Category Archives: Ise

Iseendast nii ja naa

Aitab!

Posted on by

Mul on õigus olla pahane, vihane, ärritunud. Mul on õigus oma arvamusele ja selle välja ütlemisele. Ma ei kavatsegi seda muuta. Miks ma peaks? Mul ei ole põhjust. Kui teised ei saa aru, miks ma nii arvan ja tunnen, siis olgu. Ju see on minu probleem. Aga – minu maailma see lihtsalt ei mahu. Teiste maailmas see ehk tundub normaalne või käivadki asjad nii, aga mitte minu maailmas. Mitte minu ja veel kahe inimese maailmas.

Inimeste mõõdupuud on erinevad. Potsataja ütles seda ja ma nõustun. Kui tema mõõdupuu järgi pole see inimene kaabakas, aga minu mõõdupuu järgi on, siis las see jutt jäägugi sinna. Ma ei jaksa, ei taha uuesti hakata lahti harutama, meenutama ja läbi elama kogu seda jama, mis oli. Mille ma peaaegu ära unustasin, oma elust välja lõikasin, ära kustutasin. Ma arvasin, et asi on möödas, läbi, otsas. Võib olla ma kiskusingi ise teema uuesti maa alt välja nagu haralise juurika. Ma lihtsalt tahtsin neile öelda, milline oli minu kokkupuude tolle lurjusega. Tahtsin, et nad teaksid. Lootsin, et nad hakkavad samuti ignoreerima. Sundida ei saa kedagi, ma tean. Ei sunnigi.

Ah, ma ei taha enam mitte kui midagi sel teemal kuulda, rääkida ega selgitada. See ainult ärritab mind. Piisab, kui Tema aru saab. Rohkem pole vajagi.

Unustan ja jätan asja sinnapaika. Mis sitast ikka surkida.

Nüüd ma olen…

Posted on by

… käinud erinevates muuseumides ja näitustel

… roninud toomkiriku tornidesse ja imetlenud vaadet

… sõitnud Emajõel lodjaga

… osalenud Tudengipäevade traditsioonilistel ja vähemtraditsioonilistel üritustel ja mõne ka ise korraldanud

… käinud Atlantises (viimati aastavahetusel ja lubasin oma jalga sinna enam mitte tõsta; ei olegi tõstnud)

… matkanud Jänese matkarajal

… seestpoolt näinud ja uudistanud Jaani kirikut.

Siis ma veel ei olnud.

Vahepeal

Posted on by

Eile keksis ühe kohviku trepil tuntud odaviskaja Andrus. Hüppas käed-jalad harki mu tee peale, ma laveerisin vaikselt kõrvale. Silmanurgast nägin, kuidas ta väljus ja ukse ees veel paar kummalist poosi tegi. Veider.

Tahaks osta hästi palju raamatuid, muusikat ja filme. Võiks elada mööbli-raamatu-muusika-filmipoes. Täna jalutasin sisustuskaubmajast läbi ja nägin seal väga lahedaid tugitoole ja lahmakat diivanit. Oleks korter, kuhu seda diivanit ja neid ägedaid toole panna. (NB! Pakkuge mulle kodu.) Markus Daanielit nägin ka, täitsa juhuslikult.

Sellest, et su sõbrannalt on küsitud midagi olulist ja tema on vastanud midagi olulist, saad teada Orkutist pilti vaadates.

Uus meelepärane värvikombinatsioon on kreemikas valge helerohelisega.

Kas ja kuidas mu jaks käib üle 50 pubekast, näitab sügis.

Kaks päeva järjest R.-ga kokku juhtuda on väga tartulik ja tore.

Jätkuvalt vihkan hommikuid, kui ei saa ärgata üksindusse, ja õhtuid, kui ei saa uinuda rahus ja vaikuses.

See muusikaline küsimustevoor

Posted on by

Put your media player on the shuffle mode and answer the following questions with the exact order of song names that come up no matter how weird they might sound in the context.

