Seljakotti said susatud raamat, jogurt ja jakk. Tee viis jõe äärde. Päike – üllatavalt kuumav, jõgi – nukralt madal, taevas – veatult sinine. Kiikusin ja lugesin raamatut. Vaatasin lodja randumist, ühe reisuseltskonna maale tulekut ja teise seltskonna pardale minekut. Lõõtspillimäng saatjaks, õõtsus lodi ülesvoolu. Maailmalõputeemaline raamat oli vastuolus käesoleva hetkega, ent siiski paeluv. Oh, päike paitas mind hoolega. Jalutasin varjulisel pargiteel, käisin poes, siis läksin üle silla teisele kaldale. Raudsilla juures vedeles roostetanud sinine jalgratas. Seda poleks näha olnud, kui vett nii vähe poleks. Botaed sungli ja kõige muuga oli sama koha peal ja samasugune nagu ikka. Rüütli tänavas keerutas tuul välikohvikutest plehku pannud salvrätte. Turistid saalisid raeplatsil ringi. Päike justkui ei lähekski looja.
Category Archives: Hetked
Hetked on need, mis vajuvad uttu…
Rongid ja tuvi
Raudteejaam on endise koha peal. Eile õhtupimeduses vaatasin järele. Ja trepinurgas passis mulle vastu tardunud tuvi. Seisis seal, tiivad selja peal, ja vahtis mind oma läikivate silmadega. Ei liigutanud, ei teinud häält. Tardunud oli, üleni ja küllap lõplikult. Kõhe-kõhe.
Kui ma järgmine kord Tlna lähen, valin vist rongi. Pole ammu tšuhh-tšuhhiga sõitnud.
Hall on hea. Sest punane on.
Tänane tüüne hall ilm on isegi hea. Mina ei kurda. Las olla jahe. Sest mina panin punase kampsuni selga. Olgugi et aastatepikkusest kandmisest on varrukad välja veninud (just nii pikaks, et külmetavad käed sinna peita) ja topiliseks muutunud. Soe on. Emotsionaalselt soe.
Õrn vihmasabin ka ei häiri. Eile hilisõhtul istusin diivanil ja kuulasin tilkade rabinat aknaklaasil. Rahustav heli. Eriti nüüd vajan ma midagi meelelist, mil ma öösiti rahutult magan ja hommikul ärkamise eel sürre ja lausa haigeid unenägusid näen. Ei taha tänasest unenäost rääkidagi. Ööd ei ole head magamiseks. Ööd on paremad mõtisklemiseks, lugemiseks, tänavameetrite mõõtmiseks.
Tasahilju hiilib…
Õhus on õige pisut sügist tunda. Uskumatu, kuid nii see on. Mul pole enam sügise suhtes vastumeelsust. Olen hakanud seda aastaaega tänu mõnele teist hindama. Langevaid lehti, vihmasadu, jahedust, pimedaid õhtuid, meeleolu. Oh, natuke kõhe on ikkagi mõelda! Aga kui ta saabub, võtan ma ta naeratades vastu (:
P.S. Tss, aga ma printisin juba oma tunniplaani välja.
Sürr integr
Kesköised tänavad kõdurajoonis. Udusein kahe tänavavahe kaugusel. Värdjalikult kollane elektrivalgus hajus kui hallutsinogeenne aupaiste kaseokste vahel. Kassid, need pimeduses elavad olendid, muudkui jooksid siit sinna. Vilksamisi. Läbi udu kostus kahe inimese kõne, nende tumedad siluetid tekitasid põnevusfilmiliku hetke. Märg asfalt ja niiske õhk tekitasid sügisese tunde. Lapsed, ma tahaksin kooliasju osta. Sürrealistlik integreerumine eraklusest massiks võis alata…
Tip-tip…
Kui nüüd vihmatama hakkaks, saaksin ma rahutuse oma hingest välja. Ma ootan sadu juba ammu. Saaksin ehk lõpuks ka oma loo lõpuni kirjutada. Vihmal on selles oluline roll. Nii kirjutamises kui jutus. Ma arvan, et seda viimast ka, jah.
Jõel
Istun jõel. Pontoonide peal, keset jõge. Selja taga on tintjasmust öö. Eespool on tumedast ööst saamas varahommik helendava sinega. Jõevesi on siinsamas. Vesi väreleb, võbiseb, väriseb. Kerge tuuleke ajab kunstlikku valgust peegeldava pinna rohkem võbelema. Üksainumas täht helkleb tabamatus rütmis. Ooh, neid on veel – tähti. Tähed on tasa. Vesi on tasa. Taevas on tasa. Öö on tasa. Inimesed… nemad ei oska ses pildis tasa olla. Kui oskaks, olekski ideaalne idüll.
Vana Kuu
Vana Kuu. Ma peaaegu näen tema nägu. Profiilis on selsinatsel Vanal Kuul särav jume, kuigi see võib tuleneda öösinisest taustast. Vanal Kuul on kõrged põsesarnad, pisukese naeratuse korral, mis korraks vilksatab, märkad põselohukesi tema palgeil. Tal on kõrge laup, mida ehivad elukortsud, ent need pole sügavad vaod. Vanal Kuul on pisikene nöbinina ja huuled kui moe pärast mossitaval lapsel, kes emme käest kommi mangub. Vana Kuu on sõbralik, alati heal meelel nõus lugusid jutustama. Ta ei meenuta põrmugi torisevat vanameest, pigem lahket taadut.
Rrh!
Ja enne kui lasen ühe pisikese juhusliku hetke pärast endal täiesti sorgu vajuda, teen näo, et mind sel hetkel seal ei olnud ning sulan naeratades/arbuusikomme lutsudades rahva sekka. Et poogen-poogen.
Suvised helid
Kuigi juulikuu on tiksunud peaaegu poole peale, kirjutan ma järjekindlalt kuupäeva järele „juuni”.
Keegi mängis väikest lõõtspilli. Aeg-ajalt oli vaikus, siis oli taas kuulda särtsakaid lõõtspilli helisid. Mõned suved tagasi võis aianurgas kuulda bändiproovi paar naabermaja eemal.
Ronge kuuleb nüüd ka päeval. Esmalt hoiatav kell, seejärel rataste kolinal veerevad vagunid.
Muruniidukid. Aedades askeldavate naiste ja meeste hõiked. Piiritavad pääsukesed. Allakeritud akendega autost kostuv tümps. Kastmisvoolikust kaarena väljuv vesi.