Igasuguseid mõtteid igasugustel teemadel
On raske olla täiuslik iseenda silmis.
Eriti, kui tead, mida soovid või pead saavutama, aga vastavalt tegutseda ei suuda või see tulemust ei anna.
Pilt: Postsecret
Ma pole küll ülesannete nimekirjadest sõltuvuses, kuid vahel kulutan liigselt aega nende koostamisele ja uute süsteemide loomisele.
Kes suurelt unistab, peab arvestama valusa kukkumisega.
Igaks-juhuks-sõna
Eilsest alates on väljas tuisanud. Tundsin juba õhtul, kuidas tuul paksudest kiviseintest läbi puhub. Hommik polnud teistmoodi. Nii et jäin omaalgatuslikult koju lumevangi. Ei tekkinud tahtmist nina õue pista. Tänapäeva tehnika võimaldas kodus töötada.
Tuiskab ikka veel. Tuiskab mitmes mõttes. Aknad on lund täis tuisanud. Maja välisuks on kinni tuisanud. Postkast on erinevaid kirju täis tuisanud. Tegemiste nimekirjad on laiali tuisanud ning rohkelt tegevusi täis tuisanud. Nädalavahetuse ajakava on täis tuisanud… Unistus õilsast logelemisest ja maailma lõpus asuvast kohvikust ootavad ilmsiks saamist.
Ma ootan nii väga.
See aitab tuisuse ja valge vaikuse aja üle elada.
Tunneli lõpus on valgus ja maailma lõpus on kohvik.
Valgus annab sooja ja kohvikus saab kooki. Vot nii.
See on nagu hallitus. Esialgu sa ei tunne ega näe seda, kuigi see on väikeste algetena kuskil juba olemas. Kui olukord soosib, siis mõne aja pärast hakkad seda märkama. Algetest hakkab kasvama hallitus. Sa tunned selle lõhna, näed seda laikudena levimas, võib olla saad puudutagi, kuigi otseselt sõrmede all midagi ei taju. Sa tead, et see on olemas, kuid kätte võtta ei saa. Pikema aja möödudes on hallitus sinust risti-rästi läbi kasvanud ning selle olemasolu ei saa eirata. Suurem osa sellest on võib olla peidus, teistele nähtamatu. Kuid see on nii-nii olemas.
Kui hallitus on kuidagi kahjulikuks muutunud, siis on sellest keeruline lahti saada. Vabanemiseks tuleb olenevalt olukorrast ja hallituse tugevusest vahel ka radikaalseid meetodeid kasutada. Näiteks kõik olemasolev välja vahetada, diskreetselt hävitada või ise ära minna.
Kui hallitus aga kahju asemel hoopis rõõmu valmistab, siis on see lihtsalt imeline.
Oodata on raske
Kärsitus sööb hinge
Võtab oma ampse
Närib auguringe
Mõte jookseb
Amokki
Süda läheb
Katki
Kui ei ootaks
Kui ei mõtleks
Parem ju siis oleks?
Mitmed tähelepanekud tegin viimase 24 tunni jooksul.
Purjus inimesed on ebameeldivad. See on fakt.
Purjus inimesed lõhnavad tavaliselt alkoholi järele, mida nad joonud on. Igasugused halvad lõhnavad muudavad inimesed sõna otseses mõttes eemaletõukavaks. Mida rohkem lõhnasid, seda eemaletõukavam. Sama lugu on suitsetajatega. Mulle väga meeldib, et toitlustusasutustes ei tohi siseruumides suitsetada. Nii saad kindel olla, et endale ka ei jää vastikut haisu külge ja tervislikum on muidugi ka.
