Sügisest

Sügisõhtud on pimedad, tuulised ja vihmased. Aknaklaasid on kaetud vihmapiiskadest moodustunud pärlikettidega. Need piisad, mis aknale pidama ei jää, trummeldavad aknaplekil.

Küünlad süütan korraga, kuid nad kustuvad ükshaaval, jättes endast maha mõnusalt lõhnava suitsujuti. Vahepeal tahaks rohkem valgust, seepärast süütangi küünlad. Vahepeal tahaks hubast pimedust, ka siis süütan küünlad. Sügisel tekib tõesti igatsus elava tule järele. Kui kütteperiood pole veel alanud, siis igatsen kaminat või ahju, kus saaks soojendavat tuld teha. Kui tuba soe, siis elavdavad küünlaleegid elektrivalgust.

Tahaks uusi saapaid ja sooja mantlit. Siis saaks sügist ka õues nautida.

Sügis

Kuldne-kirju sügis on käes. Hommikuti ja õhtuti on piisavalt külm, et sõrmeotstest näpistada, kui kindaid käes ei ole, ja teha jäädraakonit. Tead küll — puhud taeva poole hingeauru nii, nagu draakonid tuld purskavad. Pimedatel õhtutel hoovis seisatades lükkan pea kuklasse ja loen tähti. Suure Vankri ja Orioni vöö leian tavaliselt üles. Vahel ka Väikese Vankri. Muid tähtkujusid ma otsida ei oska.

Iseenda otsimisega tegelen jätkuvalt. Kadusin niimoodi ära, et otsimine võtab aega. Võib olla endist mina polegi mõtet otsida? Tuleks ennast uuesti luua? Sebimist ja sahmimist on palju, nii et rahulikuks ja süvenenud endasse vaatamiseks pole mahti. Või ongi see segane periood üks osa uue mina kujunemisest? Läbi segaduste tähtede poole?

Meeleolu

Praegu on selline tunne, et täna õhtul tõmbaks selga väikese musta kleidi (rõhk sõnal “väike”) ja lammutaks selle linna laiali. Reedel korraldaks apokalüpsise ning laupäeval pidutseks saatanlikult. Partners in crime wanted!

Võimalikud põhjused selliseks meeleoluks:
kevad on mu pööraseks ajanud,
joon liiga palju kohvi,
tööd on liiga palju,
(väljamõeldud) draamasid on liiga palju,
ma olengi lihtsalt saatanlik naine,
kuskil on täiskuu,
jooksen sarvi maha (vaata ka saatanlik naine),
kui on igav (ha-ha!), siis tuleb ise meelelahutust välja mõelda,
ma olengi imelik ning ainult mina ise saan oma veidratest tujudest ja naljadest aru.

P.S. Sepp, millalgi peaks pilti tegema. Üks tea party tüdrukutega ja üks sessioon vanal raudteel näiteks. Aga enne ma käin pesupoes ära ja soetan ehk mõne uue kleidi ka.

Kas lased end mööda nööri vedada?
Või otsustasid ise muutuda?
Su sõnad-teod on segased,
üksteisel’ vastu käivad nad.
See pole sina, keda teadsin,
vaid nagu keegi täitsa võõras.

Armastusest ja sõprusest

Veel viimaseid minuteid on sõbra- ja valentinipäev. Päev, mil tahaks koos olla oma kõige kallimaga või parimate sõpradega. Päev, mis võib teatud juhtudel väga haiget teha.

Ma armasta(si)n kedagi. Südamest, ihu ja hingega, pühendunult. Teatud mõttes käisime läbi tulest ja veest. Paraku sai meie ühine tee otsa. Sain armastuselt korralikult klobida.

Ta on endiselt mu jaoks väga oluline. Ta oli mu parim sõber ja ma tahaksin väga, et ta ka jääks. Ta ütles, et olen ka temale väga oluline. Ainult et ma pole päris kindel, kas ta on valmis olema samamoodi minu parim sõber. Inimene, kes oleks igal hetkel ja igas olukorras olemas. Mõni selline ju võiks igaühel olla… Väga tahaksin, et saaksime teineteise jaoks alati olemas olla.

Vahel on vaja ära proovida kõik pähetulevad võimalused, enne kui loobud. Vahel on vaja lasta asjadel minna, et hing rahu saaks.

Tänase päeva veetsin oma kahe parima sõbrannaga. Tõdesin, et teatud vanuses (ha-ha) tuleb hoida neid häid inimesi, kes su ümber on. Viimasel ajal on mul raske olnud, aga õnneks olen näinud, et mu ümber on (tekkinud) neid häid inimesi. Aitäh! :)

Midagi teaduslikku ka siia lõppu: Armumine – narkootikum, mis lõpuks ohvri ära kurnab

Igavesest õnnest ja rahulolust

Portaalist Alkeemia jäi silma artikkel “5 küsimust, mis panevad su hommikuti tantsima!”. Noh, tore ju oleks ärgata hüperenergilisena. (Ma pole hommikuinimene – parim uni on siis, kui äratuskell heliseb.) Püüdsin küsimustele vastata.

Küsimus: Kuidas sa elaksid selle päeva, kui teaksid, et see on sinu jaoks viimane?

Vastus: Kindlasti ei läheks ma tööle. Aga kuidas seda viis korda nädalas tööandjale seletada, et püüan elada iga päeva nagu oleks see mu viimane?

Küsimus: Mille eest sa oled tänulik?

Vastus: Kui saan hommikul edasi magada just nii kaua, kuni soovin.

Küsimus: Mis on see, mida võiksid teha, et muuta oma elu erakordseks?

Vastus: Noh… siis peaksin olema keegi teine. Väide, et unistuste elluviimisel ei takista tegelikult miski, on täiesti vale.

Küsimus: Mida võiksid teha, et su elu oleks lõbus?

Vastus: Miks on küsimuse selgituses lõbu võrdsustatud lapselikkusega? Täiskasvanutel on ka lõbusaid asju, näiteks üksinda hilja õhtul kinos käimine ja kohatud tantsustiilid nagu burlesk.

Küsimus: Kuidas sa võiksid kedagi täna aidata?

Vastus: Pigem vajan ise abi. Kes peseb aknad ja parandab lekkiva vetsupoti? Ja tooks mulle süüa, sest mul on külmkapp sõna otseses mõttes täiesti tühi (sulatasin ja puhastasin eile).

Nii et pesueht hookos-pookos.

Ajatundetu

Hea härra Kuu!

Ma tean, et sa täna seal oled ja näed, et kell on juba üle kesköö, kuid ma ikka veel ei ole unedemaal. Ma olen juba päris vana, kuid endiselt ei taju aega ega tunne kella ega oska mõistlikul ajal magama minna. Miks sa ei ütle midagi?! Miks sa mind magama ei kamanda? Sa ju tead, et mul on head und vaja ja et ma eelistan pikalt uneleda. Mul on unevalvurit vaja. Üht head ja sõbralikku unevalvurit…

Rahulikku ööd sulle seal kaugel.