Jaapanis on saavutatud uus tase blogimises – nüüd teeb seda ka taim.
Vahvat uudist blogivast taimest saab lugeda ja vaadata Novaatorist.
Category Archives: Muusikaelamus
Music is a girl’s best friend.
(1)
Kui elu oleks film, oleks see “You’ve Got Mail”.
—
/…/
Joe Fox: You’ve got mail.
Kathleen Kelly: Yes.
Joe Fox: Three very powerful words.
Kathleen Kelly: Yes.
Nagu need 32 esimest sekundit.
—
Vaata ka seda postitust.
Autode asemel
“Top Gear’i” asemel tegelesin järgmiste asjadega:
rääkisin sõbrannaga MSN-is, muuhulgas andis ta põgusa ülevaate tänasest saatest;
pesin pead;
tegin vaniljepudingit;
pesin nõusid;
jõin tassi teed ja sõin paar võileiba (sain täna poest viimase Selveri pasteedi!).
“Top Gear’i” ei läinud täna seepärast vaatama*, et saaks varem magama minna kui pool üks öösel. Veel pole kindel, kas õnnestub. Vähemalt sai mõned asjatoimetused tehtud.
—
* Jah, “Top Gear” on nii lemmik, et olen vabast tahtest nõus igal kolmapäeval minema kella 23ks seda vaatama. Ja pärast saadet öö hakul ühikasse tagasi tulema. Mis teha, kui endal telekat pole. Harjumuse jõud on suur.
It’s a funny world we live in.
Kuna kell on juba… öö ning ma peaksin… magama, ei ma seda siiski teha enne, kui olen siia kirjutanud…
JOKER!!!
Teadmatutele (ja teadjaid on ilmselt üksainus) teadmiseks, et võtsin end täna kokku ja kasutasin ära teise võimaluse. Teise võimaluse vaadata kinos filmi “Pimeduse Rüütel”, mille peamises osas (mitte peaosas, vaid peamises ehk kõige tähtsamas osas) mängis Heath Ledger. Ta mängis Jokerit, Batmani igipõlist vastast.
Batmanist ei räägi. Või siis ehk nii palju, et ma soovitaksin tal juua piparmünditeed meega. Hääl oli kuidagi kähe.
Aga Joker… Kas oleks võinud teda veeel rohkem näidata? Milline miimika! Milline hääl! Ja see, mis ta oma keelega alatasa tegi…! Ei tekkinud mingeid küsimusi ega kahtlusi, et kas selline tegelane saab reaalne olla. Ta oli niivõrd usutav, et võtaksin teda tõe pähe, kui Batmanist ka ööd ega mütsi ei teaks. Ülejäänud filmi puhul oli mõningaid kergeid häirivaid tegureid, kuid Jokeri puhul mitte. Ainult lakkamatu hea meel, põnevus ja lummus teda ekraanil näha.
Olen igal sajal-tuhandel juhul vaimustuses HL osatäitmisest ja Jokerist.
Selle positiivse noodiga ma täna lõpetangi.
P.S. Speaking of which, do you know how I got these scars?
Tüdrukute nädalalõpp
Laupäeva hommikul ärkasin varem, et Siljale rongijaama vastu minna. Uskumatu, et varahommikuse rongiga nii palju rahvast sõidab!
Kasutatud riiete poodides tuhnimine andis saagiks ühe hõbedase tuunika, Silja kasuks. Mina sain teada, et paar huvitavat poodi asub enam-vähem ümber nurga. Tasub edaspidigi külastada.
Turul käimine oli meile mõlemale edukas: astelpaju-kohupiimakreem, astelpaju leivajogurt ja karbitäis mune, lisaks kahekroonised kohukesed. Nämm!
Pärast jalutasime pikalt-laialt kesklinnas. Toomemäel tegime kohustuliku fotoringi Kristjan Jaagu juures. Nägime kolme (!) pruutpaari, ühte pruutidest ma natuke teadsin ka.
Toomelt laskusime mööda uut, ent siiski mühklikku munakiviteed pidi Laiale tänavale ning põikasime botaeda. Imetlesime kirevavärvilisi õisi ja muidugi ei jätnud kasutamata võimalust spetsiaalset fotorežiimi kasutada. Nägime veel kolme (!!) pruutpaari, üks neist abielluski sealsamas botaia saarekesel.
