Ülataevas on sinieha, madalamalt õhkub roosakat loojangut. Vanad õunapuud sirutavad nagu aastakümneid varem oma oksad suure piiritu õhuruumi poole. Heleda komeedisabana joonistub õhtutaevas lennuki trajektoor. Nii ruttu, kui ilmus, nii ruttu ka kaob.

Kitsas kuukaar meelitab maast lahti ütlema, gravitatsiooni unustama, heljuma Nende juurde. 

Kas ma soovida saan, samamoodi kui langevalt tähelt? Sirelid ei õitse veel. Salasoovid-teadasoovid ootavad, kogunevad, ununevad, meenuvad, muutuvad, püsivad. Praktilised, igapäevased, tavalised, tühitähised. Iseõnnesepistaja. Ulmelised, helged, filmilikud, laulusõnalikud. Saatusekiusatav. 

Teisel pool peegelmaailma olen ma pisike nutetud silmadega melanhoor.

Umbes veerand 12 päeval sooritas goobuss pööret Väike-Tähe ja Tähe tänava nurgal. Niigi kitsukesel tänavanurgal oleks see kohe õnnestunud ka, kui keegi tuus poleks oma läikivat tumesinist jeeparit napilt meetri (või isegi poole) kaugusele tänavanurgast parkinud. Aga nii buss sinna keste ristmikku passima jäigi: pooleldi Tähe ja pooleldi Väike-Tähe tänaval, jeepar teed takistamas. Ei saanud kummastki tänavast tulnud autod mööda sõita. Bussijuht, vanem meesterahvas, andis muudkui signaali, säilitades flegmaatiliselt külma närvi. Jõudisn füüsikahooneni, kui autoomanik lõpuks suvatses uhket sõiduvahendit natukene liigutada ja goobuss sai oma marsruuti jätkata.

Vt ka liiklus.huli.gaan. (Daki 2006)

Leidsin oma postituste hulgast ühe, mille võiksin ka praegu kirjutada. Natuke teistmoodi, kuid siiski sama. Sest soovid on soovid. Lihtsad soovid sünnivad mu sees raskel hetkel kergesti. Ma saan neisse põgeneda, oma kujutlustes end hästi tunda. Seal on isegi siis hea, kui on valus, paha, kurb, nutune. Kui maailm on katki, on ikkagi hea. Sest on seljatagune on õhulossides kindel, ja on teadmine, et kõik saab korda. Ma olen nii tänulik inimesele,kes Tartu linna majadele, plankudele, sildadele on need sõnad värviga pihustanud. Neid võiks rohkemgi olla. Lohutavad=annavad lootust.

Liblikas oli kollane. Laperdas päikesepaistes raagus marjapõõsaste kohal. Ta oli väga kollane, erkkollane. Suur ja silmatorkav. Selle kevade esimene liblikas. Ennustab mulle kuldset suve.

Piinlik hetk oli, kui vana semu ootamatus kohas ootamatult “Tere” ütles ja mina teda kohe ära ei tundnud. Kähedal häälel vestsin temaga paar sõna, tundes, kuidas ise näost punaseks kui peet tõmbun. Just nagu põhjuseta, aga mine sa tea. Rumal-piinlik juhtum.

Päeval instasse tulles nägin aga Daki endisi kursakaaslasi L.-i ja P.-d Rüütli tänaval kõndimas. P. naeris oma armast naeru ja vahepeal rääkis midagi kaaslasele. L.-il oli ikka seesama pusa seljas nagu alati ja tumeda maskiga siiamikiisu õla peal. Polnud möödakäijat, kes aksessuaarina õlal istuvat kassi tähele poleks pannud või toredale kolmikule järele vaadanud.

Tekitan veel ühe olukorra, mis mind juhmina näitab. Saadan juhendajale küsimuse veateate kohta, mis ANOVAt tehes muudkui ette tuleb. Muidu peaks nagu kõik tehtud saama, aga see värk… Ise ma ei oska midagi ette võtta. Andestust mu rumaluse pärast!

Pardid olid koondunud Emajõe paremale kaldale, kui Ujula Konsumis käisin. Jõgi on juba lahti, mustav vesi voolab oma tavapärast teed Peipsi poole. Ostsin kaks porgandipirukat, mõtlesin neid partidelegi anda, aga neid oli liiga palju. Ja lindude gripp ka, kastead. Natuke on hirmus juba.

Olen unustanud oma kasutajanime ja parooli ühes tööpakkumiste portaalis. Proovisin unustatud parooli varianti, no seda, et trükid kasutajanime ja nad saadvad su parooli meilile. Aga kaks korda ei mingit vastust. Ju siis keegi nimekaim sai need paroolid, enda paroolid. Oh mälukest küll! Tarkusetera: ei tasu igale poole kontosid luua, kui ei suuda kasutajaatribuute meeles hoida või ei taipa kohe üles kirjutada.

