Category Archives: Meelelahutus

Kerge meelelahutus

Seosetu

Posted on by

Pärast eilset külaskäiku K. ja E. juurde, kus me neljakesi (sest Kristel oli ka) ühele suurele V.S.O.P.-ile otsa peale tegime, pole ma just eriti asine olnud. Kuigi peaks. Näiteks nädalavahetuse sõitu orgunnima (bussi-ja rongiajad, öömaja, kokkusaamised), ringi tutvustava reklaami valmis tegema (esmaspäevaks, silmatorkava ja meelitava), kahe nädala ajakava paika panema (loengud, koosolekud, muud üritused), mis muidugi nõuab märkmiku olemasolu… Nii et kontoritarvete poodi on ka vaja minna. Ja mingeid teha vajavaid pisiasju leiab kindlasti veel nagu voodi alt tolmurulle. See selleks. Homme on ka päev.

——

Fox says: no kuhu küll sina oma mälu pannud oled?

Vot ei tea. Kadus kuhugi. :P Aga ma olin tubli, et eile öösel teab-mis-sõnumeid teab-kellele ei saatnud. Nooh, aku oli ka tühi. Õnneks. Paranen vist sellest smõssimise haigusest.

——

Mulle meeldib üksinda öösel koju minna. Tänavad on tühjad. Autod ei sõida, mõni takso ehk vurab. Inimesi peale minu pole. Taevas on pilved, tähed, kuu. Kuidas kunagi. Pimedus on ka. Ei, vahel on ikka hea kellegagi koos pimeduses kõndida. Kuidas kunagi.

Soig-soig. Küsimusele vastan, kui suudan midagi välja mõelda.

Edasi läks veel heamaks…

Posted on by

Laupäeva õhtu möödus mõnusa muusika rütmis. Emajõe festivali raames esinesid Atlantise kõrval festivalitegis Genialistid. Paar esimest lugu kuulasin niisama, kuid kihk sai võitu ja ma läksin lava juurde kaasa elama. Noori ja vanu, siledaid ja karvaseid, toredaid ja natuke vähem toredaid inimesi oli rõõm enda ümber naudisklemas vaadata. Kõlarid rappusid ja vappusid nagu ka puitpõrand pargimurul. Genialistid jämmisid mõnuga laval, rahvas lava ees ja kõrval. Muusika haaras endasse ja enam lahti ei lasknud. Pisuke paus ja kõik läks suurema hooga edasi. Rahva seas rokkis üks sinise T-särgiga poiss, kellega pilke vahetasime ja sellega mõista andsime, kui lahe on olla. Oligi. No nii hea! Heaheahea!

Pärast läksin oma linna vaatama. Kas kõik on nii, nagu peab. Oligi. Oleks tahtnud tervet Tartut kallistada. Suurepärane oli tuttavail tänavail kõndida ja Tartu vaimust “vaevatuid” inimesi näha. Nägin sinise T-särgiga poissi ka, viipasime tervituseks. Oh, nii väga oleks võinud tegelt minna “Tere!” ütlema ju! Loodan, et see võimalus veel tuleb. :P

Ma tahaks nii väga oma linna kallistada. Oma Tartut. Mu armas-kallis-nunnukas Tartu. Mu kodune provints. Nii hea on kodus olla. Öine Tartu pärast Genialistide kontserti on amazing. See on parim koht, kus olla. Hea, heam, kõige heam.

Uitasin õnneuimaselt ringi, kui kuulsin enda nime. Kursaõed istusid töökaaslasega pubis ja kutsusid enda sekka. Naersime nii, et kohe naersime. Sest lõbus oli. Läksime korterisse siidrit jooma, ajasime mõnusalt juttu ja naersime veel. Tupsud plikad! Kell 3.15 tulin tulema, sest uni oli tugevam. Aga hea tunne ei ole kadunud. See ongi oluline.

Puhkusest

Posted on by

Veetsin neljapäeva, reede ja tükikese laupäevast Pärnus. Fox pakkus nii peavarju kui meelelahutust otsast lõpuni. Lisaks sellele sai ka vanade ja uute tuttavatega kohtutud. Programm oli mitmekülgne: kaasaelamine tennisevõistlusel, jalutuskäik rannapromenaadil, kerge suplus meres, õhtused siidrijoomised siin ja seal, pikk õhtu/öö Foxi hoovis tähistaeva taustal ja naerutava seltskonnaga, autosõidud pimedas Pärnus, varavarahommikune ööklubis käik (kus võõrad tüübid kaklema läksid), kella 4.30am-ine burgerisöömine, 6 tundi und, hommikukohv ja bussisõit tagasi Tartusse.