Ilmselt me nägime ära kõik sel päeval Tartus abiellunud pruutpaarid. Lisaks kuulsime kolm korda pulmarongi signaalitamist. Seega kuus pruutpaari pluss kolm pulmarongi (eeldusel, et need ei olnud nende pulmaliste omad), kokku üheksa. Ma pole elus nii palju pulmi korraga näinud!!!
Pärast lõunasööki oli aeg paras bussi peale istuda ja sõita Lõunakeskusesse. Et osa saada elamusest! 4D elamusest! Kosmoseralli! Wiii! See oli äge! Kuid oleks võinud veel rohkem üles-alla loksutada ning vasakule-paremale raputada. Tõeliselt kihvt elamus oli!
Lõunakeskuse poodidest õnnestus Siljal endale veel nipet-näpet vidinaid leida, nii et ta lahkus lõpuks ühe kotiga rohkem, kui saabus. Pannkooke süües vaatasime suurelt ekraanilt öölaulupeo ülekande kordust ning Silja jagas ka muljeid, mis ta kohapeal oli saanud. Kahju-kahju, et ikkagi ei läinud.
Tagasiteel saime veidi vihma, kuid soe tee, enda teki sisse mässimine ja õdus filmiõhtu peletasid selle kiirelt meelest. Vaatasime keelatud “Magnust” ja tordiks kirsi all “P.S. I Love You”.
Pühapäeval ärkasime Pauluse kirikukellade peale. Ska Faktori muusika saatel valmis hommikusöök, mida sõime aknast rohelist vaadet uurides. Veel üks nunnu film “My Blueberry Nights” , väike tiir ümber nurga poodi ja taas oli jalge all tee rongijaama, et Silja Tallinna poole lähetada.
Aitäh toreda nädalavahetuse eest sulle, Silja! (:
Täiendus: Silja ka meenutab lähiminevikku.
Ja kino asub siinsamas üle tee…
Aargh, kui rumal ma olen! Täna oligi viimane võimalus “Pimeduse rüütlit” kinno vaatama minna ja ma ei kasutanud seda. Kuigi, kuigi ma olin kinnomineku 99% päevaplaani sisse pannud. Tobu!
(Arabella, nüüd ei jää mul muud üle, kui CC Plazasse kimada või leida DVD ja kellegi juures võimas kodukinosüsteem. Ma ikka oskan, ek ole?)
Nüüd ei tohi vähemalt “Wall-E” filmi maha magada. See tähendab kino järgmine nädal, sest sel nädalal õhtud enam-vähem broneeritud (minul, mitte kinos, aga võib olla seal ka).
Vaikselt end siunates magama ära.
Arm astus
Armastus on selleks korraks läinud…
Kui eile temaga viimasele kohtumisele läksin, värises hing ja sipelgad jooksid kõhus ringi. Silmad kippusid pisaraisse. Pisut nukker oli. Ent mind lohutas ja rõõmustas teadmine, et ta naaseb aasta pärast. Jõin tema pakutud kohvi, seadsin end ta süles istuma ja hüppasin ülepeakaela temasse.
Ta pakkus mulle mõtlemist, nalja ja naeru, rõõmu, muusikat, värve, sügavust, armastust mitmel erineval moel. Ma sositasin talle lembesõnu, ma tervitasin teda iga päev, kui tööle läksin. Ma andusin talle hea meelega, lasin tal end hellitada.
Veetsime kuus suurepärast õhtut-ööd sumeda augustitaeva all. Nägime pilvi üle taeva kihutamas, nägime tähti sillerdamas, nägime sputnikuid vasakult paremale ja paremalt vasakule kihutamas. Tundsime karget jahedust, öösooja ja õrna vihma. Armusime ja armastasime.
Armastan tARTuFFi.
Väljamõeldud lugu
Oli sigahea suveilm, parasajagu õhtune aeg. Tüdruku mobiil helises, talle tuldi järele. Vaevu veerand tundi hiljem pargiti hall auto murumaale, kus ristik magusasti lõhnates õitses. Kolmekesi seati sammud suure laulukaare poole, mille all oli üles seatud black-box’i meenutav lava.
