Mul on juba suva sest aastavahetusest. Olen jälle nagu peavalus zombi, uimane ja tujutu. Ma ei tea, mis viimasel ajal minuga jälle on. Kas sügisene masekas tahab tagasi tulla? Mina küll ei taha… Magaks lihtsalt kogu aeg, magakas kogu jandi maha ja elaks siis edasi. Pean end õhtuks koguma, muidu olen taas pahur ja õnnelikud paarikesed (nii omad kui võõrad) satuvad mu põlu alla nagu pea igal aastavahetusel. Raske on neid taluda. Palun ärge pange seda mulle pahaks!

Parandamatu optimistina (nagu ma arvan end olevat) soovin täna õhtuks laia lund, mõnusat seltskonda, killuke armastust ja meeldivaid elamusi! :-D

Ma tunnen end küll nagu äraaetud hobune, pole minust enam töö- ega lemmiklooma.  :-(  Ilgelt niru on täna olla. Ja et seda krdi vihma peab sadama, mul on jalad kogu aeg märjad. Kui mu Mina vähegi laseb, lähen pärastlõunal linna ja ostan omale korralikud jalavarjud. Sellised, mis mu jalad kuivad hoiavad.

Mõtlesin eile, et peaks mingi nõustaja või psühholoogi juurde minema. Ma tunnen, et ma ei oska enam iseendaga hakkama saada, eriti kooli poole pealt. Lihtsalt ei jaksa, motivatsiooni pole ka. Ema soovitas akadeemilise võtta, aga millegipärast ma arvan, et sellest pole kasu: hakkan niisama looderdama ja võib olla liiga palju väljas käima. Ja kes see pärast aastast pausi viitsib seda ülikooli lõpetada….?  Ma ei tea, ei tea…

Heakene küll, lähen nüüd inglise keele testi tegema (nagu ma midagi oskaks). Eks näis, mis mu`st siis saab.