Möödunud nädalavahetus kulges kultuurselt Põhja-Eestis.

Reede õhtul käisin vaatamas Jimi kirjutatud näidendit “Portselansuits”. See oligi eksistentsist, armastusest ja armastusest. Rohkem kui korra muutus pilk kergelt uduseks ja tuli peaaegu pisar silma. Isegi ei tea, miks. Midagi oli, mis puudutas kuskil tunnete- või mälestustetagakambrisse lukustatuid hetki.

Pärast esimest vaatust ostsin ka näidendiraamatu. Ent selle asemel, et paluda Jimil sinna kunagi pühendus kirjutada, tundsin, et hoopis mina peaksin temale kirjutama pühenduse või tänusõnad. Üks sõnum läkski teele.

Jätkuvalt imestan, kust võtab Jim need mõtted ja sõnad ja ütlused. Ja tegelaste nimed.

Laupäeval saime kokku Liisiga, et natukene vanalinnas ringi uidata, pannkooki süüa ja aega parajaks teha. Pärastlõunaks olid Arni ja Kati kutsunud kokku hulga külalisi, et tähistada ühiselt oma sünnipäevi. Seltskonna moodustasid nii juba nähtud kui ka päris uued isikud. Umbes 1/3 ajakirjanikke, umbes 1/3 filolooge ja umbes 1/4 pedagooge. Mõnusa õhtu lõpetas lustakas ühislaulmine. Muide, Arni on täitsa tugev laulumees. Arni meenutab. Pilte tegid MarkusDaaniel, Nele ja Märtsijänes. Oli ka päris meri vahuste lainetega ja päris meretuul.

Pühapäeval tutvusin pealiskaudselt kaubandusvõrguga, kuid see ei pakkunud mulle suuremat huvi ja seega suundusin hoopis Tammsaare parki, kus toimus ühe lukufirma sünnipäevapidu ning linnarahva meeleheaks olid igasugused etteasted. Pärast veetsin paar tundi Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumis, kus näha mitmesuguseid klassikalisi pille ning hubases tornis kassinurru saatel saab uudistada erinevad kassikostüüme.

Ahjaa, mis sa arvad, kas kaubamaja muusikaosakonna müüjapoiss muigas ja naeratas palju, kui ma läksin kassase, näpus Pet Shop Boysi plaat “Disco 2” ja endal seljas PSB T-särk? Usun, et suutsin ta päeva kirkamaks muuta.

Lõpuks ootas mind rahvast täis rong ja kergelt vihmane, aga siiski täiesti armas Tartu. Sest kus mujal sa näed väikest ajalehetüdrukut sõbralikult vestlemas rolleripolitseinikega. :)

Reedel käisin Võrus, kus toimus Võru folkloorifestival. Minu huvi piirdus vaid ühe sündmuse vastu, nimelt õhtuse simmani, kus esines osale seltskonnale tutvustamist mittevajav Nukker Kukeke.

Olin esimene huviline, kes soovis piletit osta. Asi selles, et jõudsin kolm tundi enne esinemise algust juba Võrru. Sisustasin aega niisama ringi uidates, täitsin kõhtu ühes pubis, lugesin järve ääres raamatut, tutvusin laadakaubaga ning jälgisin pikka ja lärmakat pulmarongi. Pisut pärast kella 21 lastigi mind kultuurimaja kvartalisuurusesse aeda, mis igati paslik koht kõikvõimalikeks simmaniteks. Bänd oli end juba valmis sättinud ja tegi proovilugusid. Ajasin R.-ga juttu, kuni saabus aeg neil lavale astuda.

Rahvas esialgu istus ja kuulas, 20 minuti pärast juba tantsiti. Minagi ei mallanud enam niisama istuda, vaid läksin kiiremate lugude ajal lava ette jalga keerutama. Algul nägi tantsuplatsil vaid keskealisi paare ja prouasid, kuid lõpuks said ka nooremad hoo sisse ja peagi täitus suur plats igas vanuses rahvaga. Märkimisväärne on see, et paljud osasid tantsida line-tantsu või siis kenasti sammudega. Oli ka neid, kes niisama keksisid ja tantsisklesid.

R.: “Sa tegid strateegilise vea – ei võtnud tantsupartnerit kaasa.”
Mina: “Ma tean.”

Esimese pausi ajal kurvastasin õige pisut, et kutsututest keegi tulla ei saanud ja et mul endalgi kindlat tantsupartnerit pole (teadagi…). R. pakkus, et hõikab lavalt maha, et mul tantsupartnerit vaja, kuid olin selle mõtte vastu. Väitsin, et saan ise ka hakkama. Ja mitte mahahõikamisega, vaid tantsimisega. Saingi. Vahepeal üks pikk blond poiss üritas mulle väga ligi liibuda, kuid ta lahkus peagi. Korraks keerutasin jalga ka ühe poisikesega, kes arvatavasti kohalik polnud. :) Õnneks oli rahvast ümberringi, nii et igav ega kohmetu olla ei olnud.

Simman ise oli kihvt! Suur lava, värvilised diskotuled, võimas heli ja muidugi suurepärane ja täiega rokkiv bänd. Nad teavad, mida laval teha. NK on parim! Ma ei kahetsenud hetkekski, et olin seekord talitanud oma sisetunde ja tahtmise järgi. See pidu oli väga mõnus ja vägev.

