Saan süümepiinadeta hilinenud kirjatööd ära teha. Sest keegi ei oota mind koju.
:(
Hetked on need, mis vajuvad uttu…
Saan süümepiinadeta hilinenud kirjatööd ära teha. Sest keegi ei oota mind koju.
:(
Kui pole suuri asju, mille üle rõõmustada, siis tuleb leida pisiasju, mille üle rõõmustada.
Kampsun nagu helesinine unistus. Soe ja kena, saab komplimente. Laupäevasest Berliinis! käigust.
Turult ostetud saunasink. Õhtuse tomatisupi jaoks.
Vaated nagu postkaardil. Piisab vaid toaaknast pilk välja heita. Või ise välja minna.
Kohvikohupiimakreem.
Mina ise.
Gripp või mittegripp – vahet ei ole, sest haigus on haigus. Ja haigus on mul. Palavik, valus kurk ja muidu kahtlane olla.
Isegi kui sain tõve kallistustest, siis ma ei kahetse seda aktsioonipäeva Pärnus. Meil oli lahe seltskond ja sünenergia seda kõike teha.
Päev hiljem oli Pärnu tühjem ja vaiksem, sest meid polnud seal. Ja ma igatsesin kõiki.
Homme jään koju tervist turgutama. Püsige terved!
Kalkuleerisin eile ning leidsin, et mul on töösõitudeks soodsam osta 30 päeva pilet kui iga kord 8-kroonine üksikpilet. Mõeldud – tehtud!
Ostsin täna enne bussile minekut kuupileti ära ja läksin palju rahulikuma südamega number 9 peale. Esiteks ei pea ma enam tormama, et enne bussile minekut jõuaks pileti osta. Teiseks saan ma nüüd sõita iga kell ja igale poole, kui vaja – pilet on alati olemas.
Nagu tellitult toimus järgmises peatuses piletikontroll. Näitasin oma äsja ostetud kuupileti ja ülõpilaskaardigi ette. Palju ei puudnud, et kontrolörile kekata, et äsja ostsin pileti :)
Ei kekanud, jäin hoopis oma üliõpilaspiletit silmitsema. Hea, et seda tegin. Avastasin, et sel nädalal kehtivus aegub ning pilet vajab pikendamist.
Nii see pisikeste sündmuste ahel kulgeski.
Miks turistina kodulinnas? Sellepärast, et ma ei satu just tihti kohtadesse, kus täna koos tüdrukutega käisin. Nii et “tunne oma kodulinna” ja “turisti” mängimine on täitsa vahva ettevõtmine.
Käisime Jaani kiriku vaateplatvormil. Ronisime 30 meetri kõrgusele torni mööda 134 trepiastet. Väga hea trenn, naised ;)
Iga kord, kui mõnes vanas kirikus, kindluses, lossis või tornis käin, mõtlen, et kuidas nad ometigi selle kõik ehitanud on ning kuidas seal elatud-toimetatud. Palju suursugusemad ja ahhetamapanevad kui praegused klaas-teras-betoon kõrghooned. Sajanditetagustel ehitistel on mingisugune oma aura, mis mõjub.
Vaateplatvormil uudistasime vaateid igas ilmakaares, otsisime tuttavaid hooneid ja tõdesime, et Tartu on vägagi roheline linn ning et ülevalt alla vaadates näib teistsugusem. Minu jaoks kuidagi huvitavam, uudsem, lausa võõramaine. Seda põnevam on pärast all tänavail jalutada.
Jalutasime edasi Mänguasjamuuseumisse. Esiteks polnud me keegi seal (ammu) käinud. Teiseks on seal augusti alguseni avatud Barbie-näitus. See nimi paneb vist iga tüdruku kasvõi natukenegi kõrvu kikitama :D
Mänguasjamuuseumi maja näeb juba iseenesest nii armas ja kena ja kutsuv välja, et patt oleks seda mitte külastada. Sisse astudes avaneb täiesti omaette, imepärane ja hämmastav maailm. Kes soovib seda ise kaeda, siis – oma silm on kuningas. Lisaks imekenale majale, sisekujundusele ja mõnusale õhkkonnale pakub muuseum rohkesti äratundmisrõõmu. Soovitan külastada!
Kusjuures, samal ajal oli muuseumis üks seltskond, kes oli samas majas kunagi elanud. Nii nad kõndisid koos ühe muuseumitöötajaga mööda maja ning meenutasid, kus mingi tuba oli olnud. Muuseumitöötaja arvas, et võiks lausa seal elanud inimeste kokkutlueku teha, sest neid on külas käinud rohkesti. Mõelda – kellegi kunagine kodu on nüüd tuhandete nukkude ja mänguasjade kodu.
