Ma olin ärkamas, kui telefon mu padja alla helises. Võõras number. Mõtlesin hetke, kas vastata, köhisin une häälest minema ja vastasin.
“Tere! Me saime teie numbri teie sõbralt [mis-iganes-nimi]. Blä-blä-blä. Puhastustooteid tutvustame… blä-blä. Võite lasta omal kodus midagi ära puhastada. Kas olete huvitatud?”
No tere hommikust! Esiteks mul puudub sellenimeline sõber. Teiseks, ma ei taha mingeid müügitegelasi oma ukse taha ega telefonitorusse.
“Ei, aitäh, ma pole huvitatud!” – “Miks mitte?” – Vaikus. – “No me pakume kunagi hiljem teile seda võimalust ehk.” – “Ei, tänan.”
Miks ma pean laskma mingitel võõrastel oma koju tulema, et nad saaksid suurepäraseid masinaid ja keemiatooteid tutvustada? Poes on riiulitekaupa igast kraami ja sodi. Ja ma saan ise ka toa koristamisega hakkama. Krt, rikkusite mu päeva ära.
——
Hiljem käisin poes. Haarasin külmkapist pudeli lemmikmahla, mille ees ilutses soodushinnaga silt. Kassas küsis müüjatädi mult aga rohkem. Tegin suured silmad ja ütlesin,et seal oli soodushind kirjas. “Mina ei tea, mida teie vaatasite, aga mina ütlen teile selle hinna, mis mul arvutis ette lööb,” oli tädi konkreetne. No pagan, pange siis hinnasilt õige toote juurde! (Sest ma ei lugenud silti, võimalik, et mutil oli õigus.)
Ma ei taha mingeid müügiasutusi ega -inimesi enam näha.
