Kerge meelelahutus
Vein, pitsa, viinamarjad, soolapulgad.
Filmide ja sarjade blooperid.
Kõhulihaste ilusaks naermine.
“Supernatural”.
Jensen ja Jared.
Now I’m possessed of “Supernatural” and J&J.
Veel kõhulihaste ilusaks naermist.
Silmarõõmu kah.
Kell kesköö paiku Mäkis käik.
Veel “Supernaturali”.
Ää, mis kell me alustasime? Kell 18? – Mhm. – Ja nüüd on kell… pool kaks? – Mhm.
Lisa: Arabella tunnistab ka, et me pole päris normaalsed.
Rohkem pole vaja lisadagi.
Vaatab seriaale (CSI, Top Gear, Gilmore girls, Dr. House).
Kondab internetis ringi, pole vaja mainidagi.
Käib tavaliselt enne sulgemist toidupoes.
Teisipäeval tantsib salsatunnis ruedat. Lõbus!
Kolmapäeval õhtustab sõbranna ja tolle tuttavaga sushibaaris ning läheb pärast üksi kinno “Eufooriat” vaatama.
Neljapäeval läheb pärast salsatundi koos trennikaaslastega salsapeole.
Reedel magab oma ootamatult tekkinud vaba päeva maha ning õhtul loodetavasti saab sõpradega kokku HSF-l.
Laupäeval jälle magab, võõrustab külla tulnud kursaõde, muuhulgas käivad 4D-kinos.
Pühapäeval jälle magab.
Kas tõesti olen saanud/saamas selleks aktiivseks tüdrukuks, kelleks kunagi soovisin saada?
:)
Teadlaste Ööl sai mitmes kohas ära käidud. Üks fotokaameraga meesisik jälitas meid pidevalt. Mõned fotosüüdistused õnnestus talt kätte saada. Orkutis on üleval. :)
—
Ei saa kekkamata jätta, et ma pole ühtegi salsatrenni ega ka tantsuõhtut vahele jätnud. See tants meeldib mulle!
Laupäeva hommikul ärkasin varem, et Siljale rongijaama vastu minna. Uskumatu, et varahommikuse rongiga nii palju rahvast sõidab!
Kasutatud riiete poodides tuhnimine andis saagiks ühe hõbedase tuunika, Silja kasuks. Mina sain teada, et paar huvitavat poodi asub enam-vähem ümber nurga. Tasub edaspidigi külastada.
Turul käimine oli meile mõlemale edukas: astelpaju-kohupiimakreem, astelpaju leivajogurt ja karbitäis mune, lisaks kahekroonised kohukesed. Nämm!
Pärast jalutasime pikalt-laialt kesklinnas. Toomemäel tegime kohustuliku fotoringi Kristjan Jaagu juures. Nägime kolme (!) pruutpaari, ühte pruutidest ma natuke teadsin ka.
Toomelt laskusime mööda uut, ent siiski mühklikku munakiviteed pidi Laiale tänavale ning põikasime botaeda. Imetlesime kirevavärvilisi õisi ja muidugi ei jätnud kasutamata võimalust spetsiaalset fotorežiimi kasutada. Nägime veel kolme (!!) pruutpaari, üks neist abielluski sealsamas botaia saarekesel.
Ilmselt me nägime ära kõik sel päeval Tartus abiellunud pruutpaarid. Lisaks kuulsime kolm korda pulmarongi signaalitamist. Seega kuus pruutpaari pluss kolm pulmarongi (eeldusel, et need ei olnud nende pulmaliste omad), kokku üheksa. Ma pole elus nii palju pulmi korraga näinud!!!
Pärast lõunasööki oli aeg paras bussi peale istuda ja sõita Lõunakeskusesse. Et osa saada elamusest! 4D elamusest! Kosmoseralli! Wiii! See oli äge! Kuid oleks võinud veel rohkem üles-alla loksutada ning vasakule-paremale raputada. Tõeliselt kihvt elamus oli!
Lõunakeskuse poodidest õnnestus Siljal endale veel nipet-näpet vidinaid leida, nii et ta lahkus lõpuks ühe kotiga rohkem, kui saabus. Pannkooke süües vaatasime suurelt ekraanilt öölaulupeo ülekande kordust ning Silja jagas ka muljeid, mis ta kohapeal oli saanud. Kahju-kahju, et ikkagi ei läinud.
Tagasiteel saime veidi vihma, kuid soe tee, enda teki sisse mässimine ja õdus filmiõhtu peletasid selle kiirelt meelest. Vaatasime keelatud “Magnust” ja tordiks kirsi all “P.S. I Love You”.
