Mõnikord ei ole lood hästi.
Natuke väsinud mõnda aega, et midagi kirjutada. Halamine vanal teemal pole teema. Parem vaikin, kuni parem saab. Kuni jaksan jälle.
Kiusatus kõikjal klõpsata “Delete” on olemas. Järele mõtlemata siiski ei tee seda, hakkan kahetsema. Järele mõeldes aga ei tee ma seda vist üldse. Kahju, vahel peaks. Vahel peaks kohe kustutama.
Kui su päev algab kõrbenud kalapulkade ja plahvatava ketšupiga, siis pole midagi suurepärast loota. Nädalavahetuse mõnus olemine on asendunud kerge närvilisuse ja pabinaga. Osalt ka seepärast, et homme tuleb endast võimalikule tööandjale hea ja asjatundlik mulje jätta. Mul pole aimugi, mida vastata või rääkida. Nagu suulisele eksamile läheks. Ja need ei istu(nud) mulle mitte üks raas. Ajukramp.
Piparkoogijooki enam ei joo, mitte kunagi. Ega ühtegi teist minule tundmatut vedelikku. Väikesed pitsid on salakavalad. Täna on veepäev.
Ma ei räägi, kui pahasti ja turtsakalt mu päev täna algas. Ma ei taha sellest rääkida. Parem suhtlen sinu ja sinuga MSNis ja räägin asjadest või tühjast-tähjast. Ja vihma sajab [tahaks pidevalt öelda sadab, aga nii pole ju õige, kuigi on armsam] ja ma sain märjaks. See ei teinud mu tuju mustemaks. Ei teinud. See päev möödub.
Mitte just kõige rõõmsam päev pole olnud. Tuju on kuidagi kõikuv, pisiasjadel lasen end närvi ajada. Ja kui ebaõiglane on elu – mu õde sõitis täna Soome rallile! Niisama üks sõber kutsus täna hommikul kaasa teda. Ja õde muidugi läks. Õnneks ta ka rallisõber. Aga kadedaks teeb ikka.
Tööl kah aeg venis, jäin taas kuhugi toppama, seega läks jälle kauem. Vastikult kleepuv on olla. Ilm nii lämbe ja umbne. Pähh! Kuhu äikesevihmajärgne lahe olemine on kadunud? Palun vihma, suurtes kogustes ja äikest ka natuke! Et õhk saaks selgeks. Ja ehk minu pea ka.
Minevik kah kummitab. Ma tean, et ma ise manan neid mõtteid esile. Aga ei taha, ma ei taha neid mõtteid. Ma ei taha seda! See inimene pole ise midagi teinud ega mina ka mitte, aga ometi uitab ta minu hämarates mõtetekoridorides ringi. Mine ära!!! See, mis ma Dakile mõtlemise kohta ütlesin, ongi õige tunne, mis vahel tekib. Vastik.
Miski ajab natuke marru täna. No ei ole rahulolev tunne. Kas see on vihma süü või lähebki täna iga asi natuke viltu? Ei rõõmustanud ka see, kui õppesõiduauto mind lombist kastis… Ja moblaaku sai ka tühjaks, ei saagi Uuno raadiot kuulata, kust laseb kuulajate 1000 soovilaulu. Nii palju, kui mu kõrva jõudnud, on seal hulganisti mu lemmikuid. Raadiot ka läheduses pole.
Ma käisin täna oma viimases loengus. Kõige viimane loeng ülikoolis. Kurb ei olnud, muud tunnet ka nagu polnud, aga ikkagi viimane. Ma ei teagi, kas sel on mingit tähtsust.
Aga üldises plaanis on elu endiselt ilus. :-)
Ma ikka oskan! See on juba kolmas kord, kui ma oma tänast sissekannet uuesti alustan. Lõpuks võtan õppust ja kirjutan oma teksti Notepad`is valmis. Võib olla pididki eelmised tekstid ära kaduma, sest soigusin neis nagu eilegi ja ajasin veidrat juttu suust välja. Täna olen ma jah veider ning võin kellelegi pahasti öelda (loodetavasti suudan seda siiski mitte teha).
