Category Archives: Muusikaelamus
Music is a girl’s best friend.
Raamatuasi
Daki juurest tulin ja tegin ka.
Reeglid:
1. Haara endale kõige lähemal asuv raamat.
2. Ava see leheküljelt 123.
3. Otsi üles viies lause.
4. Kopeeri oma veebipäevikusse järgmised kolm lauset.
Teen seda töö juures. Raamatu saamiseks pidin ikkagi minema raamaturiiuli juurde. Haarasin esimese suvalise raamatu. Näppu jäi Jaak Adamsoni ja Andres Adamsoni “Kunstiõpik gümnaasiumile”. Avasin lehekülje 123. Tsiteerin:
Püüame leida kisendavaid kontraste ka omal vabal valikul värvitoone kõrvutades.
Harjutus 2. Töövahendid on samad, ent püüame värvitoonide kõrvutamisega luua meeldivat harmooniat, värvitoonide ühtekuuluvustunnet. Lõpetuseks segame kõiki puhtaid värvitoone valgega ehk teiste sõnadega, loome murtud sugulustoonide gamma, ja paiskame sellesse harmooniasse puhta värvitooni pintslilöögi, elustamaks väikekodanlikku magusust ja eluvalet.
Viimane lause on õpikuteksti jaoks ilmselgelt liiga pikk. (Jah, pedagoog minus lööb jälle välja.) Samas on seal nagu miski peidetud elutarkus või tõdemus. Nagu vihje, et oma väikekodanlikku elu, mis ehk ongi natuke magus ja veidi eluvalelik, tuleks värskendada puhta ja kirka elamuse, kogemuse või mõttega.
Ooo, kui sisekaemuslik ja filosoofiline see näib!
Praegu tundub, et võiks minna halli kevadesse (nagu sel nädalal olnud on) ja otsida üles see puhta värvitooni pintslilöök, mis ergutaks meeli ja ihu.
Oooo, ma ei saa jätta tegamata ooooo!
Tänane SR
Eile käisin lõunat söömas Kapriisis. See koht on iga korraga järjest enam meelepärane, ja seda suuresti muusikavaliku tõttu. Pea iga kord kuuleb seal mõnda Simply Redi lugu. Ja SR meeldib mulle üksjagu. Mõne tegevuse taustaks on ta lihtsalt parim.
Eilne ja tänanegi Simply Redi laul on “For your babies”.
Vigadest ei õpita
Üks kahtlus on natukene saanud kinnitust. Nimelt tuleb välja, et oma vigadest ikka väga ei õpita, vaid võidakse hoopis viga ära õppida. Loe teadlaste arvamust artiklist “Miks me ei õpi oma vigadest?”.
Metsas notsud
Vaadake aeg-ajalt metsakaamerat kah. :)
Kaks laulu
Sel aastal on parim jõululaul (ja ainuke uus, mida tean) Pet Shop Boysi “It Doesn’t Often Snow At Christmas “. Neil Tennant näeb nagu alati ütlemata soliidne välja :)
http://www.youtube.com/watch?v=r1V6tN6qNi0
Sama laulu videovarianti vaata ka, see on omamoodi, 7-aastaste laste tehtud.
Jõuludesse mittepuutuv lugu, aga väga hea, eile avastasin, et see on tõesti hea. Arvasin seda juba kevadel, aga nüüd kõlab veel paremini. Hanna Pakarinen laulab “Leave me alone”. (Ma lisaks sinna veel mõned hüüumärgid. !!!!)
Over and out in capital city
Tänase oleks hea meelega võtnud vabaks, et nädalavahetusest välja puhata. Puhkamise võib siin vabalt asendada väljendiga üksinda magada. Nüüd ma saan aru küll, miks öeldakse, et magatakse kahekesi ja puhatakse üksi. Sest kahekesi on muudki teha, kui end välja magada. Näiteks Tema selga silitada ja kaisus olla.
Laupäevane tihe programm pealinnas sisaldas muusikali “Fantoom”, jalutuskäiku ja õhtusööki restoranis. Natuke kahju, et ilus ilm kasutamata jäi. Paistis ju päike, sinine taevas ja hiljem kuu, mida hallil sügisel nii vähe näha.
