Category Archives: Igapäevane

Igapäevased tegemised ja mõtted.

Uus lehekülg – läks!

Posted on by

Ja juba ongi november!

Uus soeng, uus töökoht, uus hoog. Nädal on olnud tihe. Selle peale täiendasin teada-tuntut ütlust – kes palju teeb, see palju jõuab ja vähe magab. Lisaks tihedale töögraafikule on ka tihe kultuuriprogramm juhtunud olema: teisipäeval tantsuõhtu, kolmapäeval kinoõhtu, neljapäeval õhtune lodjasõit, reedel ostuööl ja ühe ansambli esinemisel, pühapäeval teatriõhtu. Ühtpidi väsitav, teistpidi energiat andev. Seega võib kõik toimunu tasakaalus olevaks lugeda.

Hetkel olen oma valikutega rahul. Eks läheb aega muudatustega harjumiseks, aga hirmu ebaõnnestumise ees pole veel tundnud. Tuleb lihtsalt tubli olla ja uued, positiivsed ning endale soodsamad mustrid luua, mitte vanu kaasa vedada.

Mul on meelepärane töö, elukoht, tervis, sõbrad jne, nii et pole erilist põhjust vinguda ega halada. Ainult et see miski x-faktor on nagu veel puudu…

Lükka-tõmba

Posted on by

Tervis on üks päev nii ja teine päev naa. Aspiriin ja kätega ravitsemine aitas, palavik on läinud. Kurk ikka kähe.

Tuju on jälle parem kui varem. Eks vaimne ja füüsiline väsimus teevad tujuga oma töö. Nüüd on igal juhul mõned vabad päevad ees ja ma juba veetsin kaks õilsalt logeledes ning tunnen end rahulikult.

Mis edasi saab, eks näis :)

Kõik on uus novembrikuus

Posted on by

Viimast nädalat olen praeguses kohas tööl. Järgmisel nädalal puhkan. Novembris alustan uues töökohas.

Täna lasin juuksuril endale tuka lõigata. Esimest korda elus on mul tukk.

Mõtteis mõlgub ka suuremat sorti garderoobi uuendamine.

Kui kurk ka terveks saaks, oleks juba täitsa hää.

Kohusetunne

Posted on by

Ma olen liiga kohusetundlik. Töö osas. Isegi haigena ei oska puhata, ikka võtsin ühe nokitsemist vajava töökese ette. Palju sai tehtud ja hea on, sest kontoris ma ei saaks ilmaski seda nii rahulikult teha. Aga ma ei tohiks üldse töö poole hetkel vaadata. Peaksin enda suhtes kohusetundlik olema: sööma, jooma, rohtu võtma ja puhkama. Muidugi, teen seda ka, aga… ikka rikkun kõik tööga ära. Rumal tüdruk. Vajan kubjast.

Poolik olemine

Posted on by

Üks kuu üheksast on möödas.

Mul on kõige vastikum nohu, mis olla saab.  Ma annaks kõik, kui keegi kohe selle nohu ära võtaks ja ma saaks jälle normaalselt hingata.

Nohu tõttu jäävad (ilmselt) ära Müürilille täikale minek, suuremat sorti riiete sorteerimine ja uuskasutusse viimine, Toomemäel jalutamine ja koristamine. Selle asemel soiun, püüan hingata ja loodan kiiret paranemist.

Õeh!

Poolel teel…

Posted on by

Ma ei saa veel öelda, et olen rahu leidnud. Rahulikum on küll, kuid see on hapravõitu. Aeg, see müstiline aeg on see, mis ainult aitab ja mõjub. Teatud määral enese kontrollimine ka. Kuigi kõiki tundeid ja mõtteid pole võimalik üdini kontrolli all hoida. Tuleb lihtsalt end maha rahustada.

Teatasin, et kavatsen tööalast muutust. Mulle anti roheline tuli. Ju siis ongi õige aeg. Mul on hea meel, et selle julguse endas leidsin. Seda tuleb säilitada, et uues kohas ka kõik sujuks. Ma endiselt ei tunne end erilise karjäärimutina, kuid jätkuvalt soovin teha meelepärast ja huvitavat tööd. Ainult et nüüd juba olen endale jõudnud tekitada teatud väärtuse tööturul ja soovin ka väärilist tasu oma panuse eest.

Õues sajab vaikselt. Pärast tööpäeva sain tunnikese saunas mõnuleda. Varsti teen piparmünditeed Pariisist toodud tassi. Päris hea on olla.

Öine olustik

Posted on by

Kell saab kohe üks öösel. Võiksin magada kosutavat und. Nagu ikka, rikun suviti oma unerütmi ära, olles kaua üleval ja magades samuti kaua. Mõne hea unetunni pärast vaja ärgata, sest teen keset puhkust ühe tööpäeva. Olen reedel hansapäevade ajal Läänemere- ja keskkonnateemalise näituse “Samal ajal kusagil mujal” juures valves ja juhendamas. Leiad näitusetelgi ja minu Toomemäelt Teaduslinnast.

Jälle on suve kuumim periood käes. Itaalias olevat vaid 28 kraadi sooja, meil 31 ja veidi ülegi. Lisades siia juurde tähelepaneku Europeade’i avakontserdil nähtud tantsudest, võiks öelda, et vahemereline kliima ja temperament hakkab Baltimaadesse kanduma. Millegipärast tundus, et just siitkandi rahvused tantsisid hoogsamaid ja rütmikamaid tantse kui Lõuna-Euroopa folkijad.

