Tahtsin end soojendada ning põikasin instasse. Aga nüüdseks on mu käed sinilillad ning jääkülmad. Soojust pole kusagil. Peab tagasi välja minema, siis on vähemalt jope seljas, müts peas ja kindad käes. Käimised pole niikuinii veel lõppenud. Enne käisin juuksuris. Nüüd ehk rohkem neiu moodi, enne nägin välja nagu 1970ndate mees-hipirokkar. :D

Egoismus lööb kohati välja. Minu varjatud pool. Ise tean kõige paremini. Võimalik, et keegi väga lähedane teab ka. See ei pruugi välja paista, aga tunne on olemas, kohati tugev. Pole nagu päris õige mina.

Ma ei mäleta viimastest aastatest nii lumist ja külma märtsi algust kui tänavu.

Tõsiselt hea irw.

Mõnikord lihtsalt peab naerma. Minul tekkis eile õhtul hüsteeriline naeruhoog, nagu mul aeg-ajalt juhtub. Naerma ei ajanud midagi konkreetset, tuju oli selline, et hakkasin valjuhäälselt kõkutama. Aga sain enne pidama, kui õde mu pahameelega üle kallas. Avalikult ma ei julgeks oma hüsteerilist naeru demonstreerida, peletan inimesed eemale. Ent profülaktika mõttes on hea ülepeakaela naermisse kinni jääda ja mitte pidama saada. Kõhulihased saavad trenni ja heade hormoonide tase veres suureneb.

Minu (neli) kaks töökohta:
koristaja
elektriküünalde müüja
Neli filmi, mida võiksin ikka uuesti vaadata:
”Before sunrise”
“Breakfast at Tiffany`s”
“Sleepless in Seattle”
“Siin me oleme”
(Neli) Üks koht, kus elanud olen:
Tartu
Neli teleseriaali, mis meeldivad (-sid):
”Gilmore’i tüdrukud”
“Black Books”
“Felicity”
“Kolmas kivi päikesest”
Neli kohta, kus olen käinud puhkamas:
Nigula LKA
Lüllemäe ja Karula RP
Piusa koopad
Häädemeeste linnupüügijaam
Neli lemmiktoitu:
porgandisalat
frikadellisupp
kana köögiviljaseguga
kook ja kohvi
Neli veebisaiti, mida külastan iga päev:
everyday.ee
blog.tr.ee
neti.ee
hotmail.com
Neli kohta, kus just praegu oleks parema meelega:
kaisus
Star Hollow`s Luke`i kohvikus
vabaõhu rock-kontsertil
Kõpu poolsaarel, varbad suvesoojas meres

Mõtlesin kirjutada armidest, enda armidest. Suurematest ja olulisematest. Armid justkui templid, meenutades möödunuid elamusi. 

Vasak silmalaug. Olin siis umbes 10-aastane. Mängisin meie nüüd juba lahkunud koera Terriga õues. Tupsunupsutasin teda vist liialt, igal juhul välkusid ühel hetkel tema valged kihvad mu näo juures. Katsin käega oma veritseva vasaku silma ja hüüdsin ema appi. Korraks mõtlesin, et nüüd silm peast väljas. Ema viis mu tuppa, hakkas silma vaatama ja puhastama, mina aga minestasin tema käte vahel. Kuigi esmapilgul tundus lugu halb, polnud mul suurt häda midagi: Terri hambad olid vaid silmalaugu riivanud. Isegi traumapunkti polnud vaja minna. Haav paranes ruttu, kuid väike arm jäigi mu vasakut silma kaunistama. 

Huul. Aasta või kaks hiljem jäi taas mu nägu Terri kihvade vahele. Tookord hammustas ta mind huulest. Verd oli vähe, naersin veel, et nüüd saab huulerõnga panna. Väike valge täpp ülahuulel meenutab seda juhtumit. 