Pühapäeval ärkasime Pauluse kirikukellade peale. Ska Faktori muusika saatel valmis hommikusöök, mida sõime aknast rohelist vaadet uurides. Veel üks nunnu film “My Blueberry Nights” , väike tiir ümber nurga poodi ja taas oli jalge all tee rongijaama, et Silja Tallinna poole lähetada.
Aitäh toreda nädalavahetuse eest sulle, Silja! (:
Täiendus: Silja ka meenutab lähiminevikku.
Nädalavahetus oli suurepärane!
Laupäeval veetsin koos emaga aega Hansapäeval, mis on üks mu lemmiküritusi Tartus. Tõsi, sel aastal tundusid Hansapäevad kahvatuvõitu. Igastahes – me uurisime risti-rästi läbi kogu laadakauba, mida oli kilomeetrite kaupa. Me ronisime Jaani kiriku torni, kus ahhetasime imelise vaate üle Tartule, mis on täis katuseid, puid ja igasuguseid maju. Me uudistasime Antoniuse Gildis, valisime välja oma lemmikmaale ja muid iluasju, vaatasime esinemisi…
Õhtul käisime seltskonnaga saunas. Leili ja kuuma sai nii, et higi tõepoolest tilkus ja voolas. Küll oli hää! Lisaks oli seltskond viimase peal. Minu inimesed “depressiivses” Eesti väikelinnas. :) Õhtu lõpetasime Twisteris osavust ja painduvust proovile pannes. Nõrk olen! Tuleb rohkem mängida. Vot see oli tõesti suurepärane õhtu.
Pühapäeval magasin üllatavalt kaua, kuid vedasin end üsna pea uuesti linna, et veel üks tiir hansalaadale peale teha. Sain jälle emaga kokku ning me sõime lõunaks šašlõkki. Tegelikult on hästi tore emaga koos aega veeta :)
Minu saak hansalaadalt sel aastal on päris suur: kõrvarõngad, kitsepiima-sinisavi ja šokolaadi-piparündi seebid, voodipesukomplekt, apelsiniõli puhastusvahend. Lisaks proovisime ära koorejäätise ja hirvevorsti.
Sain ka sõbranna K.-ga kokku, kellega arutasime, et meessoost tuttavatest on puudus. Tahaks, et neid oleks. Neil on teised mõtted ja vaatenurgad, mida oleks huvitav kuulda. Poistega saaks ette võtta teistsugusemaid tegemisi kui tüdrukutega. Kunagi olid meil need meestuttavad olemas, kuid elu on kahjuks omad korrektuurid teinud.
Sujuvalt ongi käes öö. Homme vaja eesootavaks Lõuna-Eesti suvetuuriks asju pakkida ja sihtkohtadele mõelda.
Head und!
Oli sigahea suveilm, parasajagu õhtune aeg. Tüdruku mobiil helises, talle tuldi järele. Vaevu veerand tundi hiljem pargiti hall auto murumaale, kus ristik magusasti lõhnates õitses. Kolmekesi seati sammud suure laulukaare poole, mille all oli üles seatud black-box’i meenutav lava.
Paar minutit pärast kella 21 astusid lavale Muusikud, keda olid kuulama tulnud igas vanuses daamid ja härrad, poisid ja tüdrukud. Muusikute koondnimi Dagö plinkis säravate tuledena lava kohal helide rütmis. Laulja-muusik laulis, pillimehed-muusikud mängisid pilli. Emotsionaalselt, end igati hästi tundes ja publikut oma võngetega nakatades. Kaamerad viskasid kahele ekraanile lava kõrval pilti kord lauljast, kord pillimeestest, kord hoopis iseäraseid video- ja muidu pilte.
Järjest kutsuti lavale ka teisi Muusikuid – kaks noort heledahäälset neiut ja vigurvänt noormees, kellega kordamööda või korraga (tartulikke) laule üles võeti. Lusti jätkus nii lavale, lava ette kui taamale publikku sekka, kes oli naudisklemiseks valinud pikad pingiread. Pingiridade täitmine õigustas end samamoodi kui lava ees hüplemine, sest nii mõnedki lood olid hoopis mõtteid tekitavad ja siis oli hea end vaikselt kaasa kõigutada ning end hetkesse unustada.
Pärast viimaseid lugusid ja kummardusi ja aplodeerimist lahkusid kolm sõpra naeratades ja kiidusõnu pildudes laululavalt, kõndisid üle murumaa auto juurde ja sõitsid Dagö saatel algavasse öhe.
