PSB konsert minu pilgu läbi

Järgnev lõik on kirja pandud 3.mail ühes väga igavas seminaris.
Ma pean midagi tegema, näiteks kirjutama, et ma näoli lauale magama ei kukuks. Uni murrab. Hea väsimus, sest kontsert oli meeletult lahe. Need laulud, mehed, tantsupoisid (oh, see lokkis peaga tantsupoiss!), taustalauljad, valgus, show. See oli show. Neil Tennant oli šikk ja väljapeetud, Chris Lowe hoidis tagasi nagu alati. Laulud kõlavad seni mu peas, kord üks, kord teine, kord kõik koos. Ma ei kuula PSB-d vanamoodi, muusika sai uue hinguse, värskenes ja elavnes igas mõttes. See oli elamus. Wiii!

Mis sest, et PopIdiot ei suutnud rahvast soojendada, PSB sai sellega sekundiga hakkama. Nad astusidki lavale ootamatult, nagu ma arvasin pika pausi ajal eel- ja põhibändi vahel. Samal hetkel täitus saal hüüete ja plaksutamisega, mis järgnevalt üha valjemalt kõlasid. Publik ja meie Arabellaga seal hulgas elasime kaasa esimest hetkest viimaseni, mil PSB laval oli.

Pet Shop Boysi kontsert oli petshopboysilik show ehk siis minimalistlik, kuid efektne. Väikesele lavale suutsid end hiigelsuure ekraani taustal ära mahutada Neil Tennant, Chris Lowe, kolm tantsivat taustalauljat ja kaks tantsupoissi. Ekraanil jooksis videopilt, mida täiendasid kihvti liikumisega tantsupoisid ja taustalauljad. Mulle tohutult meeldis loo „Rent” esitus: ekraanil vahetusid sujuvalt punakad-sinised värvid, Neil Tennant istus ja laulis, tema selja taga tegi tantsupoiss teatud sõnade ajal kirjeldavaid liigutusi. Ma arvan, et kärts-mürts show ei pruugigi alati nii elamuslik olla kui minimalitslik. Pealegi, see sobib PSB stiiliga.

Neil Tennant nägi välja šikk, elegantne ja britilik. Just nii ja mitte kuidagi teisiti oligi kõige õigem. Ei saa salata, Neil oli lausa nii atraktiivne, et kuulutasin Arabellale, et nüüdsest on ta minu kenade meeste topis. Chris Lowe peitis end suurte päikeseprillide ja nokatsi varju, kuid oli siiski nähtaval. Valguspulkadega kaunistatud süntesaator ja värvilised pusad Chrisi seljas moodustasid omaette kompositsiooni lava paremas nurgas. Kenade meeste topi etteotsa aga tõusis lokkis peaga tantsupoiss, kes lihtsalt oli suurepärane. Ta nimi on Nathan ja ta liigub fantastiliselt ja on väga nunnu! Vahepeal oligi mu tähelepanu ainult temale suunatud. Kui ta laulu „Where the streets have no name (I can’t take my eyes off you)” ajal ilmus lavale kuldses kauboi kostüümis, oli see korraga tobedalt naljakas ning ahvatlevalt seksikas.

Häid ja veel paremaid, kui mitte öelda, et ainult parimaid laule tuli riburada pidi. Olin pidevas vaimustuses, et nad just seda või toda lugu esitasid. Kõik kõlas värskelt, kõrvu jäi muusikalisi nüansse, mida seni märganud pole. Nii palju, kui sõnu teadsin, laulsin kaasa. Kadestasin kahte kõrval fännavat kutti, kes kõiki lugusid peast kaasa laulsid. Ja arva, kas ma olen iga päev pärast kontserdi tundide kaupa PSB-d kuulanud? Ikka, sest veel ja veel on vaja.

Arabellega leppisime varem kokku, et päris lava ette ei trügi, aga väga kaugele ka ei jää. Nii saimegi koha ees keskel, kahjuks pikkade inimeste tsoonis. Tuli vaadata ühelt poolt ja teiselt poolt eesseisvate noormeeste kaela ja pead, kontserdi jooksul leidis nii paremaid kui kehvemaid vaatenurki. Arabella, kes seisis alguses minust paremal, jõudis lõpuks ringiga minu kõrvale vasakule. Mul on hea meel, et publik suutis viisakaks jääda ja ei hakanud meeletult seljas elama ega trügima. Oli piisavalt ruumi, et natukene tantsida, kätega vehkida ja kaasa hüpata. Sest mis kontsert see on, kui ei saa kaasa elada?! (Ma ei kujuta ette, kui rokk-kontserdil peaks istuma.)

Peaaegu kaks tundi ülivõrdes meelelahutust päädis ühislauluga „Go West”. Olin varem lootnud, et nad seda lugu ei mängi (natuke tüütuks juba muutunud) või et vähemalt see ei oleks lõpulugu. Tegelikult olin selleks hetkeks nii ekstaasis, et elasin täiega kaasa. Natuke kurb, et Neil ja Chris lavalt nii ruttu ja märkamatult kadusid. Ühtegi lisalugu nad ei teinud, näitlejate kombel kummardama samuti ei tulnud. Lõpp oli väga konkreetne, kuid see ei kahandanud sugugi mu vaimustust.

PSB kontsert teiste pilgu kaudu

Esmalt muidugi teise kaasosalise Arabella unustamatud muljed. :D

Parasiil kajastab oma kontsertielamusi siin.