Parem käsivars. 4.septembril 1999 käisime matkaseltskonnaga Viljandi lähedal Karula veskil ronimas. Ilm oli soe ja päikseline, veskiseinal ronimiseks suurepärane. Niisama üles-alla ronimisele lisaks otsustasime proovida ka ülevalt hüpetega laskumist. Ma kas ei saanud nipile pihta või ei jaksanud end lihtsalt õiges asendis hoida, aga minul see asi välja ei tulnud. Rippusin hädiselt köie otsas ja vaatasin, kuidas lõpuks alla jõuda. Päris lõpus rippusin isegi pea alaspidi seal. Kui mu jalad õnnelikult maad puudutasid ja köitest vabanenud olin, avastasin muidu pruuniks päevitunud käelt valge laigu – köis oli tugevasti nahka hõõrunud. Meie suur juht ja õpetaja Kalju vaatas mu kätt ja tõdes: „Nüüd on su kaubanduslik välimus rikutud.” 

Vasak ranne. Aprillis 2000 toimus Saksa ja Eesti (Tartu) noorte sõpruslaager. Kolistasime kümme päeva mööda Eestimaad, muuhulgas käisime ka Valgejõel asuvat Nõmmeveski juga vaatamas. Jõekaldal libisesin kallakul ja haarasin vasaku käega puust. Krobeline koor tõmbas naha marraskile. Tulitavale haavale panin külmas jõevees niisutatud taskuräti peale, ent armi tekkimist see muidugi ära ei hoidnud.

Parem nimetissõrm. Nädal pärast lõpukirjandit, 29. aprillil 2001 mängisin Terriga õues. Viskasin talle mingit konti, mis ta aiast leidnud oli. Ta tõi selle tagasi, tahtsin uuesti visata. Aga ta arvas, et mis siin ikka enam mängida, ning ampsas kondi mu sõrmede vahelt tagasi. Muidugi tõmbasid ta teravad hambad mu nimetissõrme katki, just nuki koha pealt. Algul uurisin huviga tekkinud haava, mingid valged asjad paistsid sealt. Siis märkas ema, et midagi valesti, viis mu ruttu tuppa. Veritsevat näppu voolava vee all hoides viskas mul jälle pildi mustaks. Ema sidus sõrme kinni, kutsus takso ja viis mu traumapunkti. Seal puhastati sõrm ära, kuid vastupidiselt minu ootustele õmmelda polnud vaja. Sõrm oli mitu nädalat kinni seotud, liigutada seda ei saanud, kirjutamiseks pidin uue viisi leidma. Enne järgmisi eksameid sai õnneks side eemaldatud ja sõrm liikuma. Aga sõrmenukk pole enam selline nagu varem.

Lisaks neile armidele on mul sünnist saati parema talla all punane laik – minu sünnimärk.  

Algust tegi Margo, jätkasid Otto, Daki, Ieska, NjaH, Kajakas, Maret, Liana, Triibik, Aet, Elviina, Oravake, Jutupaun, Ing., Lapiliisu, Greet. Nüüd on sinu kord ahelat jätkata :)

Kustutan üht oma elektronpostkasti aegunud ja mittevajalikest kirjadest. Uskumatu, millist jama mul seal leidus! Teateid, reklaame ja paarirealisi kirju, mida olen kindlasti korra või paar lugenud, ent mingil meelehärduse hektel mitte kustutada tahtnud. Tegelikult polnud neis kirjades midagi väärtuslikku. Nii et “kustuta” nupp saab punaseks lingitud.