Nagu sa eelmisest postitusest aru said, olen ma vahepeal kolinud. Lisaks sellele on juuni lõpust siiani veel üht-teist toimunud, millest tahaks kirjutada (et endal oleks pärast hea meenutada :).
28. juunil sain positiivse laengu Seal’i kontserdil, mis toimus Tallinnas Saku Suurhallis. Ootasin kokku kaks tundi pooleteise tunnist kontserdi, kuid see oli seda väärt. Seal ongi nii ilus mees, nagu piltidelt näha. Lisaks on ta hääl täiesti midagi erilist. Olin jälle lava ees, nii et nägin Seal’i kuldsete tenniste taldu ja kuidas tal higipiisad siia-sinna lendasid. :D Jah, heli ei olnud minu asukohas suurem asi, kuid saadud elamus kaalus selle üle. Suveniiriks sain seekord esitatud laulude nimekirja, mis oli lavale musta teibiga kinnitatud, ning värvi muutva tassi. M.Normet kirjutas kontserdist Äripäevas..
Järgmisel päeval (29. juuni) oli Tallinnas suvele kohane ilm ning see möödus koos Pilleriiniga piknikku pidades. Nii nagu üks korralik piknik olema peab. Pärast mekkisin Eat’is kohupiimapelmeene, vahetasin raamatu uue vastu ning jalutasin vanalinnas. Õhtune rong tõi mu tadahh-tadahh saatel Tartusse tagasi. Üritasin sõidu ajal meenutada laulu “Rong see sõitis tsuhh-tsuhh-tsuhh…” sõnu, kuid ei õnnestunud.
Siis oli “suur” kolimisnädal, mil ma end ühikas sisse seadsin, kodus asju kokku pakkisin, ühikasse vedasin, siin uuesti lahti pakkisin ning ringi asjatasin.
Sel nädalal olin kolm päeva metsas. Mina, Arabella ja kaks minu õpilast käisime Elva puhkepiirkonnas jalgsimatkal. Matkasime ja ekslesime Vellevere, Vitipalu ja Vapramäe matkaradadel. Arabella on matkast teinud nii suurepärase ja humoorika ülevaate, et paugupealt ei oskagi muud lisada. Võimalik, et hiljem tuleb minupoolseid täiendusi.
Nüüd olen tagasi Tartus ja vaatan, mis mu puhkusest edasi saab. :)
Teisipäeval oli killuke PÖFFi ja jutud ühe sõbraga üle pika aja.
Kolmapäeval oli Bryan Adams. Täiesti fantastiline! Ma sain endale Keith Scotti medika ja Bryani-nimelise tassi. Wiiii! Arabellega tuleb meil kontserdidel käimine väga hästi välja, sest üsna sama maitse ja esiridadesse trügimine ka juba selge.
Neljapäeval teaduskonna pidu, mis möödus väga kiiresti, kuid oli ka vahva. Kõigest 7 aastat ootamist, et peol esineks see bänd, keda sa oled alati tahtnud sinna esinema.
Täna elus-terve, aga natuke ikkagi väsinud. Pühapäeval omadega metsa.
Tänase oleks hea meelega võtnud vabaks, et nädalavahetusest välja puhata. Puhkamise võib siin vabalt asendada väljendiga üksinda magada. Nüüd ma saan aru küll, miks öeldakse, et magatakse kahekesi ja puhatakse üksi. Sest kahekesi on muudki teha, kui end välja magada. Näiteks Tema selga silitada ja kaisus olla.
Laupäevane tihe programm pealinnas sisaldas muusikali “Fantoom”, jalutuskäiku ja õhtusööki restoranis. Natuke kahju, et ilus ilm kasutamata jäi. Paistis ju päike, sinine taevas ja hiljem kuu, mida hallil sügisel nii vähe näha.
Muusikal oli elamus omaette. Esiteks seepärast, et ma pole ühtegi suurt muusikali vaatamas käinud (kooliajal vist midagi käisime vaatamas). Teiseks oli tegu huvitava looga, mis oli filmidest märksa erinevalt lahendatud. Plusspunktid eriefektide ja kostüümide eest, mis olid tõesti pilkupüüdvad ja põnevad. Osatäitjad olid hästi valitud. Kui Hanna-Liina Võsa lavale ilmus ja laulma hakkas, jooksid mul judinad üle ihu. Nii selge, tugev ja samas õrn hääl. Etenduse algul oli heliga probleeme, kuid see lahenes. Minu kõrvakuulmine ainult ei lahenenud, sest mõne laulja tekstist ei saanud kohati aru. Headest häältest ja rollidest rääkides tuleb mainida ka Chalice’i, kes nägi šeff välja ning laulis samuti suurepäraselt. Tõnis Mäe ja Chalice’i ehk isa ja poja duett oli emotsionaalne, ajades silmad vesiseks. Etenduse traagiline lõpp meeldis mulle, olgugi et see oli kurb.
