Kui vanasti oli vaja end kuskil välja elada, siis sai seda blogis tehtud. Kakskümmend aastat tagasi (tõepoolest!) sai seda teha võrdlemisi anonüümselt ja väikeses blogijateringis. Vahepeal said sellest kohast teadlikumaks teisedki, aga ilmselt on see paik juba ammu unustuse hõlma vajunud, ainult ise käin piilumas ja kultuuripäevikut üles märkimas. Nii et ma katsun siin nüüd poolanonüümselt end natukene välja elada.

Olen teist päeva pärast puhkust tagasi tööl ja ütlen ausalt, et ma polnud selleks valmis. Polnud valmis selleks veidraks ärevuseks, närvilisuseks, kohe-jään-haigeks-tundeks, mis mind viimastel päevadel on närinud. Ausalt öeldes see võib olla mitu asja: vihma kätte jäämisest ja jahedamatest ilmadest; magamatusest ja vähesest söömisest; Gilmore’i tüdrukute tasemel kohvi joomisest; päriselt mingist haiguspisikust … Mine sa võta kinni, mis see on ja kui kaua selle möödumine aega võtab.

Mõistlik magamamineku aeg juba mööda lastud, seega hakkan magama sättima.

Uue aasta esimene tööpäev algas kell 7.30, kui suundusin põhimõtteliselt otse voodist arvuti taha. Pidžaama ja villane kampsun seljas, uus hommikune teleprogramm taustaks mängimas sai aasta alguse tavapärane pressiteade saadetud kõikvõimalikesse kohtadesse kanalitesse.

Millalgi ennelõunal jõudsin lõpuks hommikuste võileibade meisterdamiseni ja pärast mõnetunnist tööd tundsin, et hakkan ära vajuma. Arvasin, et saangi tööpäevale joone alla tõmmata, sest tunnid hakkasid täis tiksuma, aga ei – tegemist oli veel. Väike turgutav kohvipaus ja nipet-näpet asju veel. Ja veel ja veel … Kuklas tikus mõte, et uue aasta esimesel tööpäeval ei pea kogu tööd korraga ära tegema, aga juba olid kerkinud kuhjad ja homseks, ülehomseks ja järgmisteks päevadeks. Oeh!

Lõpuks tõmbasin tänasele joone alla. Eks homme ole ka (töö)päev.

PS. Ma ei usu, et nii, nagu möödub su uue aasta esimene päev, nii möödub ka ülejäänud aasta. Möödub ikka nii, nagu läheb.

Kuna eile õhtul oli nadi olla ja pisikene palavik, siis täna jäin koju. Käisin kohvikus hommikuputru söömas, et jaksaks lõpuks tööülesannetega pihta hakata.

Hambad ristis tegin ära asjad, mis olid liiga kaugele edasi lükkunud. Tunnen, et aasta lõpp on käes: on väsimus, tüdimus, motivatsiooni langus. Tean, et lihtsalt pean asjad ära tegema, sest delegeerida pole kellelegi. Tubli mina.

Kuna pärastlõunal oli jätkuvalt väike palavik ja kahtlane olla, jätsin trenni minemata. Kahju, sest trenn teeb vahel head. Aga hetkel ei tea, kas haigusevimm sees või lihtsalt stress… Nii et pigem hoian end. Püüan täna nii tegutseda, et baasvajadused oleks kaetud. Tubli mina.

Detsember ehk jõulukuu on käes. Ma ootan jõule lihtsalt seepärast, et pühad on nagu maast leitud puhkus. Ei ole aastaid viitsinud jõule kuidagi tähistada. Ma ei ehi kodu, ei too kuuske tuppa, ei vaarita meeletutes kogustes jõuluroogi, ei küpseta piparkooke … Üksinda kodus niisama puhata on täitsa hea. Saab korraks enne uue aasta tralli hinge tõmmata.

Hommik oli pilwine, mis oligi parem kui eilane kuumutaw päikene.
Säädsin end walmis, et ära käia rohupoes. Pärast seda seadsin end sisse Werneris, sõin ühe kosutawa pudru ja rüüpasin kohwijooki kõrwale. Kahjatsesin weidi, et päewauudiseid lugesin puhkuse ajal, rikkusid mul tuju õige pisut ära.
Tutwusin üle pika aja ka kohaliku kaubanduswõrguga, ostlesin paar paari suwesokke, peenemat pesu ja muud tarwilikku.
Wihma küll hakkas wahepeal sadama, aga kuna eelmine pääw olin kõrwetawat päikest siunanud (kliimamuutused pole miski naljaasi), siis rõemustasin wihma üle. Seadsin sammud viimasel tunnil turuhoonesse, kust lettidelt hääd ja paremat silma jäi. Pisut praemaksa, wärskeid herneid ja magusaks karbike kohukesi tundus päewaks-paariks piisaw küll.
Hilise kerge lõunaeine ja puhkehetke järel tegin tarwilikku: pesin pesu ja hakkasin tegema ettewalmistusi paaripäewase reisi tarwis. Kui suwi ja puhkus, siis ikka ju kombeks mõnes suwituslinnas ära käia, wäheke kultuurne olla ja tantsuõhtul käia. Eks näis, mis sest ettewõtmisest saab, sest sisimas sooviks olla eemal rawamassidest ja hoopis looduses rahulikult raamatuid lugeda.

