Peaaegu terve. Peaaegu tagasi tavapärases rutiinis (või siis mitte). Peaaegu teadlikum endast ja inimestest ja maailmast (sest haigus ajab ikkagi mingisugusesse sisekaemuslikku seisundisse). Peaaegu pöffitamas ka (vaba pääs olemas, jaksu mitte eriti).

Laupäeval käisin koos Siljaga Istanbulis maitseelamusi ja Berliinis moeelamusi saamas. Istanbulis sõime kebabi ja magustoitu baklavat, jõime rohelist teed ja mina turgutuseks veel Türgi kohvi. Berliinist sai Silja diskoks litritega kleidi ja mina musta-valgekirju kleidi.

Pärast käisin ühel noorteüritusel luurel, nagu kolleegid seda nimetasid. Juhuslikult sattusime kokku ka Karliga, kes pidi Siljaga kokku saama. Loodan, et leidsite teineteist :)

Silja, aitäh väga maitsva koogitüki eest! (:

Õhtu algas väikse kohvipausiga Maailmas ning jätkus Trehvis Jääääre saatel. Tähelepanek: kui sa tahad, et rahvas tantsikas (mis, muide, oligi oodatud), tee tantsuplats laudadest-toolidest tühjaks. Igaks juhuks võiks sildi “Ainult tantsijatele” ka üles panna. Muidu oli hüva kontsert.

Laupäev möödus sama tormakalt “puhates” nagu ülejäänud nädal töötades. Täna tegin kohustuslikke liigutusi majapidamises, valisin ja teen tegemata tööd.

Sest mu elu on:
möll hullumaja puhvetis,
tulekahjud hullumaja puhvetis,
kino,
tants,
(t)öö,
ma lihtsalt ei viitsi ega oska midagi siia enam kirjutada.

Hoolimata pidevast orav ratta all elustiilist on siiski hästi.

Peaaegu kaks nädalat puhkust on möödunud ootamatult ja üsna ettekavatsematult. See ei tähenda, et halvasti. Vastupidi – huvitavalt ja sisukalt. See, et mõned tööasjad natuke mu meelt varjutavad, on vist paratamatus. Etteruttavalt võib öelda, et järgmisel aastal peaks puhkuse ajal välistama igasugused tööalased kõned, kirjad ja tegevused. Et puhkus ikka täie ette läheks ning saaks süüditamatult pähe turgatavaid plaane teostada.

Käesoleva puhkuse üks olulisemaid märksõnu on roadtrip. See algas juba jaanipäeval, mil sõitsime 13 tundi mööda Põlva- ja Võrumaa jaanitulesid, õhtust läbi olematu öö päiksetõusuni välja.

Vabatahtliku töö preemiana viidi meid juuni viimasel pühapäeval Abja-Paluojja, Pajumäe mahetallu. Seal veetsime mõnusa, sääsevaba päeva mahepikniku pidades. Tartust kutsusin huvilistena kaasa ka Tikri&Co, kellele väljasõit väga meeldis.

Ilmselt ma üle paari päeva kodus ei püsi puhkuse ajal. Kui vahepeal Tartus olin, käisin turul, maiustasin värksete herneste ja maasikatega, veetsin kolm tundi juuksuris ja käisin kontoris.

Ühel pärastlõunal, kui oleks olnud esimene kord rannas peesitada, otsustasid vihmapilved siiski mind, Dakit ja Ragnarit jälitama hakata. Elvast Võrumaale ja sealt Tartusse tagasi. Ei mingit päikese käes peesitamist. Kuna päike ei kõrvetanud, kõrvetasin kuuma kahvliga alahuule ära. Tobe lugu. Nägin välja kui ebaõnnestunud botoxisüsti saanud wannabe Angelina Jolie. Daki ja jutud ja punavein lohutasid mind õnnetut.

Järgmine õhtu, õigemini päevad pühkisid igasuguse mõrumeele. Neljapäeval veetsin koos Bobiku, Gjerningeri ja Margitiga suurepärase õhtu Leigo talu suvekohvikus, kus esines Jäääär. Tõnis Mägi, Kärt Johanson ja Heiki Kalle lõid samuti kaasa. Mõnus olemine, hea toit ja jook, parim muusika ja muhedad muusikud, imekaunis ümbrus, sõbralik seltskond… suveõhtu idüll!

Ja see oli alles algus. Kontserdile järgnes varaöine roadtrip Valgasse, väike asjaajamine, läbi müstilise uduse Lõuna-Eesti tagasi Tartusse, 15 minutit kodus ning mina ja Gjerninger võtsime ette varahommikuse roadtrip’i Tallinna suunas. Koos kohustuslike Statoili-peatuste, tühjade maanteede, muusika ja juttudega.

Reedel tervitas Tallinnas vihm. Muidugi polnud mul vihmase ilma riideid ega muud varustust. Õnneks aitas Gjerninger hädast välja ja andis mulle ereroosa vihmavarju kasutada. Aitäh! Lõunasöök ja palju ootamist. Ootasin kella omanikku ja Pilleriini.