Eile õhtul vaatasin filmi “Sulle on sõnum”, mille peaosades olid Tom Hanks (lemmik!; Joe Fox aka NY152) ja Meg Ryan (mängis Kathleen Kelley aka Shopgirl). Nii õige film nii õigel ajal. Just seda ma vajasin Õiged teemad, õiged tunded, õige laul…. Kahtlustan, et siit ongi laul “Somewhere over the rainbow…” mulle teatud hetketega seotuks jäänud. Mul oli hea õhtu. :)
NY152: New Yorki sügised on toredad. Tekitavad soovi koolitarbeid osta.
* * *
Shopgirl: [interneti teel – toim.] … eimillestki on lihtsam rääkida kui millestki. Vahel see eimiski on olulisem kui miski.
* * *
Frank: On sul keegi teine?
Kathleen: Ei, aga… Ma unistan kellestki teisest.
ma vaatasin, olen mitu korda vaadanud…ja hea on..kuigi..ma ei usu vist enam nii pallju saatusesse kui mõni aeg tagasi:)
mulle on “Moonriver” ikkagi originaalfilmist jäänud suureks lemmikuks. Aga ma olen rääkinud ka originaalidest ja nende lörtsimisest mitu korda. Audrey Hepburn ja Frank Sinatra on ainsad, kes seda lugu laulda tohiksid, on minu arvamus. See lugu on selleks liiga hea.
Ja Tom Hanks hakkab mulle kohutavalt vastu. Film oli hea, väga hea, Meg Ryani hääletasime ametlikult Maailma Nunnumaks Näitlejannaks. Aga jah, Hanks rikkus minu jaoks päris palju ära.
Kellele isa, kellele poeg, eksole :)
“Moonriver” Audrey Hepburni esituses on lihtsalt võrratu. Ilus-ilus. Selles osas ei vaidle vastu. :)
Tiitel, mis te Meg Ryanile andsite, läheb õigele inimesele. Aga Hanksi kohta ei oska kommenteerida. Lemmikuteteema, saad aru. Kuigi ega 100% alati kõik saa ka oma lemmikult meeldida.
Kellele isa, kellele poeg, tõepoolest :)
Pingback: episoodiline mälu » (1)