Kiire ülevaade 2010. aastast. Mis siis, et ta mõnda aega juba läinud on.

Saavutus: lõpetasin magistriõpingud.
Tore inimene: naabripoiss Bobik.
Number: kolisin oma asju 3 (kolm) korda.
Reisid: käisin Rootsis, Leedus (kaks korda) ja Taanis.
Esmakordne elamus/kogemus: lennukiga lendamine, limusiinisõit ja striprklubis käik.
Muutus: näen ilma prillideta! (Jätkuvalt vaimustuses, et ma ise näen:)
Probleemid: kurguprobleemid, elukoha otsimine/puudumine, väsimus ja tüdimus.
Elamused: oi, kui palju!

2010. aastal juhtus igasuguseid sündmusi, mis nii rõõmu kui stressi tõid. Seda viimast oli kahtlaselt palju, kuid nüüd läheb aina paremaks. Reeded on ühed väga head päevad. Sel reedel ma kolin viimase kolme aasta jooksul kuuendat korda. Loodetavasti tükiks ajaks on nüüd sellega kõik.

Sel aastal – 2011. aastal – on mitu uut esimest ja säravat.

Uued bussid
Tartus vuravad nüüd ringi täitsa uued punased linnaliini bussid. Kiiskavpunased ja säravad bussid jätavad linnapildis mulje, nagu viibiks välismaal. Bussid on puhtad, aknad läbipaistvad ja kõik sildid on kleebitud korralikult kindlasse kohta. Vanades bussides oli olulise infoga silte topelt või rohkemgi, kleebitud üsna juhuslikult. Mind, va korraarmastjat see häiris. Nüüd on kohe kena vaadata, et kõik on korrektne. Esmamulje on meeldiv ning ma loodan, et ühistranspordi pihta enam nii palju kriitikat ei lenda. Igal juhul on lausa lust nüüd bussiga sõita!

Uus raha
Mina pole seni ühtegi välisriiki sattunud, kus euroraha kehtiks, ning seetõttu polnud mul ka nö. euro ülejääke ühestki reisist. Nii et rahavahetus möödus mu jaoks üsna märkamatult. Igaks juhuks välja võetud viimased Eesti kroonid ootavad rahakotis kasutamist. Täna kohvikus maksingi kroonidega ja sain peotäie säravaid euromünte vastu. Jällegi – nagu välismaal oleks olnud.
Mina pole euro tulekut sugugi kartnud. Tuleb lihtsalt teistes suurusujärkudes arvutama õppida. Ja rahvusvaheliste projektide raamatupidamine muutub ka palju lihtsamaks.

Särav on ka taevast alla keerutav ja hiigelkuhjadesse aetud lumi. Veider, aga – mida talvisem talv, seda vähem mul külma ja kõige muu vastu on.

Särav on mu pilk, kui peeglisse vaatan või miski/keegi silmarõõmu pakub. Ise näha on nii äge!

Mul on ainult üks kummaline uue aasta lubadus: lugeda läbi kõik Nick Hornby raamatud.

Üks tegelikult veel: uut jopet või mantlit on vaja. Enne kui jälle talv läbi saab. Ja samblarohelist kampsunit tahaks ka.

Nagu ikka, võiks öelda. Tegemist on palju, sest otsi tuleb kokku tõmmata. Eelkõige töises plaanis.

Muidu on toimunud igasuguseid sündmusi. Häid ja halbu. Ja see peab olema põhi! Edasi ainult paremaks. On ka rammusad lootuskiired säramas.

Mõnda aega kestnud paus blogimises jätkub. Kuniks on midagi ja aega ja tahtmist kirjutada.

Kuna eile tuli “lumi” (minu meelest lörts) maha ja mul hoovi peal on imeilus jõulupuu (alles istutatud nulg), siis pole vist sugugi vara juba jõulukingisoove välja käia.

Lisaks sellele, et võiks soovida head nägemist, sooviksin ka midagi kena vaadata.  Näiteks kunstniku Jack Vettriano piltidega seinakalendrit või kalendermärkmikku või mõnda tema kunstiraamatut.

Minu lemmikkunstnikku omastada pole lubatud :D

Traditsioonilseslt sööme kolleegidega 1. septembril torti.  Uus aasta ja puha. Kui eelmisel aastal tõi direktor ühe Susliku tordi, siis sel aastal kaks. Maitseb väga hea, ainult et Susliku silmad on probleemiks.

Üritasin just ühele hambad sisse lüüa, kuid silm on nii kõva, et ei õnnestunud. Vaid hambakaaped jäid sinisele silmamunale. Hm, polegi martsipanist?! Hammustasin siis uuesti, jõudsamalt.  Õnnestus. Ei ole jah martsipanist, vaid miskist ülimagusast ja kõvast materjalist. Öäk!

Ilusat uut kooliaastat!

P.S. Sel aastal ostsin esimest korda studenti päeviku asemel õpetaja oma.

Natuke supersuhkrust juttu.

Kuulan ansambli The Soundtrack of Our Lives loomingut. Avastasin nad tänu Rootsi filmile “Mehed ujumistrikoodes” (“Allt flyter”), mida ühel vihmasel õhtul kinos vaatams käisin. See oli ikka täitsa naljakas ja tore filmikene ettevõtlikkest meestest, kes hakkasid sünkroonujumist harrastama.

Taevas on suur helekollane, veidi plekiline kuu. Hiilib teine tasakesi kaseladva varjust välja ja üle taeva.

Köögis tõmbab kibuvitsatee ja kapi peal ootavad küpsised ja meepurk.

Lisaks oli mul täna pikk kõne ühe tuttavaga, kel on suur plaan ja kes minuga ses asjus konsulteeris ja abi palus. Ja ma sain sabaotsast ninaotsani kiidetud oma tubliduse eest.

Mis võiks olla veel toredam ühel augustikuu õhtul? :)

Tegelikult…

Seda laulu, mida otsisin, ikkagi ei leidnud.

Paljajalu toas ringi käia polegi enam nii mõnus, sest varbad hakkavad külmetama.

Kibuvitsatee on solgutamistee ja peale nende küpsiste muud head kapist ei leidnud, kuigi tahaks.

Tuttava abistamine tähendab mõningast vaevanägemist ja ajakulu, ning loodetavasti tasub ära.

Ja Naabripoiss on kah täiesti silmapiirilt kadunud mees pärast Armastuse pidu. See tähendab, et mul on väheke igav.

Tegelikult… on kõik siiski hästi ja kui ise positiivselt suhtuda, jääb ka niimoodi.

Kelle iganes (näiteks mul endal) võiks selline ülevaade kasulik olla.

26. juuli – 4. august Leedus (osalen koos õpilastega noortevahetuses)
5. august Jaan Tätte kontsert “Tuulevaiksel ööl” Tartu laululaval (võib-olla*)
6. august PR sünnipäev Texases (võib-olla*)
9.-14. august tARTuFF (kindlasti!)
17. august tagasi tööle
20. august vaba päev
21. august pidu

Üht tean – sel aastal ootan augustit, sest siis saan lõpuks puhata ja midagi meeldivat teha.

* võib-olla seepärast, et ei kujuta ette, kui väsinud ma Leedust naastes olen. Võib-olla magan paar päeva jutti.