Möödunud nädalavahetus kulges kultuurselt Põhja-Eestis.

Reede õhtul käisin vaatamas Jimi kirjutatud näidendit “Portselansuits”. See oligi eksistentsist, armastusest ja armastusest. Rohkem kui korra muutus pilk kergelt uduseks ja tuli peaaegu pisar silma. Isegi ei tea, miks. Midagi oli, mis puudutas kuskil tunnete- või mälestustetagakambrisse lukustatuid hetki.

Pärast esimest vaatust ostsin ka näidendiraamatu. Ent selle asemel, et paluda Jimil sinna kunagi pühendus kirjutada, tundsin, et hoopis mina peaksin temale kirjutama pühenduse või tänusõnad. Üks sõnum läkski teele.

Jätkuvalt imestan, kust võtab Jim need mõtted ja sõnad ja ütlused. Ja tegelaste nimed.

Laupäeval saime kokku Liisiga, et natukene vanalinnas ringi uidata, pannkooki süüa ja aega parajaks teha. Pärastlõunaks olid Arni ja Kati kutsunud kokku hulga külalisi, et tähistada ühiselt oma sünnipäevi. Seltskonna moodustasid nii juba nähtud kui ka päris uued isikud. Umbes 1/3 ajakirjanikke, umbes 1/3 filolooge ja umbes 1/4 pedagooge. Mõnusa õhtu lõpetas lustakas ühislaulmine. Muide, Arni on täitsa tugev laulumees. Arni meenutab. Pilte tegid MarkusDaaniel, Nele ja Märtsijänes. Oli ka päris meri vahuste lainetega ja päris meretuul.

Pühapäeval tutvusin pealiskaudselt kaubandusvõrguga, kuid see ei pakkunud mulle suuremat huvi ja seega suundusin hoopis Tammsaare parki, kus toimus ühe lukufirma sünnipäevapidu ning linnarahva meeleheaks olid igasugused etteasted. Pärast veetsin paar tundi Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumis, kus näha mitmesuguseid klassikalisi pille ning hubases tornis kassinurru saatel saab uudistada erinevad kassikostüüme.

Ahjaa, mis sa arvad, kas kaubamaja muusikaosakonna müüjapoiss muigas ja naeratas palju, kui ma läksin kassase, näpus Pet Shop Boysi plaat “Disco 2” ja endal seljas PSB T-särk? Usun, et suutsin ta päeva kirkamaks muuta.

Lõpuks ootas mind rahvast täis rong ja kergelt vihmane, aga siiski täiesti armas Tartu. Sest kus mujal sa näed väikest ajalehetüdrukut sõbralikult vestlemas rolleripolitseinikega. :)

Reedel käisin Võrus, kus toimus Võru folkloorifestival. Minu huvi piirdus vaid ühe sündmuse vastu, nimelt õhtuse simmani, kus esines osale seltskonnale tutvustamist mittevajav Nukker Kukeke.

Olin esimene huviline, kes soovis piletit osta. Asi selles, et jõudsin kolm tundi enne esinemise algust juba Võrru. Sisustasin aega niisama ringi uidates, täitsin kõhtu ühes pubis, lugesin järve ääres raamatut, tutvusin laadakaubaga ning jälgisin pikka ja lärmakat pulmarongi. Pisut pärast kella 21 lastigi mind kultuurimaja kvartalisuurusesse aeda, mis igati paslik koht kõikvõimalikeks simmaniteks. Bänd oli end juba valmis sättinud ja tegi proovilugusid. Ajasin R.-ga juttu, kuni saabus aeg neil lavale astuda.

Rahvas esialgu istus ja kuulas, 20 minuti pärast juba tantsiti. Minagi ei mallanud enam niisama istuda, vaid läksin kiiremate lugude ajal lava ette jalga keerutama. Algul nägi tantsuplatsil vaid keskealisi paare ja prouasid, kuid lõpuks said ka nooremad hoo sisse ja peagi täitus suur plats igas vanuses rahvaga. Märkimisväärne on see, et paljud osasid tantsida line-tantsu või siis kenasti sammudega. Oli ka neid, kes niisama keksisid ja tantsisklesid.

R.: “Sa tegid strateegilise vea – ei võtnud tantsupartnerit kaasa.”
Mina: “Ma tean.”

Esimese pausi ajal kurvastasin õige pisut, et kutsututest keegi tulla ei saanud ja et mul endalgi kindlat tantsupartnerit pole (teadagi…). R. pakkus, et hõikab lavalt maha, et mul tantsupartnerit vaja, kuid olin selle mõtte vastu. Väitsin, et saan ise ka hakkama. Ja mitte mahahõikamisega, vaid tantsimisega. Saingi. Vahepeal üks pikk blond poiss üritas mulle väga ligi liibuda, kuid ta lahkus peagi. Korraks keerutasin jalga ka ühe poisikesega, kes arvatavasti kohalik polnud. :) Õnneks oli rahvast ümberringi, nii et igav ega kohmetu olla ei olnud.

Simman ise oli kihvt! Suur lava, värvilised diskotuled, võimas heli ja muidugi suurepärane ja täiega rokkiv bänd. Nad teavad, mida laval teha. NK on parim! Ma ei kahetsenud hetkekski, et olin seekord talitanud oma sisetunde ja tahtmise järgi. See pidu oli väga mõnus ja vägev.

Kui tants ja trall kell 2 läbi said, kurdistas kõrvu vaikus ja jalad andsid kergelt tunda. Täna on mul lausa raskusi kõndimisega, sest säärelihased on valusad, kuid see võib ka muust olla. Igastahes, passisin siis lava ääres ja ootasin, mil nad koli kokku saavad. Nimelt lubati mind tagasi Tartusse sõidutada. Sõit osutus lõbusaks, sest need mehed pole teps mitte suu peale kukkunud. Tartu jõudsime just siis, kui taevas oli valgeks läinud ja alkoholimüük pubides lõppenud, seega lõppes tore õhtu kesklinna tänavanurgal headaega-jätmisega.