Eile keskpäeval algas. Täna pool kuus hommikul lõppes, kui koju jõudsin. Sõbranna sünnipäevapidu. Rummilimonaad, Tuneesia vein, arbuusiviin. Värske õhk ja privaatne õu. Palju-palju kordi Ursulat ja “Mul on jumala po**ui…” laulmist. Grillimine, palju liha ja värsket salatit. Nalja ja naeru nabani. Pildistamine. Lahe VIP-pidu neljakesi kuni külalised saabusid. Heinamaa (hahahaa). Pooleteisetunnine “hakkame nüüd linna minema”-jutt. Kas klubi A. või klubi P.? Mina ja Kristel valisime klubi P., teised pidulised klubi A. (“Aga mul on jumala p…”) Kiikumine korvtoolis. Pidu viimaste minutiteni. Jälle sama deejott, seekord sõbraga. Törley (ma ju lubasin, et enam šampanjat ei joo, aga keegi ei tuletanud meelde kah) ja pudelimäng. Korralikud tütarlapsed versus deejotid. Üks-null, tütarlaste kasuks.

Ma sain! Ma saingi kleidi omale. Selle kõige ilusama, just sellise nagu tahtsin. Mustvalge, lilledega, tütarlapselik kleit. Rõõm. Et siis reedel kella neljast pärastlõunal (parem on tulla umbes kella kuue paiku peahoone juurde) te võite mind näha. Ja lilli tuua ja šokolaadi ka näiteks, kui liiga palav ilm ei ole. (Oh edevust!) (:

Õhtul sain Arabellaga kokku. Tal sai ka täna natuke ülikooli jälle läbi. Jäätisesed jutud suvesoojas olid mõnusad. Päike on soe, soojem, kõige soojem. Suvi tuli niisama äkki, kui ta paari kuu pärast kaob. Seniks istuge välikohvikus ja laske hea maitsta. Või peesitage vee ääres. Või tehke muid suviseid tegemisi.

Pärast juuksuriskäiku (ma olen väga rahul uue soenguga) läksin linna peale. Kui ma Raekoja platsile jõudsin, jäin imestusest seisma. Vanad autod! Nelikümmend stiilset autot kenasti reas, kaks motikat kah sekka. Viimseni üles vuntsitud ja asjakohaste kleepsudega kaunistatud. Kõndisin autoderivi otsast lõpuni ja siis veel korra ja veel korra läbi. Vaatasin autosid eest ja tagant ja külje pealt. Vanad Fordid, Jaguarid, Citroenid, Porsched, Mercedesed ja mis kõik veel. Silmad läksid särama kui lapsel kommipoes või Carrie’l kingapoes. Nii nunnud, armsad, šeffid, lahedad, omapärased, pilkupüüdvad retroautod.

Kleepse lugedes selgus, et tegu retrostiilis ralliga Hamburgist Shanghaisse. Kui kellelgi ruumi oleks, sõidaks kohe kaasa. Kahjuks olid pisikeste autode tagaistmed ja katused viimseni varustusega koormatud. Usun, et selline automatk oleks unustamatu kogemus. Ma ei tahtnud kuidagi sealt ära tulla. :) (Ei teadnudki, et ma selline autolemb olen. Aga retro ju!) Kui nad hiljem ikka seal seisavad, vaatan veel.

Pirogovi plats kogu oma hiilguses pakkus eile mulle ja nendele vähestele, kes vaevaks võtsid tulla, istet ja juua. Poolteist liitrit šampust kolme peale, kellest suurem osa moodustas millegipärast Evu, on ikka liiast. Eriline tänu Dakile, kes mulle pärast tomatimahla poest tõi. Läks asja ette. Enam ei taha tükk aega ühtegi jooki, mis kangem kui piim, tarbida.

Mariann ja Margo ja Kristel ja Rikardo ja Daki ja Nööp – tänud tulemast ja olemast!

Pärast lõbusat istumist Pirogovis, mis sisaldas Jimi staaristaatuse nentimist, Daki autogrammi andmist mu tennistele (Daki oli siin), Rikardo rikutud jutu kuulamist ja muidu olemist, suundusime edasi klubisse. Ma ikka pidin, eksole, minema sinna. Et end järjekordselt sõlme keerata. Algul oli lõbus: sõime uksel jagatud mahlajäätist, tantsisin Marianniga, rõõmutsesin. Kuni selle hetkeni, mil nägin Teda ja ma endal käest minna lasin. Asi polnud seda väärt, aga sellest sain alles täna aru. Õnneks on olemas SMS-id. Ja raske on mitte naeratada, kui kell 3.27 sulle öeldakse “Pea vastu, sa oled tore.” :)

Kell 4 valges koju jõuda ja 5 tundi magada pole just parim viis halba enesetunnet vältida. Aga vesi igal viisil aitas mul inimesema tunde tagasi saada. Sõin ära ka hiigelsuure apelsini. Imelik on see, et esimese asjan, kui koju jõudsin, kastsin ma oma toataimed ära. Hommikul oli hea päikeselaigus aias istuda ja lasta tuulel end paitada. Leidsin kaks kaheksast ja ühe viiese sireliõie.

