Mul on tunne, et kirjutaks armastuskirja. Isegi, ei tea, kellele (või kummale?), aga kirjutaks. Kuigi armastust ega armumist ei ole, mitte nii, nagu tean seda olevat. Midagi on, kindlasti midagi mu fantaasiaviljapuuaiast. Tahan kalli ja kaissu.
Category Archives: Hetked
Hetked on need, mis vajuvad uttu…
Head aega, alma mater!
Mul on nüüd bacalaureus scientiarum botaanika ja ökoloogia alal. Terve päev möödus ruttu. Kuigi aktusel pidi poolteist tundi istuma. Aga siiski ruttu. Enam ei mäletagi suurt midagi. Õnneks saab video pealt kõik uuesti läbi elada (ema väidab, et rektor piilus mulle dekolteesse :D), ja pilte on ka. Hea, vägagi hea päev oli. Kiidusõnade sadu ja sületäis lilli ja sõbrad ja kallistused… Kõige armsam ja ilusam maamunal. Nüüd on natuke väss ja melanhoor. Tunne… vabanemistunne… ma ei teagi, kas see on juba möödas või pole seda veel. ma jõuan veel küll ja küll tunda, mis tähendab olla mitte-tudeng. Ma olen nüüd ju.. eikeegi… Keegi… minaise… Heh, ei teagi. Hea on. Kalli.
(:
Tahaks tassikest sooja kohvi ja tükikest kooki kõrvale.
Ja et keegi kingiks mulle kimbu piibelehti. See oleks maailma kõige armsam tegu hetkel.
Ma kõnnin täna natukene Tartu asfaltil.
Tln-st
Tallinn oli seekord hea mu vastu, parem kui varem. Üht koma teist sellest käigust.
Kõnnin üksinda vanalinnas. Tead küll, munakivid ja keskaegsed majad? Seal kõrvaltänavas, vist linnamüüri juures, põlesid laternad kollakasoranžilt, taevas oli pilveloorine, linnud trillerdasid. Nagu vara-varahommikul, kuigi on õhtu. Filmilik hetk.
Ei taha üksi olla, aga olen. Hetkel. Mõttepaus? Natukene ju sellepärast siia ju tulingi.
Mõtlen, kuidas sajandeid tagasi linnapreilid kleitide sahinal (otsapidi poris) siin kunagi kõndisid. Liiga palju kujutlusvõimet vajab see. Ei jaksa.
Esimesed korrad.
Passisin tõelises pealinna ummikus.
Sõitsin esimest, teist ja kolmandat korda elus trammiga.
Käisin Kadriorus, nägin esimest korda presidendilossi („Nii väike ongi või?”).
Vanalinnas uidates nägin ära Patkuli vaateplatvormilt avanenva panoraamvaate („Vau!”, lisaks lotsof treppe – mõnus oli ronida neist), riigikoguhoone, Toompea kogu hiilguses.
Asfalt sööb tenniseid. Ühes kohas on peagi küllaltki tallatu olukord. Kolm nädalat, kõigest kolm nädalt olen ma nendega käinud. Vähemalt on Daki siin (mõtteliselt).
Leidsin 10 senti, seekord korjasin üles ka. Külm on, kindaid tahaks.
Veidrad hetked.
Turistilõksudes ehk Mere keskuses ja muudel suveniiriturgudel peeti mind ja M.-i turistideks, igasugust kraami üritati meile müüa. Tegime kiiret minekut.
Trollis ostetakse piletit mingi kummalise luugi kaudu.
Raekoja platsil põrkasin peaaegu kokku lendu tõusnud tuviga. (Pealinnas on üldse ülbed tuvid.)
Ei eksinud niimoodi ära, et ei oskaks tagasi minna. Väga oluline punkt, sest tavaliselt ma eksin Tallinnas vähemalt korra kuhugi ära. Vanalinnas jalutasin täiesti suvalt ringi ja sain isegi aru, kus ma olen.
Leidsin Russalka juurest kuuese sireliõie.
Sõitsin väga palju ühistranspordiga (aga teisiti polekski saanud). Kokku umbes 3,5 tundi (Tln-Trt sõidab tund vähem).
Meri oli ilus ja päikeseloojang… aah! Seltsiline oli väga tore. ;)
Inimesed.
Andrisega saime mäkdonaldsi juures kokku, aga sööma ja juttu ajama läksime hoopis St. Patricku pubisse. Viisin talle kaualubatud kommi kah. Las maiustab end õnnelikuks.
Mikk (sõjard) tuli Paldiskist. Ta selline vähese jutuga mees, rohkem laseb asju õhku ja nii.
Mikk (jesjes) leidis hoolimata paaniliselt kiirest päevaplaanist nii palju aega, et mind mere äärde viia. Jalutasime pargis, sõnu oli rohkem kui astutud samme. Hästi tore! Me like it.
Arniga jõime kolmapäeval (hommiku)teed. Meerikamaa reisijuht omast käest võtta, kui vaja. Lendaks kohe NY-sse.
Ma kahtlustan, et CityTouri bussid muudavad nendega sõitavd inimesed nähtamatuks. Sest bussid sõidavad alati tühjalt ringi, kuigi algpeatuses lausa massid bussi astuvad.