Aken on lahti, et toast sooja õue lasta. Ja-jaa, sest õues on umbes 2 kraadi jahedam kui toas. Võib olla koliks hoopis õue magama? Ritsikad siristavad, meeletu kuu ripub kusagil taevalaotusel (vähemalt paar päeva tagasi ta oli seal…), veel kaugemal on kosmos…

Vaikus, rahu, privaatsus. Vahel võiks suveöö pikemalt kesta, et seda kõike nautida ja lihtsalt olla. Päeval on see kõik teistmoodi. Öösel seisab aeg rohkem paigal kui päeval. Kuni ühel hetkel enam ei püsi ja hakkab hirmkiirelt valgenema. Ja kui päev juba poole silmaga kardinate vahelt sisse piilub, on kõige magusam hetk end une kaissu keerata.

Millal me päikesetõusu vaatame?

Algas puhkus!

Posted on by

Lõpuks ometi! Kartsin, et stress ja pinged söövad mu enne ära, kui puhkus algab. Õnneks nii ei läinud. Viimase kolme nädala pidevad siia-sinna sõitmised hoidsid kontorirutiinist eemal ja see ilmselt aitas stressi leevendada. Ühe kiire-kiire asja sain ka ülemuse nõusolekul veel edasi lükata.

Tänasest algas puhkus ja minu esimene plaan oli magada nii kaua, kui tahan. Tehtud. Teine plaan on täna mitte midagi erilist teha. Isegi jaanitule(de)l käimise jätan vist vahele. Eile juba üht tuld nägin kontserdil “Ütles, Lembitu!”. Kahju, et Dramamamale häbematult vähe aega esineda anti. Ja võib olla teen üldse hullu tüki ja tükin homme Rakverre sealsele jaanipeole. Mis teha, kui ma selline imelik olen!

Jah, eile jälle seletasin, et mina pole juba ammu enam nõus oma soovidest ja tahtmistest loobuma ainult selle pärast, et sõbrad-tuttavad nendega kaasa ei tule. No miks ma peaks üksinda kodus istuma, kuigi mul on tahtmine tantsima minna, ning ükski sõbranna-sõber ei taha/viitsi/saa kaasa tulla? Või kui mul tuleb spontaanne ja hullumeelne idee sõita Eestimaa teise otsa üksinda peole? Muidugi, ma saan aru, et lapse või laste kõrvalt on raske nii äkitsi kuhugi minna või et elukaaslane ei pruugi ideed heaks kiita või et mõni tahabki vähemalt paaripäevast etteteatamise aega. Aga ikkagi – mul pole mahti oodata. Mina tahan praegu elada ja teha mõtted teoks. Kui ma just ise enda takistuseks ei saa.

Seega – pidage Võidupüha ja jaanilaupäeva just nii nagu soovite, aga kui teid kuhugi äkitselt kutsutakse, siis mõelge korraks. Teist korda ei pruugi sellist kutset tulla. Ja nagu pulmas öeldi – alati minge, kui teid kuhugi kutsutakse, sest kunagi ei või teada, kellega te seal tuttavaks saate.

Kas midagi head on tulemas?

Posted on by

Ma loodan, et pühapäevast reedeni* on selle kevade pingelise aja tipp ära, siis hakkab lihtsamaks minema. Olgugi, et juuni on kuni puhkuse alguseni juba planeeritud.

Püüdes sellest pingest natukene üle olla, loen enda jaoks üles, mida head on ees ootamas.

Nädalavahetus kodus pärast Soome reisi.
Hispaania filmide nädal.
Jamiroquai kontsert!!! (P.S. Kas keegi on veel minemas?)
Külastus juuksuri juurde.
Kaks võimalikku kohvikukülastust Tallinnas.
Töökaaslase pulmapidu.
Ja siis ongi jäänud nädala ametliku puhkuse alguseni… :)

* Olen siis Soomes tööreisil.
Kõik mu välisreisd, välja arvatud üks (ainult üks!) on olnud tööreisid. Mis siis, et saab tasuta reisida ja päevarahasid pealegi, on see üsna tüütuks muutunud mu jaoks. Närveldan ja virisen enne igat reisi, kuigi tihtilugu on reis üsna tore olnud. Aga tahaks ju puhata ja mängida ka, mitte ainult tööreisida!

Kesknädal

Posted on by

Täna jälle on kolmapäev,
kõige närvilisem päev…

Kesknädal ongi nii halva maiguga nagu teatud erakonna maine ja nende ajaleht. Kohe üldse mitte ei vea täna. Segadust ja tulekahjude kustutamist on jätkuvalt palju. Nagu kulupõlengute hooaeg: tuli siin, tuli seal. Muudkui seleta, uuri ja ürita päästa, mis päästa saab. Peaasi, et ise tuleringi lõksu ei jää. No üsna sarnane närviline tunne on küll.

Kolleeg ka ütles, et kõik on juba nii kehvasti, et ajab naerma. Vähemalt pole ma ainuke, kel (töö)elu üle pea kasvanud ja head nägu enam ei tee, kui ikka miskit viltu on. Selline apaatne rahu on valdavaks juba saanud, kuigi aeg-ajalt süda peksab sees ka niisama laua taga istudes.

Muidugi pole kõik veel TPs. Kui tööasjad kõrvale jätta, on täitsa hea. Kodu on korras ja trennid veel kestavad ja kinos käin ja mõnel õhtul loen ja vaatan telesaateid ja silitan kasse ja saan vahel sõpradega kokku ja nii edasi. Õnneks on olemas FB fännileht “Kõik on täiesti perses”, mille postituste lugemine teraapiliselt mõjub. Peaks vist raamatu ka soetama. Hea komplekt “Väikse raamatuga meelerahust”. Selline eneseabi esmapakett või nii.

Kohe saab tööpäev ametlikult ka läbi, saab hinge tõmmata. Tee seda sinagi.