Paar minutit pärast kella 21 astusid lavale Muusikud, keda olid kuulama tulnud igas vanuses daamid ja härrad, poisid ja tüdrukud. Muusikute koondnimi Dagö plinkis säravate tuledena lava kohal helide rütmis. Laulja-muusik laulis, pillimehed-muusikud mängisid pilli. Emotsionaalselt, end igati hästi tundes ja publikut oma võngetega nakatades. Kaamerad viskasid kahele ekraanile lava kõrval pilti kord lauljast, kord pillimeestest, kord hoopis iseäraseid video- ja muidu pilte.
Järjest kutsuti lavale ka teisi Muusikuid – kaks noort heledahäälset neiut ja vigurvänt noormees, kellega kordamööda või korraga (tartulikke) laule üles võeti. Lusti jätkus nii lavale, lava ette kui taamale publikku sekka, kes oli naudisklemiseks valinud pikad pingiread. Pingiridade täitmine õigustas end samamoodi kui lava ees hüplemine, sest nii mõnedki lood olid hoopis mõtteid tekitavad ja siis oli hea end vaikselt kaasa kõigutada ning end hetkesse unustada.
Pärast viimaseid lugusid ja kummardusi ja aplodeerimist lahkusid kolm sõpra naeratades ja kiidusõnu pildudes laululavalt, kõndisid üle murumaa auto juurde ja sõitsid Dagö saatel algavasse öhe.
Mõni aeg tagasi
Nagu sa eelmisest postitusest aru said, olen ma vahepeal kolinud. Lisaks sellele on juuni lõpust siiani veel üht-teist toimunud, millest tahaks kirjutada (et endal oleks pärast hea meenutada :).
28. juunil sain positiivse laengu Seal’i kontserdil, mis toimus Tallinnas Saku Suurhallis. Ootasin kokku kaks tundi pooleteise tunnist kontserdi, kuid see oli seda väärt. Seal ongi nii ilus mees, nagu piltidelt näha. Lisaks on ta hääl täiesti midagi erilist. Olin jälle lava ees, nii et nägin Seal’i kuldsete tenniste taldu ja kuidas tal higipiisad siia-sinna lendasid. :D Jah, heli ei olnud minu asukohas suurem asi, kuid saadud elamus kaalus selle üle. Suveniiriks sain seekord esitatud laulude nimekirja, mis oli lavale musta teibiga kinnitatud, ning värvi muutva tassi. M.Normet kirjutas kontserdist Äripäevas..
Järgmisel päeval (29. juuni) oli Tallinnas suvele kohane ilm ning see möödus koos Pilleriiniga piknikku pidades. Nii nagu üks korralik piknik olema peab. Pärast mekkisin Eat’is kohupiimapelmeene, vahetasin raamatu uue vastu ning jalutasin vanalinnas. Õhtune rong tõi mu tadahh-tadahh saatel Tartusse tagasi. Üritasin sõidu ajal meenutada laulu “Rong see sõitis tsuhh-tsuhh-tsuhh…” sõnu, kuid ei õnnestunud.
Siis oli “suur” kolimisnädal, mil ma end ühikas sisse seadsin, kodus asju kokku pakkisin, ühikasse vedasin, siin uuesti lahti pakkisin ning ringi asjatasin.
Sel nädalal olin kolm päeva metsas. Mina, Arabella ja kaks minu õpilast käisime Elva puhkepiirkonnas jalgsimatkal. Matkasime ja ekslesime Vellevere, Vitipalu ja Vapramäe matkaradadel. Arabella on matkast teinud nii suurepärase ja humoorika ülevaate, et paugupealt ei oskagi muud lisada. Võimalik, et hiljem tuleb minupoolseid täiendusi.
Nüüd olen tagasi Tartus ja vaatan, mis mu puhkusest edasi saab. :)
Pokusaj
Mida rohkem kuulan, seda nunnum on. No kuula ise ka, kui armas muusika!
Laka laulab lugu “Pokusaj” Eurovisooni I poolfinaalis
Ükskord oli laulu ajal kukk ka laval
Kui sa mitte midagi aru ei saanud sõnadest, siis annab sisust aimu ehk inglisekeelne versioon
Seekord ma ei teinud jugovisooni, kuid selle loo puhul võiks vabalt teha. Ning jah – ma vaatasin Eurovisooni mõlemat poolfinaali ja finaali ka ja andsin oma hääle Norra laulule.