Ma olen nii tubli ja koristasin täna esiku ära. Pühkisin tolmud, tegin korda kapi ja sahtlid, sorteerisin asju, kontrollisin suitsuandurit, tõmbasin põranda ja porivaiba mitu korda tolmuimejaga üle.
Perfektsionist minus arvab, et oleks saanud pareminigi (nt kõik seinad õlilapiga üle tõmmata jne), aga tegelikult sai juba väga palju parem võrreldes varasemaga. On hea tunne, et midagi on tehtud. Ja kena on vaadata, et kuskil on kord ja selgus. Kui see tõusulaine nüüd jätkuks!
Kas ma võiks magada nii kaua, kuni kevad on käes ja kõik hästi?
Küsin seda siin ja üldse teab-juba-mitmendat korda. See emotsionaalne-vaimne väsimus ning surve leida selgus ja mingi lahendus on nii… väsitav. Kas keegi võiks mulle öelda, mida teha, ja siis natukene minu eest ära teha? Vähemalt alguse?
Tervis: kurgus jätkuvalt kerge kihelus, silmad ka pisut kipitavad. Aru ei mõista, kas see kombinatsioonist külm ilm + kuiv keskkütte õhk või tõbi või stress või midagi muud või kõik kokku. Mulle ei meeldi oma tervislikus seisundis kahelda.
Aga püüaks oma aju ka positiivset nägema suunata: täna maksin arved ära ja vaatasin eelmise aasta lõpu rahaasjad üle. Käisin ka Uuskastuskeskuses, ostsin igaks juhuks ühed avaramad teksaspüksid. Poes käimisega sai samme kah.
Siin ma jälle olen – läbipõlenud. Ma nii lootsin, et oskan end paremini hoida ega põle uuesti läbi. Või noh (see vist mu käibefraasiks saanud) – oskan ilmselt natukene paremini hoida, sest sain varem aru, mis jama on, proovisin iseenda eest veidi rohkem hoolitseda. Aga kui süsteemis midagi ei muutu, siis sellest ei piisa. Nii et on vaja suuremat muutust, mis pole antud olukorras täielikult minu teha. Ma saan sellest olukorrast välja astuda. Ainult et selleks on ka tarvis veidi jõudu ja julgust – seda vist rohkemgi – koguda.
Üks päev korraga. Maga, söö, liigu. Korda, kuni hakkab parem.
See on kurb ja hingekriipiv, kui su kõrval pole enam seda inimest, kellega koos King Kongi filme vaadata ja neid kommenteerida.
Juhtusin pulti klõpsides ETV2 kanalile, kus jooksis parasjagu 1976. aasta versioon filmist “King Kong”. See meenutas mulle, kuidas me temaga seda filmi vaatasime ja jooksvalt kommenteerisime. Hiljem vaatasime ka sama režissööri valmistatud järge “King Kong elab”. Ma ei tea, kas kahest toimumiskorrast piisab, et tegevust tradistiooniks pidada, ent kuna rohkem kordi meil polnud, siis ma nimetan seda traditsiooniks.
Ma lootsin, et see traditsioon jätkub ning vaatame ka varasemaid ja hilisemaid versioone ning lähme ka toona kinodes jooksnud King Kongi filmi vaatama. Ja pärast kommenteerime, arvustame, kristiseerime ja naerame koos selle filmi üle. Just nimelt pärast kinos käiku, sest erinevalt tema veendumusest, et ma kinos ka filmi ajal räägin nagu kodus, ma seda ei tee. Tõesti ei tee :)
Aga ei. Pole enam mul seda King Kongi filmi vaatamise kaaslast ega traditsiooni. Olen üksi nagu King Kong oma saarel.
Kas kahenädalane puhkus aitabki vaid kaks nädalat vastu pidada?
Tundub, et see inimese tunne ja värskus on kadumas. Täna on väsinud, ärev ja närviline olla. Kuidas juba on käes jaanuari keskpaik? Kuidas mul on ikka nii palju eelmise aasta tegemata asju tegemata (millega ma olen üldse tegelenud?)? Kas ma olen hoopis haigusepisiku külge saanud? Või on need lihtsalt need mõttetud mõtted, mida ma peas muudkui ketran ja millega iseendale liiga teen?
Vahel on tõesti parem inimestele mitte rääkida, mis su elus toimub. Sest siis ka ei küsita midagi ning ei ole vaja mingeid teemasid ikka ja jälle vaja puudutada. Mida ei tea, seda pole olemas?
Ma vist ikka pole teflonist tüdruk …
Ma arvan, et olen suurema osa oma teadlikust või täiskasvanuea elust teadnud, et olen introvert.
Vana aasta lõpus lugesin juhuslikult raamatutoast leitud ja ostetud raamatut “Introvert. Hääletu revolutsioon” ning iga natukese aja tagant noogutasin raamatus olevatele sõnadele, lausetele, ridadele kaasa “Jaa, nii on.” Tundsin end paljudes kirjeldustes ära, nii mõnigi seik enda kohta sai selgemaks, kuid oli ka väiteid, mis polnud päris minu kohta.