1. How am I feeling today?
„Smooth Criminal” – Alient Ant Farm. No ei tea, mitte väga.

2. Will I get far in life?
„The Survivors” – Pet Shop Boys. Kui ellujääja, siis järelikult kaugele ja lõpuni välja.

3. Where will I get married?
„Can You Forgive Her?” – Pet Shop Boys. Hm, kas mul tuleb abiellumise ajal tegemist teha reetliku sõbrannaga? Muig.

4. What is my best friend’s Theme Song?
„Get right!” – Jennyfer Lopez. See sobiks tõenäoliselt kõige enam mu nooremale õele.

5. What is the Story of My Life?
„White Shadows” – Coldplay. Valged varjud? Kas see tähendab, et mul puuduvad mustad varjud? Midagi seoses hea ja halvaga? Vaimse maailmaga?

Continue reading →

Küsitavusi enda jaoks

Posted on by

Natuke iseenese eiramist ja meelde tuletamist, et tuleb käituda enda soovide ja tahtmise järgi, tõi kaasa pisikese valge vale, sest ma ei osanud muud moodi. Lõpuks jõudsin sinna, kuhu tahtsin, kuid õige rõõm asjast oli kaotsi läinud. Kas tõesti ma suudaksin vaid omaenese klooniga, kes ehk tsipa aktiivsem ja hakkajam, väga hästi läbi saada ja julgeda aus olla ning samade asjade vastu huvi tunda?

Inimesed, kelle käitumisest ma siiani justkui aru olen saanud ja puha, üllatavad mind oma mõtetega ja tunduvad must-valged minu nüüdseks pooltoonilises maailmas. Tundub, et viimased paar, täpsemalt öeldes küll kolm aastat (kas saad pihta?), on minu maailma toonud värve, mida seal enne tähele ei osanud panna. Maailm oleks nagu muutunud sopilisemaks ja kirevamaks, teid ja radu on rohkem ning mitme, mitte ühe mütsiga löödud inimhingi on mu väikesesse maailmamulli sisse trüginud. Miski uks või aken on lahti läinud, märkan erinevusi ega vaata enam nii viltu, kuid miks ma siis ei suuda enam kannatada must-valgust enda kõrval. Või olen must-valge ise muu kahe värvi vastu vahetanud, mitte kõikide vastu?

Algus. Keskpaik. Lõpp. Millises kohas ma nendega küll olen?

Kodused kiiksud

Posted on by

Et siis söögitegemise ja majapidamisega seotud kiiksud? Ma ei oska öelda, kas need on ikka kiiksud, aga mõned tähelepanekud siis enda kohta.

  • Mulle ei meeldi enda tehtud söök. Tähendab, varem ei maitsenud ja hea meelega ma endale süüa ei teinud. Viimasel ajal on asi paremaks läinud. Suudan omletti praadida nii, et sellest ei saa munapuder. Pudru oskan teha parasjagu paksu ja paraja koguse ja sellise, mis alla ka läheb. Maitseaineid olen hakanud kasutama. Varem unustasin isegi soola panna. Suurem asi kokk ma siiski pole, sest kogemust on vähe, pole korralikku kööki ega pliiti ega potte-panne. Küpsetada ei ole ka kuskil, kuigi mõnikord tahaks kooki teha.
  • Kaloreid ei loe. Söön nii palju, kui sisse mahub või kui palju süüa on. Kaalu ei jälgi. Lisandunud kilo pigem rõõmustab, sest olen isegi kribu. Rasvast ja magusat ei pelga. Rämpstoitu (burgerid, krõpsud jne) söön väga harva. Kokat ja limpsi ei joo eriti.
  • Mulle maitseb maksakaste ja maksapasteet ja keel. Paljudele on need toidud vist vastuvõetamatud. Kui linnavanaema veel elas ja mõni pidupäev oli, siis tema pakkus alati keelt. See oli mu lemmiksuupiste. Maksakaste ja -pasteet on mu meelest täiesti maitsvad ja lisaks tervisele head, seda enam, et mul on olnud aneemia.
  • Koristan pühapäeviti. Alati alustan samast kohast ja pühin tolmu samas järjekorras. See on lihtsalt nii sisse jäänud. Aga kui ikka ei viitsi või aega pole, siis ei korista. Viimased kaks kuud ei koristanudki oma tuba. Eelmisel nädalal lõpuks lõin korra majja. Muuhulgas viisin aia äärde kaks priimulat, mis ammu ära kuivasid. Toataimi unustan regulaarselt kasta, teen seda siis, kui meelde tuleb.
  • Kasutan klammerdajat tihti peeglina. Klammerdaja on parasjagu suur ja väga hästi peegeldavate metallist külgedega.