Restoranis käik oli ka midagi hoopis teistmoodi. Ise ei satuks sinna, aga kui viiakse, siis on ju suurepärane. Kolmekäigulise õhtusöögi jooksul sai maitsta peenemate nimedega roogi, mis maitsesid hea. Lemmik oli pardiliha, mille kohta võiks öelda ideaalselt küpsetatud.
Pärast ametliku programmi lõppu jäime mina ja Piir pealinna. Tramm viis meid mitte-Koplisse (oli üks valearusaam :) Kaija juurde. Kaija on üks hea südamega kena tüdruk, kes on väga tegus ning sõbralik. Ajasime kolmekesi tundide kaupa juttu nagu ammused tuttavad, kuigi tegelikult kohtusime silmast-silma esimest korda. Igastahes on jälle üks hea tuttav juures.
Öö. :)
Hommik algas hallilt ja ennelõunal. Lõuna paiku jätsime Kaijaga headaega ning saime paar tänavat edasi kokku Silja ja Karliga. Tee viis vanalinna ja pannkooke sööma. Pannkookidest jagusaamisele vahelduseks rääkisime uudiseid ja muidu juttu. Oli armas vaadata ühele poole ja näha seal istumas Teda ning vaadata teisele poole ja näha Siljat istumas Temaga. :) Nii ongi õige. Et toredatel tüdrukutel on kõrval toredad poisid. Lõpuks nad ikka leiavad teineteist.
Väike tiir vanalinnas, uudisretk raamatupoes ning oligi päev otsakorrale jõudmas. Balti jaamas ootasime rongi, mis meid saju ja tuule eest Tartusse varjule tooks. Igasugune sõitmine on märksa meeldivam, kui sul istub kõrval keegi, kelle käest kinni hoida või keda tukkumas vaadates mõtled, et küll on ikka vedanud. Isegi läbi poolune naeratad, sest Tema on sealsamas.
Ja nagu ikka – kui pikk koos veedetud nädalavahetus möödas on, näib see hetkena, mida tahaks kohe uuesti korrata.
Üäää, jääknähud! Ärkasin kell 8 – pea valutas, magasin edasi. Kell 10 arvas mu mobiil, et võiksin üles tulla. Pea valutas endiselt, magasin edasi. Kell 11 arvasin mina, et peavalu on vähenenud ja ajasin end voodist välja. Praegu on kell 14.06 ja õige pisut annab eilne veini joomine veel tunda. (Kasvõi sellega, et ma ei suuda õiges järjekorras arvutiklahve tabada.)
Ometi ei toimunud eile õhtul mingit lausjoomist, vaid mõnus õhtusöök. Patsy oli nii hoolitsev ja külalislahke, et kutsus minu, Daki ja Birxi hilisele õhtueinele. Neljapäevale kohaselt serveeris Patsy meile hõrku ahjus küpsetatud lõhe koos riisi ja värske salatiga. Kõrvale jõime valget veini. Kolm või oli seda neli klaasikest… Igal juhul ma ei saa aru, kuidas see nii pähe hakkas. :$
Selgus, et tüdrukud ei taha mind ära rikkuda, kuigi nad võivad seda teinud olla. Minu kavatsus jääta muljet, et ma pole nii korralik ei läinud läbi. Noh, sest ma olengi korralik. Suhteliselt.
Birxi ja Daki suur plaan 24h mitte ropendada algas sellega, et Birx ei pidanud paari minutitki vastu. Daki suutis end veidi kauem vaos hoida. Pornokomisjon koosseisus Patsy ja mina kontrollime kahtluse korral sõnade roppust ja peame arvet.
Tagasiteel koju olin telefoniühenduses Piiriga. Mingil hetkel küsis ta, kas Birx on vahepeal tukastanud ka. Sellest ja järgnevatest naljadest piisas, et ma tagaistmel kõõksusin naerda nii, et hingata ka ei saa.
Täna on lõpuks reede: saab puhata ja mängida! :)