Muusikal oli elamus omaette. Esiteks seepärast, et ma pole ühtegi suurt muusikali vaatamas käinud (kooliajal vist midagi käisime vaatamas). Teiseks oli tegu huvitava looga, mis oli filmidest märksa erinevalt lahendatud. Plusspunktid eriefektide ja kostüümide eest, mis olid tõesti pilkupüüdvad ja põnevad. Osatäitjad olid hästi valitud. Kui Hanna-Liina Võsa lavale ilmus ja laulma hakkas, jooksid mul judinad üle ihu. Nii selge, tugev ja samas õrn hääl. Etenduse algul oli heliga probleeme, kuid see lahenes. Minu kõrvakuulmine ainult ei lahenenud, sest mõne laulja tekstist ei saanud kohati aru. Headest häältest ja rollidest rääkides tuleb mainida ka Chalice’i, kes nägi šeff välja ning laulis samuti suurepäraselt. Tõnis Mäe ja Chalice’i ehk isa ja poja duett oli emotsionaalne, ajades silmad vesiseks. Etenduse traagiline lõpp meeldis mulle, olgugi et see oli kurb.
Restoranis käik oli ka midagi hoopis teistmoodi. Ise ei satuks sinna, aga kui viiakse, siis on ju suurepärane. Kolmekäigulise õhtusöögi jooksul sai maitsta peenemate nimedega roogi, mis maitsesid hea. Lemmik oli pardiliha, mille kohta võiks öelda ideaalselt küpsetatud.
Pärast ametliku programmi lõppu jäime mina ja Piir pealinna. Tramm viis meid mitte-Koplisse (oli üks valearusaam :) Kaija juurde. Kaija on üks hea südamega kena tüdruk, kes on väga tegus ning sõbralik. Ajasime kolmekesi tundide kaupa juttu nagu ammused tuttavad, kuigi tegelikult kohtusime silmast-silma esimest korda. Igastahes on jälle üks hea tuttav juures.
Öö. :)
Hommik algas hallilt ja ennelõunal. Lõuna paiku jätsime Kaijaga headaega ning saime paar tänavat edasi kokku Silja ja Karliga. Tee viis vanalinna ja pannkooke sööma. Pannkookidest jagusaamisele vahelduseks rääkisime uudiseid ja muidu juttu. Oli armas vaadata ühele poole ja näha seal istumas Teda ning vaadata teisele poole ja näha Siljat istumas Temaga. :) Nii ongi õige. Et toredatel tüdrukutel on kõrval toredad poisid. Lõpuks nad ikka leiavad teineteist.
Väike tiir vanalinnas, uudisretk raamatupoes ning oligi päev otsakorrale jõudmas. Balti jaamas ootasime rongi, mis meid saju ja tuule eest Tartusse varjule tooks. Igasugune sõitmine on märksa meeldivam, kui sul istub kõrval keegi, kelle käest kinni hoida või keda tukkumas vaadates mõtled, et küll on ikka vedanud. Isegi läbi poolune naeratad, sest Tema on sealsamas.
Ja nagu ikka – kui pikk koos veedetud nädalavahetus möödas on, näib see hetkena, mida tahaks kohe uuesti korrata.
-2°C, feels like -8°C *
Magada tahaks. Mis siis, et on esmaspäeva ning oli plaan olla pärast ametliku tööpäeva lõppu tubli ja teha veel natuke tööd, nö. taustauuringut erinevate asjade jaoks. Pea ei võta suurt midagi ja parim paik oleks üks kaiss. Mis antud hetkel hoopis kilomeetrite taha kaob. (Õnneks tuleb reedel tagasi.)
Õues tuiskab kergelt teist suuremat lund. Vähest, aga ikkagi sellist suuremat, nähtavat, valget lund. Paras, et jalutama ja šokolaadi jooma minna. Kaaslast vaid vaja. Kuigi… raamatu võib kah seltsiliseks võtta. Ma tasapisi ostan neid. Tänavu tuli see komme pärast laspepõlve taas ligi. Viimati omastasin uue raamatu reedel. Selleks on D.Coupland’i “Tüdruksõber koomas”, mida olen korra lugenud. Kuna meeldis ja hind oli kohe väga soodne, siis polnud küsimustki.
Oh, jälle need Muumitrollid tulid meelde! Kui laia lund sajab, siis on paks siniste kaantega “Muumitroll” parim õhtune lugemisvara. Kahjuks mul ei ole ühtegi muumide raamatut kodus ning raamatupoodides on kordustrükk ka läbi müüdud. Tuleb tee antikvariaati ette võtta kunagi. (P.S. Ütlemata rõõmus oleks ka kingipaki üle, kust leian just selle teose :)
Tervitusi patseerijatele!
* Ilmateade on pärit siit.
10 sekundit
Nagu üks esimestest nõnda soojadest kevadpäevadest, mil mantliga palav hakkab. Või nagu üks viimastest sügispäevadest, mis veel mantlita käia saab. Nii soe, nii mahe tuul, nii valgusküllane, nii sinine taevas. Vananaistesuvi.
