Igapäevased tegemised ja mõtted.
Ma olen nii tubli ja koristasin täna esiku ära. Pühkisin tolmud, tegin korda kapi ja sahtlid, sorteerisin asju, kontrollisin suitsuandurit, tõmbasin põranda ja porivaiba mitu korda tolmuimejaga üle.
Perfektsionist minus arvab, et oleks saanud pareminigi (nt kõik seinad õlilapiga üle tõmmata jne), aga tegelikult sai juba väga palju parem võrreldes varasemaga. On hea tunne, et midagi on tehtud. Ja kena on vaadata, et kuskil on kord ja selgus. Kui see tõusulaine nüüd jätkuks!
Kas ma võiks magada nii kaua, kuni kevad on käes ja kõik hästi?
Küsin seda siin ja üldse teab-juba-mitmendat korda. See emotsionaalne-vaimne väsimus ning surve leida selgus ja mingi lahendus on nii… väsitav. Kas keegi võiks mulle öelda, mida teha, ja siis natukene minu eest ära teha? Vähemalt alguse?
Tervis: kurgus jätkuvalt kerge kihelus, silmad ka pisut kipitavad. Aru ei mõista, kas see kombinatsioonist külm ilm + kuiv keskkütte õhk või tõbi või stress või midagi muud või kõik kokku. Mulle ei meeldi oma tervislikus seisundis kahelda.
Aga püüaks oma aju ka positiivset nägema suunata: täna maksin arved ära ja vaatasin eelmise aasta lõpu rahaasjad üle. Käisin ka Uuskastuskeskuses, ostsin igaks juhuks ühed avaramad teksaspüksid. Poes käimisega sai samme kah.
Siin ma jälle olen – läbipõlenud. Ma nii lootsin, et oskan end paremini hoida ega põle uuesti läbi. Või noh (see vist mu käibefraasiks saanud) – oskan ilmselt natukene paremini hoida, sest sain varem aru, mis jama on, proovisin iseenda eest veidi rohkem hoolitseda. Aga kui süsteemis midagi ei muutu, siis sellest ei piisa. Nii et on vaja suuremat muutust, mis pole antud olukorras täielikult minu teha. Ma saan sellest olukorrast välja astuda. Ainult et selleks on ka tarvis veidi jõudu ja julgust – seda vist rohkemgi – koguda.
Üks päev korraga. Maga, söö, liigu. Korda, kuni hakkab parem.
Kuna 2024. aasta osutus korralikuks tuleviku väetamise aastaks, siis loodetavasti saab alanud aastal häid vilju korjata.
Sügisel hakkas elu mitmel rindel allamäge veerema ning kogun siiani oma kilde kokku ja klapitan neid uuesti tervikuks. Püüan kodus valitseva kaose üle kontrolli saavutada, sest vähemalt siis on midagi minu kontrolli all. See 2024 oli tõesti paras ellujäämiskunstide aasta nii vaimselt kui emotsionaalselt. Nii et 2025 tuleb taas iseenda eest hoolitsemise aasta.
Õnneks on mul olemas toetav seljatagune pere ja Paanikaosakond. Suured teod on tehtud, aga sõprus on jäänud.
Üks päev korraga, 2025.
Kui vanasti oli vaja end kuskil välja elada, siis sai seda blogis tehtud. Kakskümmend aastat tagasi (tõepoolest!) sai seda teha võrdlemisi anonüümselt ja väikeses blogijateringis. Vahepeal said sellest kohast teadlikumaks teisedki, aga ilmselt on see paik juba ammu unustuse hõlma vajunud, ainult ise käin piilumas ja kultuuripäevikut üles märkimas. Nii et ma katsun siin nüüd poolanonüümselt end natukene välja elada.
Olen teist päeva pärast puhkust tagasi tööl ja ütlen ausalt, et ma polnud selleks valmis. Polnud valmis selleks veidraks ärevuseks, närvilisuseks, kohe-jään-haigeks-tundeks, mis mind viimastel päevadel on närinud. Ausalt öeldes see võib olla mitu asja: vihma kätte jäämisest ja jahedamatest ilmadest; magamatusest ja vähesest söömisest; Gilmore’i tüdrukute tasemel kohvi joomisest; päriselt mingist haiguspisikust … Mine sa võta kinni, mis see on ja kui kaua selle möödumine aega võtab.
Mõistlik magamamineku aeg juba mööda lastud, seega hakkan magama sättima.
Uue aasta esimene tööpäev algas kell 7.30, kui suundusin põhimõtteliselt otse voodist arvuti taha. Pidžaama ja villane kampsun seljas, uus hommikune teleprogramm taustaks mängimas sai aasta alguse tavapärane pressiteade saadetud kõikvõimalikesse kohtadesse kanalitesse.