Hetkel ei oskagi muud öelda. :) Kui seda, et Liisi kiikse tahan teada.

  • Täiendus. Mulle meenus enne magamajäämist üks kiiks veel. Mind häirib, kui keegi pealt vaatab, kuidas ma süüa teen.

Eile õhtul käisin poes ja ostsin kraami. Enne keskööd, kui kõht täis ja paras hulk ajakirju-kokaraamatuid läbi tuulatud, hakkasin kirjut koera tegema. Tuli isu ja tegingi. Parajad plönnid said, aga maitse on hea.

Niimoodi ei peaks

Posted on by

Ma pean ükskord ära õppima tegutsemise oma sisetunde järgi. Kui käituda pidevalt nii, nagu oleks viisakas ja sobilik, siis ma saan haiget. Annan iseendale peksa. Kõvasti. Ise kannatan kõige rohkem, aga eks kõrvalseisjad ka, sest nad peavad mind välja kannatama. Minu vaikimist, minu tõrjuvat hoiakut, minu kergelt nähvavaid ja solvavaid repliike, minu väikest õelust, minu kangekaelsust ja põikpäisust. (Oojaa, seda kõike olen ma ka!)

Ja kuigi ma väidan, et pole mul viga midagi või leian vabanduse, et kokkulepe oli teistmoodi ja et ma olen väsinud ja et mida iganes, siis tegelikult tahaks lihtsalt ära kõndida. Kõnniksingi kõik need pikad kilomeetrid sealt minema. Kõnniksin sinna, kus tahaksin tegelikult olla, mis siis, et ma oleksin seal üksinda. Ma tunneksin end seal paremini ikka, kui oma sisemises õeluses keedes. Ja saaksin olla just nii kaua, kui tahan.

Õnneks on olemas mobiiltelefonid ja levi ja inimesed teisel pool eetrit. Tänu kolmele inimesele ja nende lühematele või pikematele kõnedele ma üldse selle öö vastu pidasin. Need olid ka ainsad korrad, kui ma siiralt naeratasin ja rõõmustasin. Ellujäämiseks on vaja kõigest üht inimest, kellele öösel helistada või sõnumit saata. Ükskõik, mis kell, või mis asjus.

Üks neist kõnedest raputas küll veidi soola mu haavadele, kuid tõestas, et seekord oli sisetunne õige, kuigi ma selle järgi ei tegutsenud. Ja andis ka ühe vihje, mida ma kasutamata ei jäta. Ei tohi jätta!

Tuleb leida julgus, et seada oma ego veidi ettepoole nö. seltskondlikust käitumisõpikust. Vähemalt mõnikord.

Idülli kolmainsus?

Posted on by

Maailm on ilus koht. Sest on olemas raamatud ja kohv ja muusika.

Ostsin lõunapausi ajal Epu ja Daki raamatu. Õhtul ei suutnud vastu panna ning astusin veel ühest raamatupoest läbi, et niisama ringi vaadata (tegelikult oli see juba kolmas raamatupood tänase jooksul). Tundsin, kuidas hinge puges rahutus; käed hakkasid sügelema; tekkis kihk see, teine või kolmas raamat, mida juba ammu olen uudistamas käinud, koju viia. Hinges on rahutus, aga rahakotis on ähvardav rahatus. Natuke piirab kihku raamatuid osta ka ruumipuudus. Raamaturiiul on asju nii täis, et sinna ei mahu lihtsalt midagi. Raamatukapid on ka üsna täis. Tõsi küll, väga suur osa sellest kirjandusest on ostetud enne mind või minu lapsepõlve ajal. Ära visata ka ei raatsi ju, mitte kõike. Päris ausalt tunnistades leian tavaliselt aega lugeda suvel, sest siis pole vaja süveneda loengukonspektidesse ega muudesse asistesse paberitesse. Ma eelistan pigem pikalt ja süvenenult lugeda, kui viie minuti kaupa kuskil järjekorras seistes. Seega jääb põhiline lugemine suvesse. (Tead küll, üks raamat, üks pink ja umbes nii.)