Täna võid sa mind leida Emajõe ääres kiikumas.

Jälle ma naeran. Hetkel küll sisemiselt, aga kui raamatukogust välja saan, siis südamest. Nalja ikka saab. Heh! See ongi vabanemistunne, ma arvan. Kõik tunded on vabalt tunda, head tunded. Oijah! :D

Eile käisin Kristeliga ööklubis oma hinnet tähistamas. Kahjuks olimegi kahekesi, sest teised leidisid mingi vabanduse ja põhjuse mitte tulla. Polnud viga. Väike kiire rummilimonaad ja minek. Vähe rahvast nagu ikka, DJ lasi jama musa (meenutas koolidiskosid), aga me tegime ise olemise lõbusaks. Vaatasime inimesi ja mõtlesime nende kohta lugusid välja. Aadu ka helistas jälle, küll ma olen ikka hea vana sõber talle. Natuke tantsisime kah. Seekord midagi kompromiteerivat toime ei saatnud.

Vaasitäis nartsisse ja vaasitäis tulpe on mu laual teevad kevade. Piibelehti ei saanudki, kahju.

Horoskoop ütles, et peaksin täna oma soovidega mõistlik olema. Ma üritan seda teha. Kõik, mis mõistlikust edasi läheb, on fanataasia. Ja kriibib pärast hinge, kui ei juhtu. Parem oodata vähem ja meeldivalt üllatuda, kui saab rohkem.

Õhtul näeme!

Eilne sünnipäevapidu oli üksjagu hull. Algas peategelase A. juures veini ja naermisega. Ma ei räägi, mis toimus. Neljast inimesest võib vale mulje jääda. :P
Pidu jätkus pooltühjas ööklubis, kus me endiselt naersime palju ja tantsisime ka muidugi. Ja tellisime DJ-lt kaks soovilugu, saime ka. Mis pärast viimast lugu edasi toimus, ma ka ei räägi. Neljast inimesest võib vale mulje jääda. Ei kommentaari. :D Natuke on häbi ka, aga ei tunne. Tagantjärele ajab rohkem naerma. Et mina üldse sellise tükiga hakkama sain. Kui sul veab, siis ma võin sulle rääkida. Kui ma söandan. Hee, ikka naerma ajab rohkem. Irw.

Neljapäeva õhtul sai tudengipisik minust siiski võitu ja ma käisin öölaulupeol. Kassitoome oli rahvast täis kui supikauss. Kõik oli tore, kuid oleks toredam olnud, kui me (mina ja S.) oleks endale ka laululehed varem hankinud. Peast sõnu eriti ei teadnud, välja arvatud „Iga mees on oma saatusesepp…”, mida mürinal kaasa lauldi. Poole peal sai isu nõlva peal seismisest täis ning lipsasime Püssikasse varbaid soojendama. Paar tantsu, mõned sõnad Trummariga ja kodutee sai jalge alla võetud. Aga siis…

Siis nihkus taustsüsteem paigast. Tundsin end valel ajal vales kohas vale tundega olevat. Kõik, mis oli tore näinud, polnud seda enam. Sest kaks ja pool neljapäeva ööd polnud mul tavapärast neljapäeva ööd. Minu oma neljapäeva. See ehk tõukaski mu mingisse intervalli, mis polnud meelepärane. Ma kadusin enese eest. Kogemata, tahtmatult, pooleldi sunnitult. Kusagil ei tundunud hea, ei siin ega seal. (Palun vabandust sinu käest, et sa seda tunda said.)

Järgmisel päeval leidis mind üles salakaval kevad. Ninas kõditab nohu ja ajab pidevalt aevastama. Kui oleksin nädalavahetusel meestega paadimatkale läinud, veedaksin järgmised tähtsad nädalad kopsupõletikus. Reede õhtul kiikusime Kristeliga Emajõe ääres ja arutasime suhete teemat. Tunnen, et olen sel alal täiesti võõras tegija. Ei oska muud, kui ära kuulata ja kulunud sõnu öelda. See selleks. Meiega liitus veidi hiljem Kiusu, käisime pannkooke söömas ja maandusime lõpuks lastemänguväljakul. Proovisime kõik atraktsioonid läbi, lemmikuks sai karusell. Sõitsime sellega umbes 15-20 minutit, nii suure hooga, kui vähegi suutsime teha. Kihvt oli! Lõpetasin, kui pea hakkas ringi käima ja süda kergelt läikima. Nagu pohmakas oleks olnud. Lapsepõlve rõõmud 15 aastat hiljem.

