Mõlgutasin pikalt mõtteid, kuidas võiks sügiskaamose vastu võidelda või seda valutumalt üle elada. Ei saa öelda, et sügis mu lemmikaastaeg on või et ma seda ka vihkaksin, kuid omamoodi rusuv on ta küll kohati.

Kindlasti aitab tuju parandada unistamine. Ka väikestest asjadest unistamine võib olla tulemuslik, sest need unistused võivad lihtsalt ka teoks saada. Nagu mul ükskord juhtus.

Kui vähegi on ilma, on hea jalutama minna. Toomemäele langenud lehtedesse sahistama ja hobukastaneid taskusse korjama. Jõe äärde viimast sooja päikest püüdma. Või mere äärde, kus õrn tuul pea puhtaks pühib mõtetest ja olemise kergemaks muudab.

Muidugi, jalutama võib minna ka vihmase ilmaga. Kummikud jalga, vihmajakk selga ja vihmavari pea kohale. Siis on mõnusam – saab lompidest läbi astuda, kuulata piiskade sabinat varjul. Ja pärast seda astuda sooja tuppa, teha üks tass sooja kakaod.

Võib ette võtta raamatu “Mittemidagitegemise kunst” ja sealt valida endale sobiva õilsa logelemise mooduse. Või läbi sirvida kõik kinke- ja mõtteraamatud. Lugeda diivanil keras mõnda hirmkaua lugemist oodanud raamatut. Või kui pea ei võta, siis varustada end kasvõi eelmiste aastakäikude naisteajakirjadega ja sirvida neid huumorivõtmes.

Sõbrad. Jah, sõbrad on ju ka kusagil olemas ja võimalik, et samuti sügiskaamoses. Sõber kaasa ja kinno mõnda jaburat Ameerika romantilist komöödiat vaatama. Võib ka kodus vaadata. Rääkima ju ei peagi alati, vahel võiks ka naerda või lihtsalt koos olla.

Või jah – rääkida, rääkida, rääkida juttu nii palju nagu ammu pole seda teinud. Kõigest, mis pähe tuleb. Või pigem kõigest positiivsest, mis pähe tuleb.

Ja kallistada.

Üksinda on jahedavõitu magada. Ju on suvi minemas ja sügis saabumas.

Ka 1. september on varsti käes. Ma olen elanud 22 aastat õppeaasta, mitte kalendriaasta rütmis. Mine tea, see võib peagi täiesti muutuda. Näiteks kavatsen ma õppeaasta-põhiselt märkmikult üle minna kalendriaasta-põhisele. Detsembris lähen valin Rahva Raamatust mõne kena Vettriano märkmiku välja.

Kõik-kõik võib olla septembrikuus. Või novembrikuus…

Muidu oli kõik kenasti, aga ma ise oskasin jälle asjad enda jaoks nässu keerata. Millal ma ometi õpin seda mitte tegema?

Täna kahetsen. Kahtesesin juba eilegi ja arvasin, kui elektrooniline kell lõi ette 00:00, et ma olen juba ära kahetsenud ja kuna uus päev on käes, siis läheb kõik paremini. Aga ei. Uni võiks ju meelt parandada, aga näed sa, see vastik kahetsus ja oleks-poleks hiilib ikka ja jälle ligi. Sest tegelikult oleks ju võinud eile väsimuse ära unustada, nõuda valjuhäälselt tähelepanu ja ennastunustavalt nautides seltskonda sulada. Selle asemel lasin jalga, pagesin nina löristades koju.

Oleks võinud täna ärgata ja mitte meenutada eilset. Pakkida seitse vajalikku asja ja jälle minna, mõtlemata sellistele (olulistele) küsimustele nagu majanduslik seis ja logistika. Oleks läinud ja end hästi tundnud. Või kui poleks? Kui oleks ikkagi olnud üksinda ja rahutusega hinges? Vat ei tea ette, millal su ootused täituvad ja enamgi veel, nii nagu ei tea ka ette, mil su isegi väiksed ja tagasihoidlikud ootused kerge vinena õhku haihtuvad.

Ja siis tunnedki end tobedalt, ebamugavalt ja ainuke mõte on ära minna. Kuigi seegi on natukene tobe. Ja kas sind palutakse jääda või hoitakse tagasi? Noh, kui sa ei suuda isegi öelda, miks sa ära lähed, vaid lihtsalt lähed, siis… Ma räägin ju, et rumal tüdruk. Vahel võiks keegi kinni hoida, paluda jääda, mitte lihtsalt minna lasta.

Ma pean ruttu ära kahetsema kõik, mis kahetsusväärne on selle loo puhul, et see homme ja edaspidi mind enam ei segaks. Läks, nagu läks. Eks tuleb mõni järgmine kord, mil tuleks siis ikka meeles pidada, et kahetseda tuleb tegemata asju, mitte tehtut.