Kirjad seintel.
Sinise koera silmad.
Du bist meine Liebe.
Tallinnat sai palju, aga see-eest armsasti. Nüüd tallan tuttavat Tartu asfalti, kuid tunnen puudust merest ja päikesest ja vaadetest. Ja vahvatest vestlustest. Aga – heam on (: Tähh!
Mitte/minulik
Viimaste päevade jooksul olen ma
andunudandnud tänaval ühele mehele suitsuraha (kell pool neli öösel!) ja ühele naisele viinaraha paar krooni,- suutnud end sõlme keerata asja pärast, mis polnud seda väärt (tagantjärele oleme kõik targad),
- istunud öösel pargis trepi peal ja pingi peal ja saatnud sõnumeid,
- näinud üle mitme aasta kahte vana tuttavat,
- niisama linnas ringi tuianud, veepudel ja Värske Rõhk näpus,
- lugenud pooleliolevat seminaritööd ja komasid lisanud,
- siiski unustanud seiku viimasest korrast, kui kangemat kraami tarbisin (kuigi ma mäletan alati kõike),
- kuulnud, et ma olen hull naine (from Daki),
- istunud poole ööni netis ja MSN-is,
- mõelnud mitu korda ümber uue soengu asjus (lõpuks lasen niikuinii juuksuril midagi välja mõelda),
- saanud teada neti vahendusel, et Tartus sajab vihma (aknast välja vaadata oleks ju lihtsam),
- ja üldse näib mulle, et kohati ei käitu ma enam minulikult, vaid… noore rumala vasikana, eks esimest korda elus aasal ringi kepsutab.
Nano volt*
Tuiasin linna peal ringi. Päike paitas soojalt. Emajõe ääres oli murul peesitajaid küllaga. Istusin omaette ja sirvisin viimast Värsket Rõhku. Kõrvalpingil maandus teismeliste seltskond, kes arutles hipide, maailmarahu märgi ja muu hipidega seotud atribuutika üle. Mind toodi tagaselja vist emase hipi näiteks. Läksin minema, sest tahtsin vaikust.
Kiikusin nägu päikese poole, olin niisama, üritasin sõlmi endas lahti harutada, kuid leidsin, et las olla. Mõnikord teeb mõtlemine asja segasemaks. Nii et las olla, las jääda. Ma lihtsalt ei tohi enam. Ei tohi. Kui ma veel niimoodi teen, löö mind, kõvasti.
Kiikusin, kuni päike õhukese pilveteki peale tõmbas. Kuu juba kekutas oma mägedega sinises suvetaevas.
Mõtlesin, et võiks olemas olla näiteks mobiiltelefonid, mis saavad su tunnetest aru. Et kui midagi kahtlast toimub su peas, lased mõttejooksul väärale teele minna, siis telefon hakkab piiksuma ja ekraanile ilmub vastav tekst. Nt “Lõpeta need mõtted! Kohe! Unusta ära!” Ja sa ei satukski keerisesse.
Hea oli olla omaette ja niisama, lihtsalt silmad kinni või jõevett vahtides. Samas oleks tahtnud väga kellegi seltsi. Kedagi, kes oleks naerma ajanud. Või midagi. Ma tean, et sõbrad on olemas, ma tean. Aga ega nad iga kord saa sinuga olla. Ei peagi nad alati sinu vingu ja hala kuulama, eriti kui ise selles süüdi oled. Kasva suureks, ütleks ma endale seepeale.
Täna öösel ma kavatsen sügavalt magada.
* Ühele prügikastile kirjutatud sõnapaar.
Asjad, mida ma öelnud ei ole voodi teisel poolel*
Eile olin ma melanhoor, kes vaheldumisi naeris ja igatses. Naersin kolmapäevase peo ja öö üle, sest tegelikult oli see ju naljakas. Ja igatsesin. Lihtsalt niisama. Igatsesin igatsematut.
Käisin Sadamateatris Hispaania filme vaatamas. Istusin suures mustas kuubis seina ääres põrandal ja naersin, kui oli naerukoht. Või noogutasin endamisi, kui mõni tegelane elutõe välja ütles. Soovitan sinulgi vaadata, kui võimalik: “Voodi teine pool” (“El otro lado de la cama”, 2002, E.M. Lazaro) ja “Asjad, mida ma sulle kunagi öelnud ei ole” (“Cosas que nuncate dije”, 1996, I. Coixet).
Pärast kõndisin oma uutest tennistes jahedust ja tuult trotsides Emamere äärde. Taevas oli sumedalt pilves. Kiikusin ja vahtisin üles õhku. Melanhoor naeris mu sees. Ja saatis sõnumi. Kas ma võin Sulle teinegi kord saata? Kes soovib saada mu sõnumisaatmisetuju ohvriks? Et ma saaks kellelegi vaikides öelda asju, mis muidu jäävadki minu sisse ping-pongi pallina põrklema.
Mul on vaja musta veekindlat markerit, et ma saaks tennistele endanimelise numbrimärgi kritseldada.