Korralike turistidena käisime ka kohvikus söömas. Ses osas erilist elamust ei olnud. Kõhu sai täis ja tuju oli hea edasi :)
Pärast käisin linakaubamajast läbi. Kahjuks tikanditega linast kleite seal polnud. Kunagi tahtsin hansalaadalt osta, kuid kallis oli. No näis, ehk seekord ikka ostan laadalt ära, saaks hansapäevade vääriliselt riides olla.
Ostsin hoopis ingveri-apelsini lõhnaküünla ja kimbu rukkililli. Iseendale. Kui keegi lilli ei kingi, siis tuleb ise seda teha.
Ongi üks puhkusepäev toredalt õhtusse veeretatud.
P.S. Küünal lõhnab isegi põletamata väga tuntavalt.
Roadtrip
Jaanilaupäev ja jaaniöö Põlva- ja Võrumaal (13 tundi õhtust läbi olematu öö päiksetõusuni välja)
Vabatahtlike mahepiknik Pajumäe mahetalus Abja-Paluojas
Rannailma otsimine Elvas ja Võrumaal (vihmapilved kõikjale järgnemas)
Tartu – Leigo talu – Valga – Tartu – Tallinn (vähem kui 12 tunni sees)
Tallinn – “Tunne oma pealinna” – Tartu
Muusika
Mingi kahemehebänd (ühel külajaanipeol)
Terminaator (Metsavenna talus, aia tagant)
Jäääär Leigo talu suvekohvikus (idülliline suveõhtu!)
Laulupeo I ja II kontsert (mu esimesed :)
Heateod
Tagastasin Käsmust leitud käekella omanikule.
Daki jõi minuga veini ja ajas juttu pärast nõmedat päeva, mil muuhulgas tobedalt alahuule kuuma kahvliga ära kõrvetasin.
Gjerninger sõidutas Tallinnasse, pakkus öömaja ja andis mulle vihmavarju, et ma märjaks ei saaks.
Pilleriin pakkus öömaja, isetehtud jäätist, pannkooke, seltskonda, vedas siia-sinna.
Bobik sõidutas ühes ja teises Eestimaa otsas.
Mõnulemine
Pikk saunaõhtu
Sääsevaba mahepiknik Pajumäel
Veiniõhtu jutud Dakiga
Öine, müstiliselt ja udune Eestimaa
Idüll Leigo talus
Kohtumised sõpradega
Meriton hotelli spa: saunad, basseinid ja soojendusega lamamistoolid
Rummiga tee pärast jahedat ja vihmast laulupidu
Hiline buffee-hommikueine
Pikk uni oma voodis
Värsked herned ja maasikad ja jäätis ja mahekohupiim
Õhtusöök emaga
Ja see jätkub…
Laupäeval ärkasin võimsa mürina peale. Nagu oleksid rongid mu akna all üksteisele sisse sõitnud. Tegu oli siiski vaid taevase müristamsiega.
Pühapäeval ärkasin Eesti hümni peale. Üle tee monumendi juures oli leinapäeva teenistus. Lauldi isamaalisi laule ja peeti kõnesid.
Laupäeva õhtul oli akna all laulupeo paraad, täpsemalt rongkäigu tagumine ots. Kah laulsid ja huilgasid.
Ei saanud ma täna omale seda sõrmust, mida soovisin. Mitte ühtegi ei saanud, sest polnudki :(
Sain kastetud padusajuhooga, mis ei suutnud mu tuju rikkuda.
Sain kollase roosi.
Sain valge pluusi rohelise naerunäega, mis mu tujuga passis.
Sain soodsa hinnaga raamatu, millest palju kasu loodan edaspidises töös saada.
Sain pirukat ja kohvi.
Sain osa Daki mõtetest ja Birxu uuendatud välimusest.
Sain tuult ja päikest.
Sain vestelda kirjutada.
Sain väsimuse, mis mind voodisse teki sisse peitu meelitab.
Teretamise asemel üllatutakse. Siiani on kommentaarid olnud pigem positiivsed.
Ja päike särab! :)
Rohkem ja vähem tõbistele tervituseks midagi rõõmsat ;)
… on kevad.
P.S. Absoluutselt ei ütle ära pangetäiest kollastest tulpidest.