Olen ju koguja-tüüpi, kes meenutuste, sümpaatia ja nostalgia tõttu ei suuda tihtipeale kasutust kräpist loobuda. Olgu see siis elektronkiri või suvaline paberilipakas (isegi puuseeni ja kuivanud vildikaid leidus), kuhu midagi sirgeldatud. Kui see praht ikka midagi armsat meelde tuletab või paneb õhkama “oh, olid ajad!, siis nii pea ta prügikasti ei lenda. Mul selle tobeda harjumuse (?) pärast probleemgi, kuidas tähtsaid asju mahutada sahtlitesse, kus ees vähetähtsad asjad. Sügisel võtsin asja ette ning loopisin väga palju träna minema. Pärast seda mahtusid asjad paremini ära, kuid paar sellist südametut koristusbuumi oleks veel vaja korraldada. Ja seda nii sahtlites kui ka elektronpostkastides. Mäletamisväärsed asjad peaks niisamagi meelde jääma ju.

evu: tahaks ka uut voodit ja patja ja tekki ja voodipesu ja korterit selle ümber…
L: võta mees. siis saad kõik selle
evu: ei taha meest, siis ta töllerdab kogu aeg seal korteris. tahan üksi olla ja soovi korral mehe või sõbrad külla kutsuda. ja kui tahan, viskan kõik külalised välja. kui tahan, kutsun kobeda kuti ööseks enda juurde

Tulekindlad puud. Jaa, need on täiesti olemas. Üritasin eile tund aega ahju all puid põlema saada, aga kui ei põle, siis ei põle. Isegi õde ei saanud neid põlema, kuigi tema on minust osavam, teeb ühe tikuga tule alla, kui minul läheb kaks-kolm tikku. Urrmurr!

Vahel, mõnikord isegi tihti, tahaks ära minna. Kuhugi mujale. Ja siis ma lähengi linna jalutama või sõbranna juurde või poodidesse kolama või mõne internetiühendusega arvuti taha. Tegelikult tahaks minna oma koju. Päris oma koju, mida mul veel ei ole. Ei teagi, millal ma sinna minna saan. Ma ei tea tulevikku nii kindlalt ette. Ühel päeval kindlasti ma kõnnin minema, ja mitte niisama, vaid oma pessa. Ja teie võite ka sinna tulla, siis joome teed või veini ja räägime ja oleme niisama. Ja siis kingib Kristel mulle kutsika, sest ma lubasin talle seda. Aga noh, seda vaatab veel. (Ma lubasin Kristelile kunagi ammu nalja viluks, et hakkan 30aastaselt piipu tegema, aeg-ajalt ta tuletab seda mulle meelde.) Kunagi jah…

Kas see on normaalne, et mul ikka veel/juba jälle on hommikuti kurk valus? Õhtuti muutub neelat(a)mine ka natuke valusamaks. Sai ju ravitud end igatmoodi, aga ei miskit. Olen ma enda suhtes hoolimatuks muutunud? Pauksonid kirjutasid Kalade kohta, et sel aastal tuleb kõik haigused kor-ra-li-kult välja ravida, et nad kroonilisteks ei muutuks. Eem, mingit kõri- või muud rääkimisorganitega seotud haigust küll ei tahaks saada. Lockets pastillid on hetkel kaasas nagu viis kopikat. Meepurk tühjeneb ladusalt. Küüslauku ma niisama ei taha, aga küüslauguleibade vastu poleks midagi (kas kutsud näksima? ;)  Kuna juhendaja ka praegu tõbine, siis lükkasin igaks juhuks meie kokkusaamise edasi. Igaks juhuks. Et ma ise uuesti sirakile ei jääks. Tervist talle!

Hiljem: Mul on tunne, et vaatavaid silmapaare on liiga palju saanud. Tekib tahtmine pimedasse urgu pugeda, et keegi mind ei leiaks, ei näeks, ei kuuleks. Mina olen ju see tagasihoidlik ja arglik tüdruk, kes lapsena nääripidudel toolist kinni hoidis, sest kartis näärivanale luuletust lugema minna. Ja klassi ees laulda ka ei tahtnud. Ega loengutes kõige esimesse ritta istuda. Ma lähen minema. Nüüd kohe. Ja olen inkognito neil tänavail.