Vat kus nüüd Potsataja kirjutas minust. Pillub komplimenete nagu Kalevipoeg kivasid põllu peal. Aitäh sulle, Potsu! :D Armas oled.
Category Archives: Ise
Iseendast nii ja naa
Vastus
Veel üks küsimus laekus.
Kas sul tuleb pill pika ilu peale või vastupidi?
Pigem tuleb ilu pika pilli peale. (Kui raske on tegelikult ilusaks saada ja ilus püsida. Enne ikka jonn ja vaev, siis ilu. :P)
Küsimused ja vastused
Siin on siis teie esitatud küsimused ja minu vastused neile. Kõigest võiks veel pikemalt rääkida, eraldi sissekande teha iga pärimise kohta, aga küllap ma kunagi pöördun tagasi nende teemade juurde. Saage siis minust natuke rohkem teada. (:
Uusimaid fakte minust
Mulle maitseb ananass. Sööks ananassi värskelt, konservina, pitsa peal (muide, täna sõingi), salati sees, pea peal seistes ja sajal muul moel.
Mulle ei meeldi SkyPlus raadiojaam. Mölaraadio, ma ütlen. Eriti raske juhus on avalikud kohad (pubid, kohvikud, ilusalong jne), kus tihtipeale muud raadiojaama peale Sky+ ei mängitagi. Miks küll? Appi! Hm, meenub, et paar aastat tagasi kuulsin ühes kohvikus Star FMi. Viis pluss!
Mulle meeldib mõte teha juustesse tumesinised triibud. Kui punased-pruunid-valged välja kasvavad, siis ehk saabki minust sinipea.
P.S. Ma vaatan salaja meeleheitel koduperenaiste seiklusi ja kadunud lennukireisijate omi kah. :P
Kroonlehed mu ümber
Ma köhin üsna hullusti. Ei ole hea. Kuum piparmünditee ohtra sidrunimahlaga paneb keha huugama. Janu on lõpmatu, kuid tee liiga tuline, et seda ahnelt juua.
Mul on öösärk seljas. Ma pole ammu öösärki kandnud. Tavaliselt magan pidžaama või lohmaka T-särgiga. Ent hiljuti leidsin kapist öösärgi, mille linna-vanaema kunagi mulle õmmelda lasi. Ma olin toona meeter nelikümmend pikk. Aga võib olla polnud ka. Ma pole selles mälestuses nii kindel. Igatahes – aastaid hiljem passib see hele lilleline öökleit mulle ikka selga.
Miks ma sellest räägin? (Oh jees… miks küll?) Öösärgis on hoopis teine tunne olla kui pidžaamas. Tütarlapselikum, selliselt Bullerby laste moodi lapselikum, ja vanaemad tulevad meelde. Meenub, kuidas õega maa-vanaema ja -vanaisa suures voodis magasime. Pugesime teki alla ja lugesime raamatuid. Ma lugesin saurusepoisist ja saurusetüdrukust, kes ööseks unne tardusid. Mäletan ka seda, kuidas linna-vanaema pärast vanniskäiku mu juukseid kammis ja värvilise paela patsi sisse punus.
Viimane lonks teed tekitab veelgi suurema janu. Viimane lonks teed maitseb kõige paremini.
Ja ongi nii, nagu arvasin… Hämaruse ja öö saabudes lähevad liikvele need mõtted. Nagu mingi nõks käiks peast läbi. Sügavad, minevikku ja tulevikku vaatavad, sisekaemuslikud, eksistentsiaalsed, igatsevad, olemasolevad ja väljamõeldud Mõtted. Vahel segavad nad uinumist, vahel tihti. Sobran oma hinges, tunnetes, soovides. Mõnikord ma ei tea, millised neist on päris ja millised on luulud.
Teel ööpoodi turgatas, et äkki on mul hingehoidjat vaja. Kes kuulaks ära mu mõtted, needsamad mõtted ja soigumised, ning võtaks need enda hoida, kuni ma vastused leian või midagi. Või jätakski need oma laekasse, et ma ei koormaks end enam, kui vaja pole.
Tegelikult ma natukene olengi seda teinud. Andnud pisukese osa oma hingest hoiule. Aga ma ei tea, kas ma sobivalt luba küsisin või kas tema üleüldse nõustus. Ma ei söandagi seda head inimest nõnda palju tülitada. Ühel hetkel saab küll ja rohkemgi nii mul kui temal. Ma arvan. Ja kes siis tema hinge hoiab?
Tunnen aeg-ajalt, et võtan pidevalt teistelt, ise häbematult vähe vastu andes. Et tahan tähelepanu, kuid mitte viisil „Vaata-vaata mind!”, vaid „Oh, mis nüüd mina…” (sisimas siiski soovides „Vaata-vaata mind ka!”).
Nüüd, mil olen ühe katva kihi sisemiselt Minalt rebinud, näen kaks korda rohkem kihte, mis eemaldamist vajavad enne tuumani jõudmist. Tunnen end piinlikult alasti.
Tänavanurgal õitseb jasmiin.
Postsecret 3
But I can. I’m a girl.