Laupäevane paadiralli meeldejäävat muljet ei jätnud, liiga tuuline, liiga jahe, vähevõitu paate ja šõud. See-eest õhtu, see õhtu… Mõtlesin ikka väga tükk aega, kas minna või ei. Lõpuks läksin. Ursulat kuulama-vaatama. Rahvast oli Püssikas murdu, õnneks sain tuttava tuttava lauda istuma. Istusime vaid nii kaua, kui Ursula lavale tuli. Tantsisime pingi peal, sest põrandal polnud enam ruumi. Julgemad ronisid laudadele kaasa elama. Õhk küteti hetkega kuumaks, kohati laulis rahvas bändist üle. Toimus üleüldine vennastumine-õestumine, õlletopsid käisid käest kätte, võhivõõrastega rokiti sõbralikult koos nagu muiste. Elasin samuti täiega kaasa. Ursula oli äge. (:

Astusin kaubamajast välja just sel hetkel, kui Jim, Daki, Maia ja K. Riia tänava ülekäiguraja juures seisid, roheline tuli süttis ning Jim tuhatnelja bussijaama poole tormas. Kella üheksase bussi peale, nagu viiv hiljem Dakilt kuulsin. Ülejäänud aga ei läinud bussi peale, vaid tudengipäevadele. Liitusin seltskonnaga. Suundusime raeplatsile, kus pidi toimuma Tõnis Mäe kontsert, kuid see oli üle viidud ajaloomuuseumisse. Nähes, mis rahvamass Toomele suundub, loobusime kontsertist. Selle asemel platseerusime Pirogovis. Vahepeal oli seltskonnaga liitunud ka Urmet.

Daki istus pingile, teised seisid poolkaares tema ümber. Dakist sai rühmajuht, ümarlaua liider, nii poolkogemata kui ka seepärast, et tema nimi oli tähestiku järgi kõige ees. Hiljem Zavoodi minnes selgus, et Dakiga ei pea keegi tempot, vaid longiti tükk maad tagapool.

Vestluse käigus sai meile selgeks, kui palju on meie ümber nähtamatuid inimesi, kes tegelevad nähtamatute asjadega. Päris judinaid tekitav, kaspole? Ja kas te teatsite, et tudengipäevade raames toimub tikukorjamise võistlus? Tartu linna peale on laiali puistatud märgistatud tikud, mis tuleb üles leida ning žüriile viia. Kes kõik tikud üles leiab, saab auhinnaks vanapaberit, mida tudengipäevadel võidu peale korjatakse. Aga konks on selles, et need tikud on nähtamatud ja mägistus on ka nähtamatu. Ja need nähtamatud tikud tuleb viia nähtamatule žüriile. Ja kogu see teave sellest võistlusest on ka tegelikult nähtamatu. Teatud valguses on ainult näha või siis, kui sidrunimahala peale pritsida.

Otsustasime luua uue A-rühma. Dakist saab, nagu arvata, Hannibal, Maiast saab B.A., Urmetist helikopter (või Face? või Murdoch? ei mäleta enam) ja minust saab buss. Muidugi tuleb ka vastavaid muudatusi teha. Daki näiteks hakkab musti nahast kindaid kandma, sigarit tõmbama ja tõdema, et talle meeldib, kui plaanist asja saab. Maia muutused on kõige äärmuslikumad: ta peab muutuma mustanahaliseks, tegema uue soengu ja kilode kaupa kuldkette kaela riputama. Minule kui bussile maalitakse punane triip. Kuna bussi tulistatakse kõige rohkem ja ta muulgi moel palju viga saab, keevitatakse ja putitakse mind üsna tihti. Aga siis käis Urmet välja idee, et me võiksime erineda ning hoopis veduri-vaguniga sõitma hakata. See oli päris hea mõte.

Kell midagi paiku hakkas külm isegi meie ümarlaua juhatajat, kes muidu jahedust miskiks ei pea, näpistama. Läksime Zavoodi teed jooma. Mina polnud seal ammu käinud. Tänu uuele ventilatsioonile oli nähtavus paranenud ja oli ka rohkem õhku hingata. Istusime kipaka laua taga (väga oluline teada, eks ole?). Teed joodud, jutud otsas, liikusime kodu poole. Urmet rabas veel viimaseid kilde ning mina ja Daki suundusime taksopeatusesse ja sõitsime koju. Tudengipäevad said avatud.