Kohv(i). Jah, ma olen saamas/saanud igapäevaseks kohvijoojaks. See algas Saaremaal: seal jõin iga päev kaks tassi. Nüüd on maitse nii tugevasti suus, et kui soojast joogist mõelda, siis on selleks sagedamini kohv kui tee. Tänane skoor on samuti kaks tassi. Päris iga päev ma ei joo, eelistan suhkru ja koorega/piimaga kohvi mustale tökatile, hommikuti “käimatõmbamiseks” ei vaja, üle kahe tassi päevas ei joo. Sõltuvust ei tunnista, sest seda pole. Pigem maitse pärast joon, koorene kohv näeb kena välja ka. Ja Liisi tehtud kohv oli eriti maitsev.

Muusika. PSB-st pole ikka veel küll. Kodus kuulan kas raadiot või arvutist PSB-d. Netis kolades mängib taustaks juutuubist PSB. Tunde ja tunde ja tunde järjest võin kuulata, isu otsa ei saa. Tänaval laulan omaette lugusid, mis parasjagu kummitavad. Ma tean, ma olen lootusetu. Kohati tunnen end kui teismeline fänn, kuid see on lõbus.

Miski poleks idüllilisem, kui üks raamat, üks tass kohvi ja mõnus taustamuusika ühel päikselisel päeval.

Mul vist ongi fetiš

Posted on by

Neljapäeval resümeeris Liis minu järjekordse vaimustuse (kelleks ei ole keegi muu kui Nathan) sõnadega “Sul on vist mingi fetiš lokkidega poiste suhtes.” Nii ongi. Sobrasin pisut oma peas ja avastasin sugugi mitte nii üllatuslikult, et viimasemaid meeldimisi saab kirjeldada “Tal on lokkis juuksed.”

Krussis lokid, suured lokid, laines juuksed, õrnad lokid, pikad ja lühikesed, “mikrofon”…

Nathani tumepruunid kohevad lokid.
Selle Poisi (keda ma enam kahjuks kohanud pole) pea õlgadeni lokkis pahmakas.
LR-i õrnad lokid, kui tal juuksed pisut pikemad olid.
Mõned isikud, keda ei avalikusta.
Erisuguste lokkidega suvalised kutid tänaval, kellele järele vaadatud.
Too kunagi-ei-kammi-pead soenguga tüüp Zavoodist.
Jason Take Thatist (Arabella süü, ta saatis mulle hunniku pilte).
…

Jaaah, kui inimesel peaks olema fetiš, siis vabalt võiksin lokkis peaga poisid enda omaks kuulutada. Sest lokid on ju nunnud. (Mul endal on ka lokid, kui juuksed on lühemad.)

4 tunni kaugusel on hoopis teisem

Posted on by

Ärakäimine andis ajutise vabaduse. Nüüd näib see illusioonina, unenäona, helesinise peitepildina. Tagasi mandril, tagasi põhjatus kohustustekeerises.

Millal saan piisavalt magada?
Kas minust on saamas kohvisõltlane?
Miks järelmõju ei kesta kauem kui tagasisõit?
Kas minu tulevik võiks olla keset kadastikku ja lambaid?
Miks Tartusse naasmine head tunnet ei tekitanud, vaid pinget?
Mismõttes sõidab laev Kuivastusse ainult pool tundi? Ja kus lõpeb Muhu ja algab Ösel?

Ja neid küsimusi on veel…