Pole midagi kurta, eile oli lahe pidu. Saab igatpidi rahule jääda. Soojenduseks ootasime Daki, Andrise, Janno ja Liinaga sissepääsu Püssikasse. Seal oli ühemeheetenedus, nii et pidime aplausi vaibumist ja mööbeldamise lõppu ootama. Õnneks oli laud meid ootamas, lisaks sõbralik ja viisakas ettekandja.
Ma olin millegi/mittemillegi pärast natuke närviline ja hüplesin nagu liiga palju kofeiini tarbinud tegelane. Vehkisin rääkides kätega ega suutnud sõnu korralikult hääldada. Daki soovitas mul veini juua, aga see jõudis minuni juba palju hiljem.
Kõige ilusama üllatuse arvasin ma ise ära, aga see oli siiski ilus. jri tuli punase flamingolillega. Ja kuigi lill on juba kannatada saanud ja närbunud olemisega, jääb mälestus ja hetk jrist ja flamingolillest kõige ilusamaks sellest õhtust. Aitäh sulle, kõige ilusam digilaps! :) (Kuidas tervis on?)
Natuke närveldamist oli ka siis, kui Tema (LR) tuli. Ma arvasin, et ta ei tule, aga ta astus läbi. Viimati nägime viis kuud tagasi ja siis ma lahkusin pisarais. Kartsin ja ootasin seda hetke, mil ta mind kallistab, kuid minu õnneks jäi süda sama rütmiga lööma. Imelik oli olla. Midagi poleks nagu muutunud ja samas on kõik teisiti. Umbes pool tundi hiljem läks ta oma sõpradega minema. Rohkem ma teda ei näinud.
Kohe saabusid ka uued külalised. Piirid ees ja Piret järel. Veel lilli, kallistusi ja soove. Kõrvaltlauast tõusis patsiga meesterahvas ja soovis samuti õnne. Aegamööda jõudsid viimasedki külalised kohale. Kohustuslik kava läbitud, võis segasumma suvila oma tegevust jätkata. Andris ja Daki oma nakatava naeruga ühes nurgas, kõige kenam üllatus jri malbelt naeratamas, Mariann ja Margo kõige kaugemas lauaotsas, Janno ja Liina vaikselt teineteise seltsis, vennad Piirid teises laua otsas roose voltimas ja pilte klõpsimas, Piret ja mina ühte tooli jagamas (väikeseid naisi mahub palju ühele toolile), Kristel ja Richard pundis Reliika ja Tarvoga.
See oli täiesti hull pidu! Hoog oli sees ja aeg möödus kui jaapani kiirrong. Oleks tahtnud mõnda hetke kauem nautida ja meelde jätta. Tagantjärele killukesi oma mälust kokku korjates saab kokku paraja puslepildi, mis siiski reaalselt toimunut kajastab. Aga ikkagi: kes kinkis punased tulbid? Arvasin, et hommmikul ärgates muutub eilne õhtu unenäoks. Kuna unes sain ma kaks krüsanteemi ja neid mu laual polnud, oli siiski kõik päriselt. Jah, kõik oli päriselt. Ka säraküünlad ja võõraste noormeeste õnnesoovid.
Tantsisin Reliika, Daki ja Andrise ja Tarvoga. Andris tellis bändilt isegi tervitusloo mulle. Ja siis me uhasime tantsida. Avaldasin arvamust, et kui vana kõrtsikala Andris Tartus elaks, oleks siin märksa lõbusam. Tegelt kaa. Šallalaa-šallalaa!
Umbes kell 1 oli meid poole vähem kui tipptunnil. Viimased viis kanget – mina, Kristel, Ricahrd, Reliika ja Tarvo – suundusime meeste soovil, havi käsul ööklubisse. Ma nii väga ei tahtnud minna, aga lõpuks jäin nõusse. Klubis oli liiga palju rahvast ja mitte minu tass teed muusika, aga kui juba mindud sai, siis tantsisin täiega. Kekslesime kella 4ni kleepuval põrandal. Autos sai veel natuke filmitud. Pidasin miski tänukõne. Kui veab, siis ehk näevad asjaga seotus isikud seda ka.
Oehjah, äge pidu oli. Tänan kõiki, kes käisid ja mulle rõõmu tõid. Te olete toredad! Paid.
Täna algas hommik natuke enne kella 12, kui Dakilt sõnum tuli. Sõime Daki ja Andrisega hommikust, lobisesime niisama ja käisime poes. Dakil on supipäev. Andris sõidab praegu istekohal nr 49 tagasi Tallinnasse. Mina ei saanud kokku inimesega, kellega ma rääkida tahtsin.
Veidi vähem kui 12h pärast saan ma kakskolm aastat vanaks.
