Päevad, nädalad ja kuud mööduvad ning mina ei mõista ikka magada. Isegi mitte siis, kui olen füüsiliselt ja vaimselt väsinud, kui järgmisel hommikul on vaja varakult ärgata, kui üleval olemiseks mõjuvat põhjust ei ole. Lihtsalt olen ega maga. Ei oska, ei mõista…
Author Archives: Eva-Liisa
See lõputu november…
Sel nädalavahetusel muutub ilm sama sagedasti kui telekapuldiga kanaleid klõpsides, kui midagi vaadata ei ole. Kord on sinine taevas, siis jälle hallid pilved ja õhus keerlevad lumehelbed. Majanurga taha, kuhu päike ei ulatu, tekib rohetama hakkava muru ja katva lumevaiba vahele piir nagu muinasjutus 12 kuust. Ühel hetkel on nii, teisel naa.
Minu elu on jätkuvalt ühel hetkel nii, teisel naa. Vahel on suur rahulolematus, siis tundub, et ehk pole häda midagi. Samas pole sisemist rahulolu, et niimoodi võikski jätkuda. Pole ka seda imetabast südamehäält ega kõhutunnet, mis aitaks taaskord suuri otsuseid teha. Ma oma minemistega olen varsti vist nagu naljanumber… No ei leia seda, mis paneks silmad särama ja tekitaks äratundmisrõõmu. Ja pole jaksu ja aega ja nii edasi… Selline lõputu nõiaring.
Sügisest
Sügisõhtud on pimedad, tuulised ja vihmased. Aknaklaasid on kaetud vihmapiiskadest moodustunud pärlikettidega. Need piisad, mis aknale pidama ei jää, trummeldavad aknaplekil.
Küünlad süütan korraga, kuid nad kustuvad ükshaaval, jättes endast maha mõnusalt lõhnava suitsujuti. Vahepeal tahaks rohkem valgust, seepärast süütangi küünlad. Vahepeal tahaks hubast pimedust, ka siis süütan küünlad. Sügisel tekib tõesti igatsus elava tule järele. Kui kütteperiood pole veel alanud, siis igatsen kaminat või ahju, kus saaks soojendavat tuld teha. Kui tuba soe, siis elavdavad küünlaleegid elektrivalgust.
Tahaks uusi saapaid ja sooja mantlit. Siis saaks sügist ka õues nautida.
Tuul tõusis
Ja õhk sai vihmalõhna täis
Köh-köh vol 2
Maikuu hakkab juba lõppema, kuid mina endiselt köhin ega ole vahepeal terveks saanudki. Vereproovist ei leitud midagi ja rohkem uuringuid arst pole mulle määranud. Ainult mingeid rohtusid, ehk aitavad. Olen juba poolteist kuud haige olnud, peamiselt kurguvalu ja köhimisega (mingi hingamisteede jamaga) kimpus, nädala tagasi õnnestus nohu ka lisaks saada. Homme lähen lasterohkele sünnipäevale, näis mis sealt üles korjan…
Köh-köh
Kop-kop!
Kes on?
Köh-köh!
Endiselt köhin. Käisin täna uuesti perearsti juures, andsin vereproovi. Loodetavasti saab esmaspäeval teada, mis pahalane mind nii kaua kiusanud on, ning uue ravi peale. Võhm on väljas, nii füüsiliselt kui vaimselt.
Vahearve
Klassikaline vingjahala-postitus.
Tervis – puudulik
Isiklik elu – puudulik
Tööelu – läbipõlenud
Kodu – endiselt iluremondi ootel, raamatud kastides, aknakatted puudu
Blogimine – tahaks, aga ei jaksa
Tänane arutelu mittesõbraga oli uue lehe keeramisest. Sain aru, et seda ka ma ei suuda või ei oska teha. Olen veel mineviku kummitustesse takerdunud.
Tassike turgutust
Olen viimasel ajal pahur, väsinud ja tüdinud. Motivatsioon ükskõik mida teha on üsna kadunud. Peamiselt on kohusetunne ja “peab tegema”, mitte “tahan teha”. Paar päeva on mul kurk kriipinud ja olen aevastanud, seega jõin just tassitäie Coldrexit (osalt ka uniseks muutmiseks). Nii et ma jätan nüüd endiselt sorteerimata paberihunniku lauale ning vajun voodisse.
Surematud armastuskirjad
Surematud armastuskirjad
12.03.2016
Coca-Cola Plaza
Laupäeval käisin kinos hoopis Tallinnas. Sõelale jäi film, kus surnud mees saadab oma armastatud naisele kirju, sõnumeid ja pakke. Idee tundus huvitav, kuid tagantjärele tundus filmis olevat palju üleliigseid elemente.
Iseenesest mulle meeldis mõte, et siit ilmast lahkunud mees oli näinud vaeva, et oma armastatud naisele tähtpäevadel või olulistel hetkedel saata sõnum, kiri või lillekimp. See on veidi õõvastav, kuid ka armas, sest siis tunduks, nagu oleks kallis inimene ikka veel su kõrval. Või kusagil olemas… Ma kujutan ette, et armsa inimese kadumisel tahaks ju ikka kuulda tema häält, näha tema nägu, lugeda tema sõnu, tunda tema toetust. Kui osavalt organiseeritud ja planeeritud e-posti süsteem, pakkide saatmine ja videosõnumid kaotusvalu aitavad leevendada ning edasi minna, pole selles midgai halba. (Vist.)
Teisalt oli filmis palju elemente, mis tundusid kunstlikud ega andnud sisule palju juurde või olid seosetud. Näiteks see pruunide silmadega koer või akna taga värelev leht. See, et naine oli kaskadöör ja õppis astronoomiat, ka ei klappinud hästi. Mõlemal valikul oli küll oma lugu taga, kuid oleks võinud jääda valiku ühe juurde. Oleks usutavam lugu olnud. Mõnikord “less is more”.
Oli see film, mis ta oli, aga kaks tundi sai meeldivalt veedetud.
Ennustuse täitumisest
Kirjutasin mõni aeg tagasi ennustusest. Mis siis 2. märtsil juhtus?
Sel päeval oleksin võinud koju jääda. Päev möödus nagu vati sees. Olin täielik udupea. Kuna ennelõunal sai telefoniaku tühjaks, siis ei teadnud ma ka kellaaega ning unustasin ära ühe kohtumise. Teisele napilt jõudsin.
Kuna suurem osa tööpäevast olin telefonita, siis võis juhtuda, et mõni oluline kõne jäi saamata. Muidu küll midagi suurt ja tähenduslikku ei uuhtunud. Või juhtus, aga mõju jõuab minuni hiljem?
Ühesõnaga – oli üks udune päev, ei muud.