Purjus inimesed on inetud. Isegi kenad naised muutuvad purjus olles inetuks. Silmad ei püsi paigal, napid topid ja kleidid kipuvad seljast tulema, samm on sassis ja lärm tõuseb taevani. Kõige lähem näide on tänasest ööst. Kella 4 ajal ärkasin kohutava karjumise peale üle – nagu oleks kedagi pekstud. Aknast välja vaadates nägin hoopis seltskonda, viinad-suitsud käes, hoovis aega veetmas. Üks neiukene “kõneles” aga sedavõrd kileda ja valju häälega, et see mul luust ja lihast läbi käis. Kohutav! Minu uni sai muidugi rikutud.
Purjus inimesed ei saa aru, mida nad teevad, ja seepärast nad teevad lollusi. Tantsivad nagu zombid, või noh, oma arust nad “tantsivad”. Sõbrunevad kõigiga, kuid tegelikult on tüütud ja ebaviisakad. Arvavad, et on lahedad ja toredad, kuid tegelikult… Ja siis need järgmise päeva jutud, et nii lahe pidu oli. Ohjah. Tõsiselt?
Minu meelest on lihtsalt piinlik vaadata, kuidas muidu kenad ja toredad inimesed end täis joovad (=mürgitavad) ja siis “lõbutsevad”. Kas muid variante end hästi tunda ei olegi?
Kahjuks on Tartus järjest enam juurde tekkinud igasuguseid joogibaare. Kahjuks sellepärast, et menüüs on pikk nimekiri erinevatest alkohoolsetest jookidest, kuid mittealkohoolseid jooke vaid käputäis. Minu meelest see soodustab joomist ja just noorte seas. Sest see tundub “lahe”. Miks ei võiks pakkuda erinevaid smuutisid, mahlakokteile ja jäätisekokteile? Mis siis neil jookidel viga on?
Viimasel ajal, võiks lausa öelda viimasel aastal, on mu pea tihti pulki täis ja mõtted koosnevad peamiselt küsimustest ja kõhklustest. Ma pole ikka veel suutnud aru saada, kas peamised küsimused tulevad tööalasest elust või isiklikust elust. Või ründavad mõlemad mind korraga.
See sisekaemuslik või eneseotsimise periood, mis on jälle alanud, kulgeb kuidagi vaevaliselt. Palju on küsimusi, kuid vähe vastuseid. Kahtlen palju oma soovides ja tahtmistest, ka tunnetes. On mitmeid vastuolulisi arvamusi. See on väsitav ja ma ei tea, kas kõik selgineb või jään lõksu. Võiks ju juba teada, kes ma olen, mida ma siin elus teen ning kuhu soovin välja jõuda.
Õues vist sajab? Ohjah, mul on kaks päeva järjest õueretked ees…
Iseenesest oli mõnus reede ööl õhus vihmalõhna tunda – värske ja kevadine. Superkuud ma ei näinudki. Eks neid öid tuleb veel.
Noorem kolleeg, kel sess käsil, arutleb töö tegemise ja vaeva nägemise teemal. Nagu tammsaare-rahvale kohane. Nagu ikka, kui tõsine sess käsil. Nii tuttav olukord.
Ta kirjutas “Tee tööd, näe vaeva või muidu tuleb armastus!”. Ta sõbrad on sinna erinevaid täiendusi lisanud. Eks isegi mõlgutasin sarnaseid mõtteid, kui baca- ja macasauruse silitamine käsil oli. Hiljem ka muidugi.
Mõtlen, et peakski hakkama ikka palju tööd tegema. Nagu näiteks pühapäeval tööl käima hakkama. Praegu olen ka kontoris, valmistun homseks. Hea rahulik, keegi ei sega, saan tulla ja minna oma suva järgi. Saan kedagi segamata muusikat kuulata. Ja kui tööd teha ja vaeva näha, siis pole vaja armastuse peale mõeldagi. Õigemini, siis pole aega sellele mõelda. Aga tööd saab palju teha. Teen tööd, näen vaeva, saan töötasu ja lähen üksinda luksusspasse puhkama.
Tõuseb tuul nüüd keset ööd
Vingub vaikselt akna vahel
Kõik teised juba vaat’vad und
Ma ikka kahe päeva vahel