Kino ja filmifestivalid: 49 filmi/seanssi.
Teater: 2 etendust.
Raamatud: 5.
Tants: 16 svingtantsuõhtut ja 1 tantsuetendus.
Muusika: 12 kontserti ja muusikafestivali.
Muuseumid ja näitused: 2.
Muud kultuurisündmused: 15.

Kinos ja festivalidel vaadatud filmide hulk on vaikselt tõusuteel pärast koroonaajastu algust. Suurim muutus on see, et hakkasin uuesti teatris käima pärast kaheaastast pausi. Tantsima ja elavat muusikat kuulama jõudsin ka rohkem kui 2021. aastal.

On esimene september, tavapärane uute alguste aeg. Uus kooliaasta, uus töö hooaeg, uus koroonasügis, uus telehooaeg, uus trennihooaeg. Kas ka uute lubaduste andmiste aeg nagu esimene jaanuar? Või võiks esimene september olla hoopis uute harjumuste juurutamise aeg, mitte suure hurraaga antud lubaduste aeg?

Olen alates maikuust püüdnud oma harjumusi jälgida, muuta, uusi juurutada. Ikka selleks, et mu enda elu ja olu oleks mõnusam, parem, tervislikum. Ei lähe see niisama lihtsalt, olgugi et osalesin vastaval veebikursusel ja materjale, soovitusi, praktikaid jalaga segada. Ikka see enesedistsipliin kipub alt vedama… Või on see mõtteviis? Mul selleteemaline (mitte just kõige parem) raamat veel lugemisel. Tuleb juurde lugeda, nagu ka arengutreenerid soovitasid.

“Kõik on uus septembrikuus…” Uus kord näeb ette maski kandmise ja COVIDi tõendi näitamise, jätkuvalt tuleb olla ettevaatlik, et mitte jääda haigeks ja mitte levitada haigust. Ükskõik siis millist haigust. Ega need tõved pole ju ilmast kadunud ja käivad nad ikka mööda inimesi, mitte kive ja kände.

Häid uusi harjumusi!

Mulle meeldib sari “Rannahotell”.
Mulle meeldib kohvi juua (kuigi praegu on see mu jaoks natukene ebatervislik).
Mulle meeldib hommikuti magada (kuigi see segab tööelu).
Mulle meeldib Pavlova värskete maasikatega.
Mulle meeldib, et mu köök on praegu suhteliselt korras.
Mulle meeldib Kentmanni hotell (tahaks praegu sinna kolida).
Mulle meeldib pidžaama rohkem kui öösärk.
Mulle meeldib hilisõhtune aeg, sest siis on hea vaikne üksinda olla.
Mulle meeldivad sirelid (varsti-varsti).

Mulle meeldiks, kui kõik see värk vähe paremini mul välja tuleks.

See haigus on väsitav. Muidugi, igasugune haigus väsitab organismi, aga mulle tundub, et see väsitab rohkem kui tavaline “külmetushaigus”.

Mul muudkui ketrab peas, et peaks ukselingid, lülitid, töölaua, kraanikausid, telekapuldi, telefoni, arvuti ja muud rohkem katsutud pinnad ära puhastama. Poest kulleriga toitu tellima. Voodipesu ära vahetama, rätikud samuti. Aga juba sellele mõtlemine väsitab. Ma peaksin puhkama, mitte muretsema, mitte olema kohustundlik. Või noh, ma peaks olema kohusetundlik iseenda ees: puhkama, puhkama ja end ravima.

Ma ei tea, millal, kust ja kellelt ma selle sain. See vist jääbki selgusetuks. Ma loodan, et ma seda kellelegi edasi ei andnud. Seda olengi kõige enam kartnud: et olen haige, ise (veel) ei tea ja levitan edasi. Loomulik hirm vist antud olukorras…

Vaatasin “Pealtnägijat”, seal näidati elu haigla koroonaosakonnas. Pisarad tulid silma, sest seda haigust ei soovi tõepoolest mitte kellelegi. Maailmas pole piisavalt tänusõnu meditsiinipersonalile, kes nende haigetega tegelevad.

Palun kanna maski. Palun pese käsi ja hoia puhtust. Palun hoia distantsi. Palun jää koju, kui enesetunne on natukenegi kahtlane.

Ahjaa, COVID-19 maitseb nagu poleks nädal aega hambaid pesnud.

Saaks see jõulutrall juba läbi ja tuleks rahulikud pühad. Ma olen väsinud kõigist jõulupidudest, jõuluõhtusöökidest ja koosviibimistest. Pooltest jõulupidustustest polegi osa võtnud, lihtsalt ei jaksa ega saagi olla mitmes kohas samal ajal.

Tahaks juba vaikset ja rahulikku jõuluaega. Aega, kui keegi ei helista, kirjuta ega kutsu kuhugi. Saaks olla omaette ja tiksuda omas tempos. Pärast ühe hingetõmbega elatud novembrit ja poolt detsembrit otsa on keha väsinud ja pea kah. Suheldud on enam kui küll, nüüd on aeg nautida valget vaikust ja rahu. Selleks ju need pühad ongi.