Kui tants ja trall kell 2 läbi said, kurdistas kõrvu vaikus ja jalad andsid kergelt tunda. Täna on mul lausa raskusi kõndimisega, sest säärelihased on valusad, kuid see võib ka muust olla. Igastahes, passisin siis lava ääres ja ootasin, mil nad koli kokku saavad. Nimelt lubati mind tagasi Tartusse sõidutada. Sõit osutus lõbusaks, sest need mehed pole teps mitte suu peale kukkunud. Tartu jõudsime just siis, kui taevas oli valgeks läinud ja alkoholimüük pubides lõppenud, seega lõppes tore õhtu kesklinna tänavanurgal headaega-jätmisega.

Järgnev lõik on kirja pandud 3.mail ühes väga igavas seminaris.
Ma pean midagi tegema, näiteks kirjutama, et ma näoli lauale magama ei kukuks. Uni murrab. Hea väsimus, sest kontsert oli meeletult lahe. Need laulud, mehed, tantsupoisid (oh, see lokkis peaga tantsupoiss!), taustalauljad, valgus, show. See oli show. Neil Tennant oli šikk ja väljapeetud, Chris Lowe hoidis tagasi nagu alati. Laulud kõlavad seni mu peas, kord üks, kord teine, kord kõik koos. Ma ei kuula PSB-d vanamoodi, muusika sai uue hinguse, värskenes ja elavnes igas mõttes. See oli elamus. Wiii!

Mis sest, et PopIdiot ei suutnud rahvast soojendada, PSB sai sellega sekundiga hakkama. Nad astusidki lavale ootamatult, nagu ma arvasin pika pausi ajal eel- ja põhibändi vahel. Samal hetkel täitus saal hüüete ja plaksutamisega, mis järgnevalt üha valjemalt kõlasid. Publik ja meie Arabellaga seal hulgas elasime kaasa esimest hetkest viimaseni, mil PSB laval oli.

Pet Shop Boysi kontsert oli petshopboysilik show ehk siis minimalistlik, kuid efektne. Väikesele lavale suutsid end hiigelsuure ekraani taustal ära mahutada Neil Tennant, Chris Lowe, kolm tantsivat taustalauljat ja kaks tantsupoissi. Ekraanil jooksis videopilt, mida täiendasid kihvti liikumisega tantsupoisid ja taustalauljad. Mulle tohutult meeldis loo „Rent” esitus: ekraanil vahetusid sujuvalt punakad-sinised värvid, Neil Tennant istus ja laulis, tema selja taga tegi tantsupoiss teatud sõnade ajal kirjeldavaid liigutusi. Ma arvan, et kärts-mürts show ei pruugigi alati nii elamuslik olla kui minimalitslik. Pealegi, see sobib PSB stiiliga.

Neil Tennant nägi välja šikk, elegantne ja britilik. Just nii ja mitte kuidagi teisiti oligi kõige õigem. Ei saa salata, Neil oli lausa nii atraktiivne, et kuulutasin Arabellale, et nüüdsest on ta minu kenade meeste topis. Chris Lowe peitis end suurte päikeseprillide ja nokatsi varju, kuid oli siiski nähtaval. Valguspulkadega kaunistatud süntesaator ja värvilised pusad Chrisi seljas moodustasid omaette kompositsiooni lava paremas nurgas. Kenade meeste topi etteotsa aga tõusis lokkis peaga tantsupoiss, kes lihtsalt oli suurepärane. Ta nimi on Nathan ja ta liigub fantastiliselt ja on väga nunnu! Vahepeal oligi mu tähelepanu ainult temale suunatud. Kui ta laulu „Where the streets have no name (I can’t take my eyes off you)” ajal ilmus lavale kuldses kauboi kostüümis, oli see korraga tobedalt naljakas ning ahvatlevalt seksikas.

Häid ja veel paremaid, kui mitte öelda, et ainult parimaid laule tuli riburada pidi. Olin pidevas vaimustuses, et nad just seda või toda lugu esitasid. Kõik kõlas värskelt, kõrvu jäi muusikalisi nüansse, mida seni märganud pole. Nii palju, kui sõnu teadsin, laulsin kaasa. Kadestasin kahte kõrval fännavat kutti, kes kõiki lugusid peast kaasa laulsid. Ja arva, kas ma olen iga päev pärast kontserdi tundide kaupa PSB-d kuulanud? Ikka, sest veel ja veel on vaja.

Arabellega leppisime varem kokku, et päris lava ette ei trügi, aga väga kaugele ka ei jää. Nii saimegi koha ees keskel, kahjuks pikkade inimeste tsoonis. Tuli vaadata ühelt poolt ja teiselt poolt eesseisvate noormeeste kaela ja pead, kontserdi jooksul leidis nii paremaid kui kehvemaid vaatenurki. Arabella, kes seisis alguses minust paremal, jõudis lõpuks ringiga minu kõrvale vasakule. Mul on hea meel, et publik suutis viisakaks jääda ja ei hakanud meeletult seljas elama ega trügima. Oli piisavalt ruumi, et natukene tantsida, kätega vehkida ja kaasa hüpata. Sest mis kontsert see on, kui ei saa kaasa elada?! (Ma ei kujuta ette, kui rokk-kontserdil peaks istuma.)

Peaaegu kaks tundi ülivõrdes meelelahutust päädis ühislauluga „Go West”. Olin varem lootnud, et nad seda lugu ei mängi (natuke tüütuks juba muutunud) või et vähemalt see ei oleks lõpulugu. Tegelikult olin selleks hetkeks nii ekstaasis, et elasin täiega kaasa. Natuke kurb, et Neil ja Chris lavalt nii ruttu ja märkamatult kadusid. Ühtegi lisalugu nad ei teinud, näitlejate kombel kummardama samuti ei tulnud. Lõpp oli väga konkreetne, kuid see ei kahandanud sugugi mu vaimustust.