Hakkan ahju kütma. Ja olen väike ja armas, just nii, et hea kaissu võtta. Keeran end kesköö paiku teki sisse nagu kookonisse ja magan omad uned täis. Iseenda kaisus.

Alates reedest on üks paberitega sõdur. Soovisin talle õnne. Ta tänas.

Daki andis mulle raamatu lugeda. Tolle Undi oma. Ma loen seda ja üht teist kah. Ja Daki loeb raamatut, mis ma talle kinkisin. Tass teed ja teine veel… Kirjutan ka, Okale. Kohe varsti.

Kesklinn on valikuliselt pime: Rüütli ja Küüni tänav, Raekoja plats. Kaugemale pole silm veel ulatanud nägema. Ah, kõige lahedam sündmus ever! TÜ ramps ka pime. Mõned majad on valged, kummalisel kombel.

Pool viis läks põmm! pimedaks, ainult avariituled andsid valgust. Õhtune hämarus oli juba linna kohal. Mul jäid pooleli vestlused MSNis Andrise ja Liikaga, pooleli jäi ka blogide lugemine ja muidugi b-töösse paranduste tegemine. Pakkisin asjad, helistasin Liikale ja selgitasin, miks ma nii järsku kadusin (oleks võinud viisakuse pärast ka Andrisele öelda tegelikult ju…). Mõnes majas seal samas, botaanikaaia juures oli elekter olemas. Pöörasin Rüütli tänavasse. Vastu kumas hämarus kuni Raekoja platsile. Nii ilus, nii lahe! Nii sumedalt mõnus oli kõndida loomulikus valguses. Inimesed, kes möödusid, ja kellest mina möödusin, tundusid sõbralikumad, avatumad ja huvitavamad kui päeva- ja elektrivalges. Vabalt oleks saanud mängida “Pimekohtingut”: oleks lihtsalt mõne noormehe juurde läinud ja tutvust sobitanud.

Jalutasin vaimustunult Raekoja platsini, mis oli sama pime. Kaarsilla ja Küüni tänava poolt paistis samuti pimedus. Siiski – üksikutes majades paistis valgust olevat, tähetorn säras täies elektritähesäras. Toksisin oma mobiiltelefoni esmased muljed (vt esimene lõik). Vastu tulevate inimeste vahel põigeldes suundusin TÜ raamatukogu poole, lootes, et seal ikka elektrit on ja ma saan oma tööd edasi teha. Tühjagi – sealt tuli vastu hordide kaupa tudengeid. Ramps oli pime mis pime, kuid kõrvalasuvates majades tuled põlesid. Tutkit sulle! Kaubameka oli oma sära kaotanud, nii ka Vanemuise suur maja. Vanemuise ja Pepleri tänava ristmikul oli neljasuunaline ummik. Üks pisike auto (marki ei oska öelda) laveeris osavalt autoderivist kõrvale, sõitis pooleldi auto- ja pooleldi kõnniteel ristmikuni ning jätkas tavapärasel viisil oma marsruuti. Vehkisin agaralt oma helkuriga, nagu mul kombeks, lipsasin üle tee ja võtsin suuna Van 46 õppehoone poole, mis kahjuks oli sama pime kui paljud teisedki majad. Kuna ühtegi teist internetiühendusega arvutiklassi, kus elekter võiks olla, mulle ei meenunud, lonkisin koju. Kodus oli elekter olemas ja ma sain oma failide kallale asuda.

Nüüd on kell juba üks öösel ja ma mõtlen, et peaks vist magama minema. Mulle väga meeldis, mida elektri katkemine linnaga tegi. Ilus oli. Ma naeratasin ja tundsin end hästi. Isegi hirmu polnud, et pimedas pole turvaline või midagi. See oli lihtsalt ilus.

Ma ei tea, kas sul on vaja teada,

et ma sahistasin Emajõe paremkaldal lehtedes ja vaatsin jõe musta-musta vette;

et ma kõndisin silmad kinni Aura juurest mööda;

et ma passisin K-ga ja R-ga kaubamajas ja pärast me tagusime neid musti taldrikuid Tubina kuju juures;

et mu pea on endiselt tühi ega suuda midagi mõelda, et mu pea on pulki täis ja ähvardades valutama hakata;

et ma saatsin ühelauselise kirja, kuigi poleks pidanud;

et ma olen väsinud, aga kavatsen kirjatöö veel täna ette võtta.

Kui sa arvad, et sul on vaja seda teada ja et need teadmised sulle midagi annavad, siis las ma lohutan end sellega, et olen täna midagi asjalikku korda saatnud. :)

Ah, ma ise teen seda endale. Pole oluline…

Eile koju minnes tundsin ühel tänavanurgal, kus suur toomepuu kasvab, peaaegu sireliõite lõhna.