Hiljem istusin kõrtsis ja ootasin sõbrannat. Jõin sidruniga piparmünditeed, saatsin teise sõnumi, naersin endamisi, vaatasin inimesi ja turiste. Taustaks mängisid Genialistid. Sõbranna tuli koos sugulasega. Vahetasime viisakussõnu ja uudiseid. Kas ma olen halb inimene, kui ma ei oska oma parima sõbrannaga südamest südamesse vestelda? Kui vaikus muutub piinavalt piinlikuks ja ma otsin teemat, millest rääkida? Kui tegelikult on mõlemal kindlasti midagi kripeldamas, mis tahab välja ütlemist, lohutust, heakskiitu?
Öösel koju jõudes viis see mind mõttele, et äkki on sõprus kuidagi ajateljel jaotatud. Et on minevikusõbrad, kellega sul kunagi (lapsepõlves, kooli ajal… ajateljel aastaid tagasi) oli lõbus aega veeta, elada üle esimesed elu uperpallid ja kellega koos kasvasid suuremaks. Et on olevikusõbrad, kellega sa veedad aega praegu, kes aitavad ja lohutavad sind, neil on osa su igapäevaelus. Ja et on tulevikusõbrad, keda sa hetkel vaid natukene tead, alles tutvusid, kuid kellest võivad saada su sõbrad mõne aja pärast, tulevikus.
Minevikusõbrad võivad ka praegu su sõbrad olla, aga olevikusõprus pole enam see, mis kunagi oli. Olete suureks saanud, kõnnite oma rada. Suhtlete tihedalt, on ühiseid sõpru-tuttavaid ja ettevõtmisi, jagate oma elu, kuid midagi on justkui puudu. Hetkes elamine? Või on minevikusõbrad teineteisega juba nii harjunud, et ei oska enam suhelda. Arvates, et teavad niigi, mis ja kus ja kes ja kuidas ja miks. Kas on nii?
Ma tahaks, et ma suudaks endiselt end tema seltsis vabalt ja sundimatult tunda ka vaikides. Et ma ei peaks mõtlema, millest rääkida. Et jutt voolaks nagu oja mööda mäge alla. Et ma teaks, et temale võin ma kõike pihtida, igas tujus ta juurde minna. Ja tema saab aru, sest ta teab mind läbi ja lõhki. Ning vastupidi. Ajamüür maha lõhkuda me vahel, seda ma soovin.
—
* Ma avastasin, et vaadatud filmide pealkirjad haakuvad hästi viimaste päevade teemadega.
Nad ei tea
Autoga sõitjad ei tea, kuidas kell kroon viiskümmend am ööbik laulda laksutab.
Või kui õitsev ja hästi lõhnav on vana õunapuu Pargi tänaval.
Või et tegelikult on ööd jahedad, mis siis, et kaubamaja termomeeter näitab 9 kraadi sooja.
Et kõik ei rutta reede õhtul klubisse pidutsema, vaid koju magama. Sest on joodud kaks tassi siidrit ja see paneb pea pisut ringi käima, aga vähemalt sai meeletult naerda (vt ka siia), ja et homme on palju näpuga järje ajamist raamatutes ja paberites.
Väsimus on minust jagu saanud, aga seepärast viimased asjatamised tegemata jää. Kohvi pole ma kolm päeva joonud, täna vist natukene joon. Selget silma ja kindlat kätt mulle!
P.S. Eile juba panin tähele, et mul parema käe närv või veresoon tõmbleb, Just pöidla ja nimetissõrme vahel. Küllap liigsest hiire ja klaviatuuri näppimisest.
Olen tema oma
Varahommikul
Ma ärkasin teisipäeval kell 11. Hetkel, mil neid sõnu kirjutasin, oli kell 5.08 kolmapäeval.
Väljas on juba valge, linnukesed laulavad. Ja ma pole silmatäitki maganud. Sest mõne tunni pärast pean ma juhendaja palge ette ilmuma ja peatüki esitama. Ma ei tüüta sind üksikasjadega. Endalgi on rohkem kui kõrini. Aga… anna andeks, et mu elul teist sisu ajutiselt ei ole. Liiga tüütu, liiga tuhat muud asja. Varsti saab otsa. 22. mai ja 1.-2. juuni ja 16. juuni on olulised lõpukuupäevad.
Vabanemine tuleb põgenev, ennasthävitav ja väljaelav. Palju und, Tallinn, palju muusikat ja tantsimist.
Ja muidugi inimesi, keda ammu näinud pole või üldse mitte.
Suur toomingas Tähe tänaval on õitsele läinud. Uimastavat lõhna on tunda juba mõne meetri kauguselt.
Peagi on kogu tänavanurk mahedasse aroomi mattunud. Öösel keset sõiduteed koju jalutada ja kopsud magusa droogiga täita – mida muud kevadelt tahta. Roosad unelmad tulevad tagasi mu juurde. Sirelidki teevad oma mutantõied lahti ning pakuvad võimalusi soovida mida tahes.
Nii kauaks, kuni kevad minuni jõuab, lasen silma looja. Kell on 5.24. Tere hommikust!