingituse tegemisest osa võtsite. Daki saab oma imelise pruutkleidi, mis on just temale õmmeldud. See oli Daki unistus ning tänu teile muutub see tõeliseks. Südamest aitäh teile! Te olete Head Inimesed! Rõõmsat sõbrapäeva. :)
——
Trummipõrin!
Daki pulmakingituse suuruseks on 11 611 krooni.
Andmisrõõmust sai osa 47 head inimest. Kingituse keskmine suurus oli 242 ühikut.
Suur aitäh teile!
Teadmiseks, et konto jääb veel lühikeseks ajaks avatuks.
——
Lisa. Kogusumma 16.veebruari seisuga on 11 861 krooni.
Sõbralikust päevast
Mõnikord on mul kombeks suvalisel hetkel, kuid sagedamini mõne tähtpäeva või püha saabudes, koostada nimekirju. Otsin sahtlist tüki sodipaberit, kuhu veel midagi kribada mahub, ning panen sinna kirja sõprade-tuttavate nimesid. Nende nimesid, kellele ma tahaksin saata e-kaardi või sõnumi või keda kutsuda näiteks oma sünnipäevale. Alati saab nimekiri üsna pikk, sest toredaid inimesi, nagu välja tuleb, on mu ümber palju.
Ka eile hakkasin ma sellist nimekirja tegema, kuid mu mõtted jõudsid hoopis teisele rajale. See, et ma kedagi jõulude või sõbrapäeva või teab-mis-päeva puhul tervitada tahan, ei pruugi näidata ju reaalset suhet temaga. Sest on juhtunud, ja kindlasti juhtub ka edaspidi, et mõned inimesed ongi ainult häid-pühi-tuttavad. Umbes midagi sarnast teretuttavatele. Ma tean inimest, oleme ehk kokkugi saanud, lühemat või pikemat aega suhelnud, kuid meie teed ei ristu enam nii tihti või on tutvus pinnavirvendusliku sügavusega. Aeg-ajalt meenub „Ohhoo, tema on ka ju olemas, võiks suhelda”, kuid tegelikkuses piirdub kogu suhtlemine nendesamade napisõnaliste ja väheütlevate sõnumitega.
Samas pole lugu nii must ja valge. On ka neid inimesi, kellega tõepoolest kaootiliselt kokku saan või muul moel suhtlen, kuid kes siiski rohkem korda lähevad. Kelle juurde ekslevad mõtted rohkem kui mõned korrad aastas. Kes on mulle midagi rohkem andnud kui terekäsi. Kes on oma jälje jätnud mu rajale. Kellega saab arutada maad ja ilmad kokku ja lahku. Kes on minevikust pärit. Seda loetelu võiks veel jätkata. Neid pole palju, aga neid on. Vot nendele tahaksin ma sel sõbrapäeval küll märku anda „Tead, ma vahel ikka mõtlen su peale. Sa oled tore.”
Poolikut nimekirja paberitükil vaadates (seal on 25 nime ja jne) tundsin, et on tühine saata ühe kalendris äramärgitud päeva puhul neile kõigile kahelauseline kirjakene või salm SMS-iga. Ma parem kirjutan neile siis, kui nad mul taas meeles mõlguvad, ükskõik, mis põhjuseil. Või kui mul just neile midagi öelda on, olgu see pisikene „Tere hommikust ja head päeva!” või filosoofiline analüüs elust enesest.
Ehk sa imestad, sest mina nüüd imestan küll, miks ma nii palju kirjade ja sõnumite saatmisest kõnelen. Seepärast, et ma alustasin nimekirja virtuaal(molekulaar)sõpradest. See tähendab blogimaailmast pärit inimestest. Häbi mulle, et pole molekulaarseid sõprussidemeid ajatolmust regulaarselt suure hoolega puhtaks pühkinud. Siinkohal võiks tuua vabandusi seinast seina, eks ole. Ja ikkagi ma jõuaksin ringiga sinna, kuhu kindlasti paljud jõuavad, et õiged sõbrad ollakse ka sõbrapäevast hoolimata. Ju.
Lõpetuseks ei saa ma mainimata jätta tarkusetera, mille Fox kord ütles. Tõelised sõbrad on need, kes jätkavad sealt, kus eelmine kord pooleli jäi.
Hetk #43
Tervis ei parane mitte üks raas. Ei jaksa enam kirudagi…
MB on ka tõbine. Ei mingit kohvitamist ega filmi vaatamist ega kaisus olemist. Enne ma-ei-tea-mis-aega.
Pakkusin välja, et teeme võistluse kumb enne terveks saab. Kes viimasena nuuskab, on kaotaja. (Kuid.. hetkel ei ole mul isegi naljatuju.)
Palun kevadet.
Patsient dr. House’ile
Põskkoopapõletik. (Kardan saada iga kord, kui mul nohu on.)
Veritsevad silmad. Ühel hetkel voolaks silmist verd. (See oleks kohutav. Seda ma ei tahaks kunagi kogeda.)
Lämbumine köhimise tagajärjel. (Ma eelistan hingata.)
Vahel ma ahmin õhku, sest sissehingata lihtsalt ei saa. Õhk ei tule kopsu. Ma ei tea, millest see on. See pole astma ega muu haigus. Lihtsalt raske hetk. (Lõpuks läheb üle.)
Minu meditsiinilised õudushirmud.
Hetk #42
Külm ei ole otsa saanud. Haigus ka mitte. Aga töö ja kool ei anna armu. Nii ma üritan oma hädist “karjääri” päästa ja hambad ristis “eriti kohustuslikes” loengutes ja seminarides osaleda. Miski ei tekita suuremat vastumeelsust kui sundimine.
——
MB-st pole kippu ega kõppu. Ma saatsin talle meili, ehk reageerib sellele. Miks tundub ise sõnumi saatmine või helistamine liialt pealetükkiv?
Mina ja tema pole veel midagi. Just having fun on esimene, mis mul pähe tuleb kirjeldamaks seda tutvust. Sest kõikvõimalikud mõtted said alguses ära mõeldud ja oh imet, sealt edasi ma lihtsalt tundsin rõõmu MB-ga koosolemisest. Varem pole ma niimoodi osanud. Ikka on kuklas vasardanud äkki ta nüüd teeb ja ütleb nii ja mina naa ja siis olemegi mõlemad armunud… Jajaa.
——
Nii kui jõuan hädaldama hakata… :) on MB online ja ütleb mulle “tere”.
Kuulmiseni! :)
Kibe!
Jäänud on veel kolm päeva, et teha pulmakingitust Dakile :)