Mul on sel kuul olnud kaks põgusat, kuid töörutiini värskendavat kirjalikku vestlust ühe meeskolleegiga.
Esimene episood
Meeskolleeg: aga miks peab ülemus ilus olema? :)
(See on pikem lugu, mille võiksin siia üles täheldada küll. Hetkel väsinud.)
Teine episood
Meeskolleeg: miks sa nii öösel kirju saadad?
(Sest mul on nii palju tööasju ripakil ja ma püüan õhtu- ja unetundide arvelt järjele saada. Aga miks tema nii hilja kirju loeb?)
Mul olid lapsena pruunid silmad. Vanaema ütles, et mul on silmad nagu rosinad. Olen alati öelnud, et mul on pruunid silmad. Viimastel aastatel on see muutunud. Enam ei ole mu silmad selged pruunid, vaid kirjud. See, mis värvi mu silmad paistavad, oleneb valgusest, juuksevärvist ja võib olla ka vaatajast. Mu silmades on näha rohelist, kollast, sinist. Kirju-mirjud. Mulle meeldivad pruunid silmad.
Mulle meeldivad ka tema teravsinised silmad. Mõtlen neile liigagi tihti. Silmad, millesse üle pika-pika aja suutsin ja julgesin ja tahtsin vaadata. Silmapaar, mida pole kuu aega näinud ja mille pilgust ma puudust tunnen.
September on poole peal. Puhkus läbi. Suvi läbi. Mingis mõttes on kõik jälle normaalne: viis tööpäeva nädalas, trennid, rutiin, tegemisi on hooaja algusele kohaselt palju.
Teisalt on kaos ja peataolek suurenenud. Sageli ei oska otsustada, missugune ülesanne, pakkumine, tegevus on tähtsam, kiireloomulisem, vajalikum kui teine, kolmas või neljas. Otsustan üht, siis teist. Nagu kits mitme heinakuhja vahel. Sahmin ja sebin ja ikka järjele ei saa. Teised ka saavad mu peataolekust osa ja see paneb südame kripeldama.
Neljapäevaks-reedeks olid mul suured plaanid, nii tööalaselt kui ka muidu. Läks nagu ikka ehk siis … ma ei teagi, kuidas…
Nädalavahetusel tuleb end kokku võtta, koristada ja mööbeldada. Varsti kolivad ehitusmehed sisse.
11 filmi:
Sleeping With Other People
Edward Scissorhands
The Little Death
Timbuktu
Alive Inside: A Story Of Music and Memory (dokfilm)
Coming Home
Pierrot le fou
Boychoir
Aflot
X+Y
The Duke of Burgundy
Üks väga armas vabatahtlik G.
Üks juhuslikult kell 2.20 kuuldud Coldplay lugu (The Scientist) keset Tähe tänavat
Üks soovitatud Coldplay lugu (Magic)
Üks pikk öine telefonikõne
Üks ootamatu üllatus
Üks tantsimata jäänud burleskikava
Üks õhtu koos sõbrannaga, üks õhtu koos emaga, üks õhtu koos üllatajaga
Palju mittemagatud öötunde
10 aastat armastust tARTuFFiga
Sassi läinud tantsusammud
Telefon tagataskus
Teravat värvi silmad
Teeks pilti?
Filmid pimedatel öödel
Minu pesu tema pintsakutaskus
Kust sa siia said? ehk õhtune üllatus
Külmad käed – soojad käed
Kaiss
Ei taha ära sõita…
Ma ka mitte…
Natuke maailmade raputamist
On august. On Eestimaa suvi. On puhkus. On tARTuFF. On jälle uued tuuled.
Kas sina näed mustrit? Mina näen. Iga kuu-paari tagant hakkavad uued tuuled puhuma. Iga kord teistmoodi, selgemalt, tugevamini. Nädalapäevade jagu on mu päevades (ja öödes) olnud inimene, tänu kellele tunnen end üle pika aja nagu Naine…
Praegu see kõik lihtsalt on, nagu on. Ma ei tea, mis ja kas ja millal ja kauaks. Aga ma tunnen end nii mõnusalt, nii hästi, nii erilisena. Võib olla ainult selleks teda vaja ongi. Või meil teineteist – et end minevikuvarjudest lahti raputada.
The Woman…
Ma olen üliväsinud. Kõigest ja igal moel. Puhkuse lükkamine juuli lõppu polnud hea mõte. Kui põhimõtteliselt terve elu on elatud õppeaasta järgi, siis on vajalik ja möödapääsmatu puhata alates jaanipäevast soovitatavalt kuni augusti keskpaigani. Kui õnnestub. Juulis pole mõtet tööd teha, tulemus on nigel.
Püüan end rajal hoida, aga see on raske. Tahaks nii väga lihtsalt olla, mittemidagi teha ja kõigest koormavast vabaks saada. Tahaks tunda elevust ja adrenaliini, mida ilmselt rallisõitjad trampliinil tunnevad. Ent isegi tunnete tundmiseks olen väsinud.
Pöörasest kevadest sai pöörane suvi. Kevadised hetked vahetusid suviste hetkede vastu. Lõpuks leidsin, et praegu on kõige parem ise ja omaette olla. Ei ole veel valmis jagama.
Viimasel ajal login siia sisse ainult halduskeskkonna uuenduste tegemiseks. Mõtted jäävad aga kirja panemata… Ei jaksa, ei oska.
Elu on jätkuvalt suur virrvarr, nii välis- kui seespidiselt. Ma pole endiselt terviklikuks (iseendaks) saanud. Pendeldan vana ja uue ja vahepealse elu vahet. Jätkuvalt igatsen kedagi, keda ma ei (veel) tunne.
Kuidas vaadata iseenda sisse?
Täna algab suvi. Kas see tähendab, et pöörane kevad on läbi? Kas suvi tuleb stabiilne ja tekib mingi rutiin? Ma juba igatsen igavat elu…
Mul on alates Emajõe Bluusist tõsine Tammepõllu, Mikk Tammepõllu elevus peal. Nakkuse sain ilmselt aprillis, kui Jazzklubis teda ja Jäägerit kuulates tekkis idee, et võiks mõne loo järgi kava teha. Nüüd on see mõte peas kinni ning tahaks uuesti ja uuesti Tammepõldu kuulama minna (kuigi seda on kahe nädalaga juba kaks korda juhtunud). Tahaks leida hea loo ja idee, mis üheks dramaatiliseks ja pööraseks burleskikavaks siduda.