“Comment ça va?”
“Très bien, merci!”
Käisin kinos. Film oli hindamatult armas ja vahva ehk “Hors de Prix”.
Jälle on hea ja ilus. Jõgi ja päike ja kiik-pink.
tARTuFF 2007
Kõige lemmikum ja oodatum sündmus. Kõige tartulikum vabaõhukino, maailma kõige nunnum ekraan, kõige ilmatrotsivam ja sõbralikum publik, kõige mõnusamad õhtu- ja öötunnid.
Publik tõestas oma truudust viimasel õhtul, kui tuul ekraani pikali puhus ning selle püstiajamiseks kulus kolmveerand tundi. Nagu paljud teisedki istusin ja kuulasin taustaks mängitavat Seal’i ja nautisin olemist.
Sadas vihma ja ma ei lahkunud. Oli külm, mõnel õhtul kõigest 6 kraadi, ja ma ei läinud ära. Sest külm ununeb ja varbad sulavad koju jõudes üles. Elamus on see, mis tõmbab ja lummab.
Esimesel õhtul ei jõudnudki filme vaatama, sest teised asjad juhtusid vahele.
Teisel õhtul algas minu tARTuFF meeldiva filmiga, milleks “Elsa ja Fred”. Südamlik lugu sellest, et armastus ei küsi vanust ning elu tahab nautimist enne, kui otsa saab.
Teine film “Loomu poolest metsikud” algas hoiatusega vägivalla ja vere kohta ning seda ka kohe sai. Sel õhtul mul polnud tahtmist vägivalda ega verd näha, seega võtsin suuna kodu poole.
Kolmandal õhtul jäi nägemata esimene film, kuid teiseks seansiks olin kohal. Bollywoodi toodang “AS Pulmareisid” sisaldas midagi igast žanrist: romantiline komöödia segatuna natukese draama, ulme (superkangelased!) ja märuliga. Muidugi ei puudunud traditsiooniline tantsimine ega laulmine. Üllatav oli geiteema sisse toomine filmi. Rahvas elas vägagi kaasa. Ühesõnaga – Bollywood on lahe!
Neljanda õhtu avafilmiks oli “Emma õnn”. Natuke tänapäevast ja realistlikku muinasjuttu meenutav lugu avarii teinud Maxist ja Emmast, kes ta enda hoole alla võtab. Muidugi juhtub neil armastus ja enne kui Max siit ilmast läheb, abielluvad nad. Nagu kurvas, aga õnneliku lõpuga muinasjutus.
Ja siis tuli klassika, mida ma tolle hetkeni näinud ei olnud – “West Side Story”. Teate, see oli naljakas! Mehed, kes keksisid ringi liibuvates kukepükstes ja olid muidu lakutud-silutud väljanägemisega. Muide, ühel neist olid roosad sokid! Story iseenesest oli dramaatiline, kuid etendamine kergelt koomiline. Tants oli suurepärane, aga see oli ka põhiline, mis mu huvi üleval hoidis. Teist korda ei viitsiks vaadata. Pealegi oli külm ka.
Viies õhtu tõi ekraanile “Triggeri”. Kui asjasse on segatud lapsed ja loomad ja kiindumus, siis ei ole suurt muud öelda.
Teine film “Molière” viis ajas tagasi kaunile Prantsusmaale. Peaosaline meenutas Johnny Deppi nooremat venda ja üks naisnäitlejatest Sara Jessica Parkerit. Intriigid, saladused, kavalad plaanid, võrgutamine, abielude sobitamine ja muu õukondliku elu juurde kuuluv… Mõnus komöödia sai kokku.
Kuues õhtu. Mu kõige lemmikum film (sai ka publikuhääletusel esikoha) – “Harold ja Maude”. See film ravis mind terveks eelmise päeva juhtumistest. Uskumatult peen ja tabav huumor pani kogu publiku muigama ja muhelema. Ma ei oskagi kirjeldada, kui kümnesse see film tabas. Ei välista, et 80aastaselt ei võrguta 20aastast poissi. Seda filmi peab nägema. Kui meeldib, meeldib. Kui ei meeldi, ei meeldi. Öeldi palju elutõdesid ja mõtteid.
Vastupidi pööratud teemaga film “Veenus” oli natuke häirivam. Dialoogid olid head ja nii mõnegi mõtte noppisin.
Tagantjärele siis sellised elamused ja mõtted.
Miski aga ei saa vastu tundele, kui istud riietekihtidesse pakitult klapptoolil ja ahmid endasse filmielusid.