Bussi tagaosa oli hõivanud poissmeestepidu pidav seltskond, kes sai alles sõidu ajal teada, et tegu ekspressiga. Seepärast kirjutasid nad pärast Viljandist mööda sõitmist tsaari ukaasi ning lasid peigmehel sellele kaasreisijate allkirju koguda. Nad soovisid saada metsapeatust ning küsisid kenasti teiste bussiliste luba. Bussijuht võttis nende palvekirja vastu ja lubas kaheminutise peatuse asemel kolmeminutilist. Mehed said metsas looduse kutsele vastatud ning tänasid bussijuhti ja kaasreisijaid kolmekordse “Elagu!”-hüüdega. Bussijuht vastas mikrofoni “Võtke heaks!” ning sai aplausi osaliseks. Lõbus seik värskendas pikka sõitu meeldivalt.

Eemalolek ühest linnast andis võimaluse asjad selgeks mõelda, kuid see ei õnnestunud. Niisiis lülitasin mõtlemise üldse välja ning lihtsalt olin. Kuulasin, vaatasin, rääkisin, naersin, mõtlemata mingitele sõlmedele ja pusadele, mis ühes linnas painajalikuks muutumas olid. Tarkusetera: et punktis A parem hakkaks, tuleb punktis B ära käia. Ja nii ongi.

Tissipluusitarid*

Posted on by

Ägan 10-tunnise tüdrukuteõhtu ja 2-tunnise sünnipäeva tagajärgede tõttu. Üle pika aja sai korralikult pidutsetud. Head moodi, lõbusalt, vahvalt. Kaheksa neiut, kaks ööklubi, palju tantsimist, naermist, pildistamist. (Veini… ;) Hommikul koju minnes tegime tutvust kolme kopraga, kes Emajões ujusid ja kallastel ukerdasid. Mats ja padjaühendus toimus pool kuus hommikul. Päikesetõus läbi pilvede sai kah nähtud. Täna õhtul istusime paar tundi ühe sünnipäevalapse juures. Sain vist kahest tassist kohvist kergekujulise kofeiini üledoosi. Ohjah, täitsa hullult lahe oli!

*Tissipluusitarid – kõigil 8 neiul olid seljas õlapaeltega ja avara dekolteega pluusid.

Dagö-öö

Posted on by

Kontsert oli parimast parim! Ursula poisid nägid nii šeffid välja, plusspunktid ruudulise ülikonna, kingade ja kaabu eest neile. Dagö oli muidugi õhtu staar, Kõre ja Pang tausta laulmas. Ma isegi imestasin, kui kõik need rõõsad ja roosad noore(ma)d mu ümber neile häälekalt ja energiliselt kaasa elasid. Ma ei tea, mis toimus lava ees olevast massist tagapool, seal istujate seas. Küllap nad istusid ja kuulasid ja plaksutasid. Ma tõesti ei tea. Aga lava ees käis vabaõhukontsertile omane möll. Ja see andis meeletu fiilingu ja erksuse. Mina tundsin end hästi.

Pärast kontserti tegin fänni: läksin autogramme jahtima. Ursula poisid olid kahjuks silmapiirilt kadunud. Saatpalult palusin oma tenniseninale autokat. Ta küsis, kas mul on Hiina kets ja viskas oma nime valmis. Märkmiku tagakaant kaunistavad Kõre, Pange, Rebase ja Vaigla nimetähed. Üks kerekas noormees, kes mult pidevalt pastakat laenas, näitas oma autogrammikogu, mis kõik olid kirjutatud passi. Ja-jaa, isikut tõendavasse dokumenti passi. Seal oli lisaks Ursula sirgeldustele ka Tamme Villu sorgeldis ja eilsest ka dagökate omad. Mõne päeva pärast sõidab too tegelane Hispaaniasse, näis, kas teda Dagö riigi viisadega üle piiri lastakse. Ja minu pastakas osutus menukaks: paljud autogrammid kirjutati just sellega. :D