Marca kirjutab ka oma muljetest.

Sipsic arvab nii.

Kirjatsura meenutas sedasi.

SLÕL kirjutab PSB-st.

Postimees kirjutab ja kirjutab ja näitab pilti.

Eesti Päevaleht näitab ja kirjutab.

Pet Shop Boys esitas järgmisi lugusid (mõni võib puudu olla):
We’re the Pet Shop Boys
Left to My Own Devices
Suburbia
I’m With Stupid
Can You Forgive Her?
Minimal
Dreaming of the Queen
Shopping
Rent
Heart
Opportunities (Let’s Make Lots of Money)
Integral
Paninaro
Se A Vida É/Domino Dancing
Flamboyant
Home and Dry
Numb
Always on My Mind
Where the Streets Have No Name (Can’t Take My Eyes Off You)
West End Girls
The Sodom and Gomorrah Show
So Hard
It’s A Sin
Go West

Teist korda

Ma olen kuulanud PSB-d viimase paari nädala jooksul; uurinud välja kõikvõimalikud bussi-, trolli- ja rongiajad; otsinud kindlast kohast välja pileti; saanud Arabella nii kaugele, et ta samuti pileti ära ostis :).

Mul on olemas T-särk kirjaga Pet Shop Boys (ise kujundasin); meil on olemas öömaja ja tuju.

Ja nad on juba siin!

Ma arvan, et me oleme valmis. Ja nemad ka.

Wiiiiii!

Ainult sellepärast, et

Eile ostsin Eesti Ekspressi ainult sellepärast, et seal on kaheleheküljeline intervjuu Pet Shop Boysiga. Samuti olin ainult sellepärast poole ööni üleval, et hilisõhtul vaadata sama intervjuud nii helis kui pildis “Pealtnägijast”. (Plaan oli tunduvalt varem magama minna, sest unepuudulikkus annab tunda.)
Täna ärkasin ainult sellepärast 9.45, et vaadata “Supermodelle”. Tegin aega koristades parajaks, kuni algas “Dr. House’i” kordus, mis eile nägemata jäi.
Õhtul on päris mitu filmi, mida juba korduvalt nähtud, aga võiks veel vaadata. Samas peaksin ikka väga vara magama minema, sest homme sõidame kõigi eelduste kohaselt kell 7.00 Saaremaa poole. Raadiost kahjuks muud ei kuule, kui et praamid ei liigu mandri ja saarte vahel, kuid loodan ilma paranemisele.
Homme on hoopis teine päev kui täna.

Helbeke, tasa-tasa…

Midagi lumiilusat. Sel talvel meid kahjuks sellise iluga on ääretult vähe õnnistatud. Lootus püsib, kuid vaevaliselt. Ja sureb viimasena. Ennegi maikuus lund sadanud, miks siis sel aastal ei võiks. Näiteks. Üks ehtne lumelangemine oleks kõige kaunim kingitus, mida ilmataat meile teha suudaks. Hinged muutuksid helgeks ja silmad säravaks. Lumele!

Kaon öisesse illusiooni

Jõul sai lõpuks läbi. Töö rabamine ka. Mõneks ajaks.
Mis ei tähenda aga seda, et ma end vabamalt tunneksin. Oh ei! Endiselt on turjal kiviraskune koorem (kõike), keha on pinges ja väriseb soojakraadidest hoolimata. Olemine on väsinud ja endiselt tühjavõitu. Kehvasti magatud ööd annavad tunda, kuid varem unele ei õnnestu minna. Sest öö on ainus aeg, mil saan üksinda olla, segamata. Olen nii üksinda ja samas tahan olla üksinda. Pole hea nii ega naa.

Enne uut aastat (nagu ma tahaks või sooviks või hooliks, hoopis ärritab see mind) tuleks halvaks läinud suhted korda seada. Mõned uued ja uuemad suhted see-eest on toonud ajutist heaolu. Aitäh teile, kes minuga vestelnud! (:

Täna õhtul loodan saada positiivsuse laengu klubist. Genialistid viimast korda sel aastal ja enne teadmata pikkusega puhkuse algust. Sa leiad mind illusioonist. ;)

I might need you to kill

Natukene liiga palju saladusi on jagatud. Natukene liiga palju saladusi sain ma teada. Natukene liiga palju saladusi tunnetasin olevat peidus iseendaski või soovisin, et need oleksid minu saladused.

Minul on ka saladusi. Suuremaid ja väiksemaid. Saladusi, millest mõnedki aru ei saaks, vaid neid totruseks peaks. Saladusi, mida ma ei oska saladuseks pidada. Saladusi, mille olemasolust ma teadlik pole. Ma ei taha neist juttu teha. Kui oledki mõnda kuulnud, olen sind usaldanud ja las nii jääbki.

Teiste saladusi ma arvan, et oskan hästi hoida. Kui on ikka saladus, siis on saladus. Viimasel ajal on juhtunud, et ma ei tahagi teatud inimeste salajastest tegudest, käikudest, eluseikadest teada, sest need hakkavad tasapisi painama. Seepärast, et need ei ole minu silmis õiged. Keegi teeb, keegi ei tea, keegi peab suu kinni hoidma. Vabandust.

Kas pühapäevased saladused teevadki pühapäeva õhtud pisut nukraks, pisut melanhoorseks, pisut talumatuks?