Kristel saatis mulle täna järgneva kirjakese (nb! meelega tsenseerimata): Pole mõtet masenduda! Kõik saab korda ja sa saad sellest üle… Kui see pask läbi saab, lähme välja!
Loen seda nüüd nagu Muumitroll luges Nuuskmõmmiku kevadetervitust. Kui see pask läbi saab, siis tahan ma tõesti välja minna ja korralikult rokkida. Ma poleks nagu terve igaviku tantsimas käinud, soul&body lausa karjub liikumise järele. Iga päev linnas kõndimisest jääb väheks mulle. Muidugi võiks ma trenni ka minna, aga ma pole vist trenniskäija-tüüpi. Seltskonnatantsu kursustele tahaks küll minna, ent partnerit on vaja. Hm, tasub uurimist, ehk algavad lähiajal mingid kursused!
Nii mina kui kaheksa.com on täna uimased ja töötavad lünklikult, vähemalt selles konkreetses arvutis. Ju mul siis veres vähe rauda jälle. Hakkasin päeval samblaid määrama, aga palju ei jõudnud. Pealegi juhendaja pidi ära minema ja viskas mu viisakalt välja, sest muidu oleks ma luku taha jäänud. Mul oli selle üle ainult hea meel. Eks homme üritan jälle.
Ma lükkaks kõik kaugesse tulevikku edasi, absoluutselt kõik. Vanad mured hakkavad uuesti kummitama: mida ma oma eluga edasi teen, kuidas masendust eemal hoida, eksamid ja lõputöö jne. Ei taha enam, ei viitsi enam.
Everyday päevaprognoos Kaladele, sh mulle: Olgugi, et sa seda hommikul aimata ei oska, ootab sind täna ees just üks sellistest päevadest, mil võid õhtul magama heita õnnelik naeratus suul. Tähed soovivad sulle ainult head ja soosivad sind kõiges, mida ette võtad.
Mitte ei taha seda “õnnelik naeratus suul” asja uskuda. Ent aega veel on mõned tunnid mu magamaminekuni, jõuab veel midagi juhtuda… Soovitatavalt siis nii positiivset, et ma sellest ka aru saan, et see midagi head oli. Kuidas :-) —> :-( nii ruttu käib? Ühel päeval on tuju hää ja elu OK, järgmisel ärkad üles nagu … ma ei teagi mis. Kui saaks teada, mis tujus sa järgmisel päeval oled või kuidas see möödub, siis magaks lihtsalt halva-tuju-päevad ja mõttetud päevad maha. Ei ärkaks tol hommikul kohe üldse mitte üles, alles järgmisel heal päeval lööks silmad lahti. Õnneks pole ma vist ainuke kannataja, daki ka kurdab oma postituses. Üks liitlane olemas :-).
Hoian endale pöialt, et õhtul midagi positiivset sünniks. Ja teile ka kõike rõõmsat! (Äkki ma jagan hoopis nii moodi kogu enda rõõmu laiali? Ärge siis väga palju mult võtke, eks? :-P)
Mul on juba suva sest aastavahetusest. Olen jälle nagu peavalus zombi, uimane ja tujutu. Ma ei tea, mis viimasel ajal minuga jälle on. Kas sügisene masekas tahab tagasi tulla? Mina küll ei taha… Magaks lihtsalt kogu aeg, magakas kogu jandi maha ja elaks siis edasi. Pean end õhtuks koguma, muidu olen taas pahur ja õnnelikud paarikesed (nii omad kui võõrad) satuvad mu põlu alla nagu pea igal aastavahetusel. Raske on neid taluda. Palun ärge pange seda mulle pahaks!
Parandamatu optimistina (nagu ma arvan end olevat) soovin täna õhtuks laia lund, mõnusat seltskonda, killuke armastust ja meeldivaid elamusi! :-D
Eile oli hea päev (muu asjatamise hulgas kohtusin Itimehega :-), aga õhtu oli jube. Ütlen nii palju, et meie maja oleks võinud maha põleda. Tuletõrjujaid käisid ja puha. Mina ja ema koristasime poole neljani öösel seda segadust. Enesetunne on kehv, sest elamine on endiselt vingune. Sitt lugu küll.