Kesköö paiku jõudsin laululavalt tagasi kesklinna. Krooksust mööda, seejärel Zavoodist. Ennäe, Mihkel istub seal! Viipasin tervituseks ning läksin sisse, et paar sõna juttu puhuda. Mihklit nägin kontsertil ka, aga kaugelt. Edvistasin oma autogrammidega ning vahetasime uudiseid. Lahkudes jäin ukse ette ummikusse (tavapärane asi seal) ning üks heledate juuste ja habemega noormees hakkas minuga rääkima. Temagi oli kontsertil käinud. Ta ütles, et mul on pikad jalad, kuna mu tenniseninal oli ju autogramm (ja lava oli kõrge). Tõdesime, et kontsert oli superhea, kuigi oleks võinud kauem kesta. Ja olime pettunud, et Dagö kolmandat korda lavale tagasi ei tulnud, kuigi valjuhäälne aplaus ja skandeerimine seda pikalt nõudsid.

Zavoodist viis mu tee mööda Rüütli tänavat Püssikasse. Teretasin Trummarit, istusin ukse juurde lauale jalgu puhkama ning kuulasin paar lugu bändi esituses. Otsustasin mõnusat muusikaelamust mitte rikkuda ning läksin Raekoja platsile. Tegin tiiru ümber purskkaevu ning mu pilk jäi pidama kuule. Istusin sinnasamasse pingile kirjutama. Ilm oli hea, seega lonkisin Emajõe äärde. Otsejoones pontoonidele, kus mõnusasti istet võtsin. Olelesin niisama, üritades tümpsuvat kluubi eirata. Hää oli!

Jahedus imbus läbi ihu, andes märku koju minekuks. Kõrvalepõige bensukasse, et soe viinerisai osta. Kand ja varvas, kand ja varvas kuni koduni. Üksi nagu alati. Mõnusasti üksi. Harjumuspäraselt üksi. Keset sõiduteed. Kuu saatjaks. Õndsus hinges. (:

Tartu hansapäevad 2006

Posted on by

Eksootilised hansapäevad on selleks korraks läbi. Mina olen ka. Läbi. Väsi-väsinud. Sest veetsin iga päev linnas aega, käisin õhtul korraks kodus söömas-puhkamas ja läksin uuesti hansatama.

Leegitsev Kaarsild oli nii ilus.

Tartu samba oli nagu hommiku/öövõimlemine. Bobikuga oli lahe öiselt juttu ajada ja aktiviste sambareivimas vaadata. Vana Tallinna kohvi juues tekkis meil häid ideid, sulakulda väärt ideid.

Madrusesärki oleks tahtnud, aga kõige väiksem numbergi oli natuke liiga suur mu jaoks. Kiviheitemasinaga loobiti jõevett Emajõkke tagasi.

Kõhutantsijad, tsirkuseartistid, flamenkotantsijad, mungad, orkestrid, sadat muud sorti esinejad.

Rongkäigud, kontsertid, kauplemine, töötoad, rüütliturniir, sambareiv, tsikliteparaad, muu melu.

Ah, nii meeletult lahe oli!

Posted on by

Pühapäeval oli Pierre`i šokolaadikohvik ja Gaudeamus koos poolvennaga. Kohvik oli suurepärane! Laulu- ja tantsupidu (minu esimene!) oli ka väga vahva. Meeldiv viis nädalat vahetada.

Tead mis? Ma mõtlesin sellest pikemalt kirjutada, aga ei viitsi. Vabandust.

—— 

Seda et… Viisin täna avalduse ära. Juba enne peahoonesse sisenemist kargas ligi ülientusiastlik neiu ja pakkus mingit kaarti. Sees samamoodi. Vastasin viisakalt, et pole vaja. Kui paberid viidud, astus ligi noormees ja päris, kas saab aidata. Naeratades vastasin: “Ei, ei saa. Kõik on korras.” Oh neid agaraid küll!

Bebop alula jee jee jee

Posted on by

Eile oli armas pärastlõuna. Raekoja plats ja päike ja Genialistid ja noored ümberringi. Tundus, et need kõige vahvamad ja ilusamad noored poisid ja tüdrukud olid kivide alt välja pugenud ja munakiviplatsile kokku tulnud, et Genialistide muusikas mõnuleda. Rastapatsidega ja paljajalu pikk poiss sõpradega, punase siilikaga tüdruk, satsiliste seelikutega malbed neiud… Kaks tundi Tartu-meelset kontserti, mis sisaldas kolm korda lauset “Alustame uuesti!” ja kell 18 raekoja kellamängu kuulamist, tegi olemise hääks.

