Täna avati Tartu Zooloogiamuuseumis näitus “Imelised elusad ämblikud”. Mul oli kutse ja muidugi kasutasin võimalust midagi huvitavat kaeda.
Ämmelgad on võrratud! Neid on seal mitukümmend, lisaks mõned skorpionid ja tuhatjalgsed. Ämblikke oli karvasemaid ja siledamaid, suuremaid ja väiksemaid, kirjusid ja ühevärvilisi, ohtlikke ja rahulikke… Nad püsisid kenasti oma terraariumites paigal, et neid imetleda saaks. Mõned olid end klaaskasti nurka peitnud, kuid nägemata ei jäänud ükski. Sain üht suurt hallikat karvast tegelast ka korraks käes hoida – pehme ja soe oli.
Panin tähele, et need eksootilised tegelased koovad pisut teistsugust võrku kui kohalikud ämblikud. Nende võrk oli kuidagi tihedam, nagu laialikistud vatitups. Või nagu tihe piimjas udu.
Lemmikuks valisin ühe musta värvi ämbliku, nime kahjuks ei mäleta. Ta oli üleni tume, nagu sametist tehtud, kuninglik ja elegantne. Kutsus lausa pai tegema (mida muidugi ei saanud teha).
Tasaseid ämblikke vaadates hing puhkas, rahu jõudis minusse tagasi. Eilne kõhklustepuhang vaibus. Ma pidasin pika päeva vastu, tunnet alla anda ei tekkinudki. Sain vist tagasi rööbastele.
