Sula, kohev lumi, tuulevaikne, pilves, hämar.

Sula, vajuv lumi, tuuline, pilves, hämar.

Soe, päikseline, sinine taevas, tuuletu, meeletult ilus talvine raba.

Täiskuu tõusmas metsa tagant. Täiskuu keset sumesinist taevast, mitte ühtegi segavat elektrivalguslampi. Lummav, hüpnotiseeriv, pilkunaelutav, libahundiks moondav.

Kergelt karge ja selge ilm. Paar tundi hiljem vatjas udu, mähituna majade, autode, inimeste ümber. Kuuvalgus erendamas läbi udulaamade.

Hommikul härmas puud ja põõsad, härmas õhk, valge ja karge. Hirmlibedad teed ja trepid.

Jäädraakoni pursatused öise taeva taustal.

Eile õhtul sadas imeilusat sätendavat lund. Keerles tasa siia ja sinna, kattes jäätunud vana lume värske ja kahiseva vaibaga. Muudkui huilgasin ja wiiitasin ja rõõmustasin, unustades, et punase ja käheda kurguga peaks suu kinni hoidma, mitte jahedat õhku sisse ahmima.

Pärast salsatrenni leidis trennikaaslane oma sinise auto valge katte alt. Pakkusin end kohe vabatahtlikul ja suurima hea meelega autot lumest puhtaks pühkima. Siuh ja sauh lennutasin hoogsate viibetega lund autotulede särasse tantsisklema. Pühkisin terve auto puhtaks. Keksksisin nagu laps :)
Teist korda sain veel autot puhtaks pühkida, seda pärast salsatamist Tige Tikris.

Lumi on nii ilus.

Öö on ilusam kui päev. Öö on pime, kuid valgustatud. Kollakas-oranž tänavalaternate valgus harmoneerub aknalaual põlevate küünaldega. See kõik sobib hämara valgusega minu kollases toas.

Kui enne sadas midagi, siis nüüd sajab lund. Vaikselt, tasaselt, järjepidevalt kaob maailm märja lumevaiba alla. Ainult mõned autod rikuvad seda, jättes maha tumedad jäljed. Kõõlun aknal ja vaatan, kuidas lund tänavalaterna valgusvihus sajab.

Roheline šampanjapudel ja valge veinipudel on uue elu saanud küünlajalgadena. Täna meisterdasingi valgest pudelist küünlajala. teine advent ju, kaks küünalt kombeks süüdata. Järgmiseks pühapäevaks tuleks veel üks pudel veini ära juua, siis saab kolmanda küünlajala jaoks ka tühja pudeli. Veini tahaks… Täna tuli isu, ja muidugi pärast kella 22. Kapis ei ole ka mingit tagavara. Peab tekitama ikkagi. You never know, you know.

Öö võiks mitte ära lõppeda.

Filmid on elu. PÖFFist kirjutan eraldi. Kui õhtul jaksan. Sest eilne pöffitamine lõppes mõnes mõttes emotsionaalse väsimusega.

Täna kobarkinokorruselt eskalaatoriga alla sõites jäi äkitsi mu pilk kinni üles sõitva noormehe silmadesse. Minu ja tema pilgud ristusid. Kui ma peaaegu alla olin jõudnud, vaatasin tagasi. Tema vaatas ka. Naeratasime.

Kahju, et ta mulle järele ei tulnud. Või et mina temale järele ei läinud. Oleks võinud ju. Oleks filmilik olnud.

Longin mina kolme kompsuga Karlovast kesklinna poole. Tee on kohati kinni tallatud lumest konarlik ja libe. Varem õhtul juba libisesin ja potsatasin pepuli tänavale, ikka nendesamade kompsudega. Kui veab, siis vasak kannikas ei ole homme sinine ega valus, vähemalt praegu ei ole.

Niisiis, jõuan oma lonkimisega Riia mäele. Ennäe, kamp noori kühveldab hoolega sealset kõnniteed kinni tallatud lumest puhtaks. Hoolega, kohe asfaldini välja. Astun neist mööda ja ütlen “Aitäh teile!” Siira tänutundega ja rõõmuga, et keegi kühveldamisega nii hoogsalt tegeleb.

Aitäh!