Õhtul vedasin end Chanti pealekäimisel Püssikasse. Oh magedust! Aga ma siis olin natukene hipi-rocki-tšiki. Ja kuna mul viimasel nädalal on poogen-poogen periood*, siis sodisin ka tennistele “poogen-poogen”. Ja tantsisin lärmi saatel Chantiga ja ühe poisiga, kes oli neljandat korda Tartus. Ja öö oli valge, kui koju jõudsin ja ei maganud suurt midagi. Hommikukohvi maitses hästi. (:

Täna viisin nii Arabellale kui ka endisele klassiõele lilli. Viimased õnnelikud lõpetajad sel aastal. Päev oli kaunis ja nemad ka. Istusime Arabellega kohvikus ja vaatasime läbi akna, kuidas väntorelitest meloodiaid välja võluti. Müstilised masinad!

* Poogen-poogen periood – suhtumine on paljudesse (pisi)asjadesse ükskõikne. Sääsest elevanti ei tee. Sõnaline väljend oli esialgselt “Mul on poogen”, hiljem muutus see lihtsalt ütluseks “Poogen-poogen”. (Chanti soovitas selle väljendi mul lausa patendeerida.)

Jaanipäevast suvesse

Posted on by

See, mis toimus, oli jaanipäeva kähkukas, mitte traditsiooniline suvine pööripäev. Viimase minuti ostud, viimasel minutil maale kimamine, kiire grillimine ja lihasöömine (jah, ainult liha, lisanditeta) kuuriukse eest (et väga vihmamärjaks ei saaks), õlleklaasist viinakoksi joomine (ma ise ei võtnud tilkagi alksi), enne keskööd autole uuesti hääled sisse ja linna poole. Ülla-ülla, me veetsime aasta valgeima ja pikima öö klubis möllates. Samas – ei saa kurta, et lõbus polnud.

Vähe sellest, et päev varem tuttav neiu mind klubisse vedas ja seal kella neljani tantsitud sai; et mul hääl pärast seda käiku teadmata kadunuks jäi ja hiigelsuured villid jalgu „kaunistasid”, tuli ka jaaniööl sama tramburai läbi teha. Nii-nii kõrini on juba pidudest ja alksist ja klubidest ja tantsimisest ja rahvamassidest ja kleepuvatest põrandatest ja klaasikildudest ja mürast ja üldse.

————

Tahaks juba ükskord rahulikku igapäevast olemist, kuigi ma ei tea, mida see sisaldama peaks. Ei, natukene ikka tean. Raamatute lugemist päikeselaigus, kiikumist jõe ääres, õhtuseid jalutuskäike, mõnusaid jutuajamisi sõpradega, taevasse vahtimist, pääsukeste piiri-pääritamise kuulamist…

Mulle meeldib päikesesooja naha lõhn.

Kell on kesköö. Taevas on öiselt hallikassinine, selge. Puude mustad kontuurid taeva taustal on kui käärlõiked. Õhtuti, kui linnasumin vaikinud, kuulen aias kõndides ronge kauguses sõitmas. Nüüd juba aastakese meenutab rööpail veerevate rataste kolin Dakit, varem oli see kõigest rong.

Ja keegi ei kinkinudki piibelehti ja ma ei pununudki võilillepärga… Järgmisel aastal siis.

¤

Posted on by

Palav. Seda ei pea mainimagi. Päeval redutan toas, õhtupoole kannatab juba õue minna. Ja midagi jahedat juua. Kingitud roosid on suhteliselt surnud, panin viimased õied kristallkaussi ujuma. Päike külvab elutust.

Seda mainin küll, et sain eile ametlikult Bobikuga kokku. Nägime lõpuks teineteist pealaest jalatallani ära. Väike siider pargis puude vilus ja jutud. Bobs jagas elutarkusi kui varrukast. Mida veel ühelt kuumalt suvepäevalt tahta. :) Bobik on lahe.

Õhtul käisin Kristeliga jõe ääres kiikumas. Kõndisime pontoonide peal ka, mis sinna sel aastal tekkinud. Õõtsub kahtlaselt, ajad sammu sassi nagu alkohol. Üle Sõpruse silla jalutades lehvitati, möirati ja lasti meile lugematu arv kordi signaali. Ja veel – ma suutsin saavutada debiiluse tipu. Kes soovib teada saada, siis ma võin kokku saades uuesti etendada. :P
Jooge midagi jahedat. Ja siis viige taara ära ja ostke veel jahedat jooki. Vabal valikul.