Kino ja filmifestivalid: 49 filmi/seanssi.
Teater: 2 etendust.
Raamatud: 5.
Tants: 16 svingtantsuõhtut ja 1 tantsuetendus.
Muusika: 12 kontserti ja muusikafestivali.
Muuseumid ja näitused: 2.
Muud kultuurisündmused: 15.

Kinos ja festivalidel vaadatud filmide hulk on vaikselt tõusuteel pärast koroonaajastu algust. Suurim muutus on see, et hakkasin uuesti teatris käima pärast kaheaastast pausi. Tantsima ja elavat muusikat kuulama jõudsin ka rohkem kui 2021. aastal.

On esimene september, tavapärane uute alguste aeg. Uus kooliaasta, uus töö hooaeg, uus koroonasügis, uus telehooaeg, uus trennihooaeg. Kas ka uute lubaduste andmiste aeg nagu esimene jaanuar? Või võiks esimene september olla hoopis uute harjumuste juurutamise aeg, mitte suure hurraaga antud lubaduste aeg?

Olen alates maikuust püüdnud oma harjumusi jälgida, muuta, uusi juurutada. Ikka selleks, et mu enda elu ja olu oleks mõnusam, parem, tervislikum. Ei lähe see niisama lihtsalt, olgugi et osalesin vastaval veebikursusel ja materjale, soovitusi, praktikaid jalaga segada. Ikka see enesedistsipliin kipub alt vedama… Või on see mõtteviis? Mul selleteemaline (mitte just kõige parem) raamat veel lugemisel. Tuleb juurde lugeda, nagu ka arengutreenerid soovitasid.

“Kõik on uus septembrikuus…” Uus kord näeb ette maski kandmise ja COVIDi tõendi näitamise, jätkuvalt tuleb olla ettevaatlik, et mitte jääda haigeks ja mitte levitada haigust. Ükskõik siis millist haigust. Ega need tõved pole ju ilmast kadunud ja käivad nad ikka mööda inimesi, mitte kive ja kände.

Häid uusi harjumusi!

Mulle meeldib sari “Rannahotell”.
Mulle meeldib kohvi juua (kuigi praegu on see mu jaoks natukene ebatervislik).
Mulle meeldib hommikuti magada (kuigi see segab tööelu).
Mulle meeldib Pavlova värskete maasikatega.
Mulle meeldib, et mu köök on praegu suhteliselt korras.
Mulle meeldib Kentmanni hotell (tahaks praegu sinna kolida).
Mulle meeldib pidžaama rohkem kui öösärk.
Mulle meeldib hilisõhtune aeg, sest siis on hea vaikne üksinda olla.
Mulle meeldivad sirelid (varsti-varsti).

Mulle meeldiks, kui kõik see värk vähe paremini mul välja tuleks.

See haigus on väsitav. Muidugi, igasugune haigus väsitab organismi, aga mulle tundub, et see väsitab rohkem kui tavaline “külmetushaigus”.

Mul muudkui ketrab peas, et peaks ukselingid, lülitid, töölaua, kraanikausid, telekapuldi, telefoni, arvuti ja muud rohkem katsutud pinnad ära puhastama. Poest kulleriga toitu tellima. Voodipesu ära vahetama, rätikud samuti. Aga juba sellele mõtlemine väsitab. Ma peaksin puhkama, mitte muretsema, mitte olema kohustundlik. Või noh, ma peaks olema kohusetundlik iseenda ees: puhkama, puhkama ja end ravima.

Ma ei tea, millal, kust ja kellelt ma selle sain. See vist jääbki selgusetuks. Ma loodan, et ma seda kellelegi edasi ei andnud. Seda olengi kõige enam kartnud: et olen haige, ise (veel) ei tea ja levitan edasi. Loomulik hirm vist antud olukorras…

Vaatasin “Pealtnägijat”, seal näidati elu haigla koroonaosakonnas. Pisarad tulid silma, sest seda haigust ei soovi tõepoolest mitte kellelegi. Maailmas pole piisavalt tänusõnu meditsiinipersonalile, kes nende haigetega tegelevad.

Palun kanna maski. Palun pese käsi ja hoia puhtust. Palun hoia distantsi. Palun jää koju, kui enesetunne on natukenegi kahtlane.

Ahjaa, COVID-19 maitseb nagu poleks nädal aega hambaid pesnud.

Saaks see jõulutrall juba läbi ja tuleks rahulikud pühad. Ma olen väsinud kõigist jõulupidudest, jõuluõhtusöökidest ja koosviibimistest. Pooltest jõulupidustustest polegi osa võtnud, lihtsalt ei jaksa ega saagi olla mitmes kohas samal ajal.

Tahaks juba vaikset ja rahulikku jõuluaega. Aega, kui keegi ei helista, kirjuta ega kutsu kuhugi. Saaks olla omaette ja tiksuda omas tempos. Pärast ühe hingetõmbega elatud novembrit ja poolt detsembrit otsa on keha väsinud ja pea kah. Suheldud on enam kui küll, nüüd on aeg nautida valget vaikust ja rahu. Selleks ju need pühad ongi.

Login siia nii harva sisse, et teengi ainult WordPressi uuendusi. Kirjutamiseni üldse ei jõua. Vahel ikka mõtlen, et tahaks ja võiks kirjutada. Kasvõi niisama väljamõeldud asju. Lihtsalt et kirjutada …

Kui ma tikku põlema panen, hoian seda pöidla ja keskmise sõrmega.

Mul oli spontaanne mõte minna Stockholmi burleskifestivalile, piletki oli ostetud ja sooduspakkumine edasi-tagasi reisiks olemas. Ja väike ootusärevus hinges, sest saan siit natukeseks ajaks minema. Põgeneda täiskasvanute muinasjutumaailma.

Reede õhtul nutsin sisemiselt krokodillipisaraid, et uhke teatrisaali asemel leban kodus diivanil, glamuurse ja pöörase show asemele vaatan telerist juba teab mitmendat korda filmi “Notting Hill”.

Vaba reede küsimise asemel aga õnnestus mul välja võidelda kahenädalane puhkus novembris. Ma pean lõpuks iseenda peale mõtlema ja tegema seda, mis minul silmad särama paneb ja rõõmu toob.

Ma loodan, et november tuleb sama ilus kui samanimelise filmi visuaalne pool.

Sel aastal on sügis värviline: sinine, hall, sinakashall, punane, kollane, roheline…

Vahelduseks on tore näha, et puulehed on kirjud, mitte ei muutu ainult kollaseks. Küllap ilmal on selles oma osa. Tegelikult ikka kindlalt. Kliimamuutused muudavad ju kogu loodust mingil määral.

Esimese hobukastani korjasin ka taskusse. Hea mudida, kui kindad koju ununenud ja sõrmed külmetavad.

Eks näis, mida see sügis veel pakub.

Päevad, nädalad ja kuud mööduvad ning mina ei mõista ikka magada. Isegi mitte siis, kui olen füüsiliselt ja vaimselt väsinud, kui järgmisel hommikul on vaja varakult ärgata, kui üleval olemiseks mõjuvat põhjust ei ole. Lihtsalt olen ega maga. Ei oska, ei mõista…