Millalgi ennelõunal jõudsin lõpuks hommikuste võileibade meisterdamiseni ja pärast mõnetunnist tööd tundsin, et hakkan ära vajuma. Arvasin, et saangi tööpäevale joone alla tõmmata, sest tunnid hakkasid täis tiksuma, aga ei – tegemist oli veel. Väike turgutav kohvipaus ja nipet-näpet asju veel. Ja veel ja veel … Kuklas tikus mõte, et uue aasta esimesel tööpäeval ei pea kogu tööd korraga ära tegema, aga juba olid kerkinud kuhjad ja homseks, ülehomseks ja järgmisteks päevadeks. Oeh!
Lõpuks tõmbasin tänasele joone alla. Eks homme ole ka (töö)päev.
PS. Ma ei usu, et nii, nagu möödub su uue aasta esimene päev, nii möödub ka ülejäänud aasta. Möödub ikka nii, nagu läheb.
Olukord on sama: ikka on väike palavik, väsimus, külmavärinad. Covidi kiirtest oli täna negatiivne. Nii et ikka ei tea, kas mingi viirus mu kätte saanud või lihtsalt stress sööb närve. Või midagi kolmandat.
Vana voodi ja madrats said täna eest ära. Vähem kola, jee. Nüüd tuleb muu kraam ka ära sorteerida.
Tunnikese tegin ka tööasju, et mitte omadega hätta jääda. Peas mõtlen tagavaraplaani üheks puhuks välja. Eks homme näeb, kas ja kuidas olukord laheneb.
Kuna eile õhtul oli nadi olla ja pisikene palavik, siis täna jäin koju. Käisin kohvikus hommikuputru söömas, et jaksaks lõpuks tööülesannetega pihta hakata.
Hambad ristis tegin ära asjad, mis olid liiga kaugele edasi lükkunud. Tunnen, et aasta lõpp on käes: on väsimus, tüdimus, motivatsiooni langus. Tean, et lihtsalt pean asjad ära tegema, sest delegeerida pole kellelegi. Tubli mina.
Kuna pärastlõunal oli jätkuvalt väike palavik ja kahtlane olla, jätsin trenni minemata. Kahju, sest trenn teeb vahel head. Aga hetkel ei tea, kas haigusevimm sees või lihtsalt stress… Nii et pigem hoian end. Püüan täna nii tegutseda, et baasvajadused oleks kaetud. Tubli mina.
Detsember ehk jõulukuu on käes. Ma ootan jõule lihtsalt seepärast, et pühad on nagu maast leitud puhkus. Ei ole aastaid viitsinud jõule kuidagi tähistada. Ma ei ehi kodu, ei too kuuske tuppa, ei vaarita meeletutes kogustes jõuluroogi, ei küpseta piparkooke … Üksinda kodus niisama puhata on täitsa hea. Saab korraks enne uue aasta tralli hinge tõmmata.
Hommik oli pilwine, mis oligi parem kui eilane kuumutaw päikene.
Säädsin end walmis, et ära käia rohupoes. Pärast seda seadsin end sisse Werneris, sõin ühe kosutawa pudru ja rüüpasin kohwijooki kõrwale. Kahjatsesin weidi, et päewauudiseid lugesin puhkuse ajal, rikkusid mul tuju õige pisut ära.
Tutwusin üle pika aja ka kohaliku kaubanduswõrguga, ostlesin paar paari suwesokke, peenemat pesu ja muud tarwilikku.
Wihma küll hakkas wahepeal sadama, aga kuna eelmine pääw olin kõrwetawat päikest siunanud (kliimamuutused pole miski naljaasi), siis rõemustasin wihma üle. Seadsin sammud viimasel tunnil turuhoonesse, kust lettidelt hääd ja paremat silma jäi. Pisut praemaksa, wärskeid herneid ja magusaks karbike kohukesi tundus päewaks-paariks piisaw küll.
Hilise kerge lõunaeine ja puhkehetke järel tegin tarwilikku: pesin pesu ja hakkasin tegema ettewalmistusi paaripäewase reisi tarwis. Kui suwi ja puhkus, siis ikka ju kombeks mõnes suwituslinnas ära käia, wäheke kultuurne olla ja tantsuõhtul käia. Eks näis, mis sest ettewõtmisest saab, sest sisimas sooviks olla eemal rawamassidest ja hoopis looduses rahulikult raamatuid lugeda.
Kino ja filmifestivalid: 49 filmi/seanssi.
Teater: 2 etendust.
Raamatud: 5.
Tants: 16 svingtantsuõhtut ja 1 tantsuetendus.
Muusika: 12 kontserti ja muusikafestivali.
Muuseumid ja näitused: 2.
Muud kultuurisündmused: 15.
Kinos ja festivalidel vaadatud filmide hulk on vaikselt tõusuteel pärast koroonaajastu algust. Suurim muutus on see, et hakkasin uuesti teatris käima pärast kaheaastast pausi. Tantsima ja elavat muusikat kuulama jõudsin ka rohkem kui 2021. aastal.