Eks ma olen aastate jooksul õppinud esinema ja näitama end ekstravertsemana, kui tegelikult olen. Kogu elu väljaspool kodu – tööl, trennis, hobidega tegeledes, sõprade-tuttavate suheldes – on teatud rollide täitmine. Küllap olen aastatega lihtsalt saanud osavamaks ja kogenumaks nende rollide esitamises, pisut on siiski ka julgust juurde tulnud.
Raamatus oli ka test introvertsuse-ekstravertsuse kohta. Minu tulemus täna oli “väga tugev introvertsus”. Võib olla et olen ka viimase kahe nädala jooksul, mis veedetud peamiselt koduseinte vahel ja inimesi vältides, veel rohkem introvertsusele kalduv. Inimesed lihtsalt pole praegu mu lemmikinimesed. (Huvitav, kas ka see veider stamplause viitab mu introvertsusele?)
Ma ei lase igaüht ligi ega enda mulli. Seepärast pole mul ka palju (lähedasi) sõpru, viimastel aastatel on tekkinud pigem palju tuttavaid. Iseasi, kui palju nad tegelikku mind teavad-tunnevad. Ega mulle väga meeldigi end igaühele laiali jagada. Mis siis mulle endale jääb?
Võimalik, et 2025 tulebki introvertne aasta. Hoian end endale, olen rohkem sissepoole suunatud. Ja mis selles siis halba?
Kuna 2024. aasta osutus korralikuks tuleviku väetamise aastaks, siis loodetavasti saab alanud aastal häid vilju korjata.
Sügisel hakkas elu mitmel rindel allamäge veerema ning kogun siiani oma kilde kokku ja klapitan neid uuesti tervikuks. Püüan kodus valitseva kaose üle kontrolli saavutada, sest vähemalt siis on midagi minu kontrolli all. See 2024 oli tõesti paras ellujäämiskunstide aasta nii vaimselt kui emotsionaalselt. Nii et 2025 tuleb taas iseenda eest hoolitsemise aasta.
Õnneks on mul olemas toetav seljatagune pere ja Paanikaosakond. Suured teod on tehtud, aga sõprus on jäänud.
Üks päev korraga, 2025.
2024. aastal oli Tartu Euroopa kultuuripealinn, aga kuna olin kultuuripealinna juttu saanud söögi alla ja peale juba ettevalmistusperioodist alates ehk umbes kuus aastat, siis kultuuripealinna aastaks oli minu püssirohutünn juba tühjaks saanud. Seepärast jõudsin ka üsna vähestele kultuuripealinna kavas olnud üritustele.
Kultuuriaasta 2024 kokkuvõte:
Kõige meeldejäävam ja parem elamus oli ansambli Genialistide viimane kontsert. See oli täiuslik õhtu!
Lõppeval aastal avastasin uue toreda meelelahutuse – Ula bingoõhtud. Mul on hea meel, et pärast pikka pausi jõudsin tagasi burleskilainele ja käisin mitut šõud vaatamas.
Lisaks jõudsin aasta jooksul läbi lugeda seitse raamatut.
Täispikk nimekiri on siin.
Oma suurt rõõmu, mis mu elus viimased kaks ja veidi rohkem aastat, ma siin vist polegi jaganud. Ja enam ei saa ka, sest olen taas üksinda. Nagu olen olnud suurem osa oma täiskasvanud elust.
On kurbust, kaotusvalu, pisaraid, mõistmatust, segaseid ja pidevalt vahelduvaid mõtteid ja tundeid, püüdu reageerida ja mõelda olukorrast teistmoodi kui varem. Võib olla tõesti käitun nagu küps täiskasvanud, ent sisimas olen ikka tüdruk, kes soovib oma õnnelikku lugu.
Kui vanasti oli vaja end kuskil välja elada, siis sai seda blogis tehtud. Kakskümmend aastat tagasi (tõepoolest!) sai seda teha võrdlemisi anonüümselt ja väikeses blogijateringis. Vahepeal said sellest kohast teadlikumaks teisedki, aga ilmselt on see paik juba ammu unustuse hõlma vajunud, ainult ise käin piilumas ja kultuuripäevikut üles märkimas. Nii et ma katsun siin nüüd poolanonüümselt end natukene välja elada.
Olen teist päeva pärast puhkust tagasi tööl ja ütlen ausalt, et ma polnud selleks valmis. Polnud valmis selleks veidraks ärevuseks, närvilisuseks, kohe-jään-haigeks-tundeks, mis mind viimastel päevadel on närinud. Ausalt öeldes see võib olla mitu asja: vihma kätte jäämisest ja jahedamatest ilmadest; magamatusest ja vähesest söömisest; Gilmore’i tüdrukute tasemel kohvi joomisest; päriselt mingist haiguspisikust … Mine sa võta kinni, mis see on ja kui kaua selle möödumine aega võtab.
Mõistlik magamamineku aeg juba mööda lastud, seega hakkan magama sättima.