The Cure laulab „Boys don’t cry”, aga mina olen ju tüdruk. Ma tohin nutta. Ju? Kuigi vahel tundub, et ma olen unustanud, kuidas ja miks pisarad tekivad. Nutmine on meelest läinud. Südamest nutsin viimati… hm… sügisel? On rõõmroosasid ja vihaseid ja marruajavaid ja kurvemaid hetki, mis silma märjaks ajavad ja pisara-kaks üle põse veerema panevad, aga nutta nii, et silmad punased ja keha vappub nuuksetest… Kas sa paned mu niimoodi nutma?
Salaja vaatsin pilte ja sain miskit teada. Miskit, mis mulle midagi peale teadmise midagi ei anna. Tagantjärele ei saa asju muuta, kuna teadaolevalt pole mitte ükski geenius ega idioot veel ajas rändamise masinat leiutanud. Milleks olnut muutagi, kui oleks võinud hullemini minna. Paremini… antud juhtumi puhul kipun kindla „ei” poole. Siis oleks pidanud olema täiesti teine aeg ja koht ja inimesed. Välja arvatud mina. Aga tema… tema küll. Teada-tuntud tõde kehtiks siin sajaga: pole inimest, pole probleemi. Huvitav, kas mina olen kellegi jaoks probleem olnud?
Laupäeva õhtul flopilugejaga ja internetti ühendatud arvuti on raske leida. Kõik tuttavad on linnast ära, raamatukogud-arvutiklassid on kinni, avalikes netipunktides on „kastideta” arvutid. Mina ja Kristel sattusime üsna närvi täna selle pärast. Kristel sai ka nüüd seminaritöö kirjutamise võlusid ja valusid tunda. Ent kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab.
Telefon karjub, tal on kõht tühi. Enne tahtis keegi vist mulle helistada, mobla tegi sellist „kohe-hakkan-helisema” häält. Ei helisenud. Kahjuks. Õnneks, kui Aadu jälle helistada tahtis. Reedel suutis ta mu juba üsna närvi ajada. Nüüdsest ma blokin tema kõnesid. Ei jaksa enam ta vana semu olla. Muide, sel kuul olen juba saatnud nii palju sõnumeid nagu tavaliselt kahe-kolme kuuga. Minust on usin smsija saamas.
Valged ööd on liiga valged, et magama minna. Isegi, kui hallid pilvepaanid taeva on katnud. Ometi on uni parem kui varem. Hommikused veidrad poolunenäod veidi häirivad (viimases pahandasin L.-i nii, et tüli polnud kaugel), samuti hiline ärkamine, aga peamine on see, et ma magan sügvasti. Uni on heam.
Nano volt*
Tuiasin linna peal ringi. Päike paitas soojalt. Emajõe ääres oli murul peesitajaid küllaga. Istusin omaette ja sirvisin viimast Värsket Rõhku. Kõrvalpingil maandus teismeliste seltskond, kes arutles hipide, maailmarahu märgi ja muu hipidega seotud atribuutika üle. Mind toodi tagaselja vist emase hipi näiteks. Läksin minema, sest tahtsin vaikust.
Kiikusin nägu päikese poole, olin niisama, üritasin sõlmi endas lahti harutada, kuid leidsin, et las olla. Mõnikord teeb mõtlemine asja segasemaks. Nii et las olla, las jääda. Ma lihtsalt ei tohi enam. Ei tohi. Kui ma veel niimoodi teen, löö mind, kõvasti.
Kiikusin, kuni päike õhukese pilveteki peale tõmbas. Kuu juba kekutas oma mägedega sinises suvetaevas.
Mõtlesin, et võiks olemas olla näiteks mobiiltelefonid, mis saavad su tunnetest aru. Et kui midagi kahtlast toimub su peas, lased mõttejooksul väärale teele minna, siis telefon hakkab piiksuma ja ekraanile ilmub vastav tekst. Nt “Lõpeta need mõtted! Kohe! Unusta ära!” Ja sa ei satukski keerisesse.
Hea oli olla omaette ja niisama, lihtsalt silmad kinni või jõevett vahtides. Samas oleks tahtnud väga kellegi seltsi. Kedagi, kes oleks naerma ajanud. Või midagi. Ma tean, et sõbrad on olemas, ma tean. Aga ega nad iga kord saa sinuga olla. Ei peagi nad alati sinu vingu ja hala kuulama, eriti kui ise selles süüdi oled. Kasva suureks, ütleks ma endale seepeale.
Täna öösel ma kavatsen sügavalt magada.
* Ühele prügikastile kirjutatud sõnapaar.
Mida ma olen…
I can’t be your friend, unless I pretend
Ei saagi. Olen paar ööd halvasti maganud, kergestiärrituv, silmis on vihane pilk. Ära vaata mind, ära kõneta mind, ära puutu mind. Liiga palju sebimist ja tegemist on. Nagu alati, kui mõni suurem pidu tulemas. Just siis saabuvad need marruajavad tunnid. Ma pahurdan, ma raiskan aega, ma jään hiljaks. Ja õhtul sünnipäeval olles naeratan, justkui poleks midagi. Täna lähen ma kursaõe sünnale.
————
Ühel päeval on universum väljasurnud. Lohutav teadmine.