King Kong

Posted on by

See on kurb ja hingekriipiv, kui su kõrval pole enam seda inimest, kellega koos King Kongi filme vaadata ja neid kommenteerida.

Juhtusin pulti klõpsides ETV2 kanalile, kus jooksis parasjagu 1976. aasta versioon filmist “King Kong”. See meenutas mulle, kuidas me temaga seda filmi vaatasime ja jooksvalt kommenteerisime. Hiljem vaatasime ka sama režissööri valmistatud järge “King Kong elab”. Ma ei tea, kas kahest toimumiskorrast piisab, et tegevust tradistiooniks pidada, ent kuna rohkem kordi meil polnud, siis ma nimetan seda traditsiooniks.

Ma lootsin, et see traditsioon jätkub ning vaatame ka varasemaid ja hilisemaid versioone ning lähme ka toona kinodes jooksnud King Kongi filmi vaatama. Ja pärast kommenteerime, arvustame, kristiseerime ja naerame koos selle filmi üle. Just nimelt pärast kinos käiku, sest erinevalt tema veendumusest, et ma kinos ka filmi ajal räägin nagu kodus, ma seda ei tee. Tõesti ei tee :)

Aga ei. Pole enam mul seda King Kongi filmi vaatamise kaaslast ega traditsiooni. Olen üksi nagu King Kong oma saarel.

Täna võiks juba läbi saada

Posted on by

Kas kahenädalane puhkus aitabki vaid kaks nädalat vastu pidada?

Tundub, et see inimese tunne ja värskus on kadumas. Täna on väsinud, ärev ja närviline olla. Kuidas juba on käes jaanuari keskpaik? Kuidas mul on ikka nii palju eelmise aasta tegemata asju tegemata (millega ma olen üldse tegelenud?)? Kas ma olen hoopis haigusepisiku külge saanud? Või on need lihtsalt need mõttetud mõtted, mida ma peas muudkui ketran ja millega iseendale liiga teen?

Vahel on tõesti parem inimestele mitte rääkida, mis su elus toimub. Sest siis ka ei küsita midagi ning ei ole vaja mingeid teemasid ikka ja jälle vaja puudutada. Mida ei tea, seda pole olemas?

Ma vist ikka pole teflonist tüdruk …

Introvert

Posted on by

Ma arvan, et olen suurema osa oma teadlikust või täiskasvanuea elust teadnud, et olen introvert.

Vana aasta lõpus lugesin juhuslikult raamatutoast leitud ja ostetud raamatut “Introvert. Hääletu revolutsioon” ning iga natukese aja tagant noogutasin raamatus olevatele sõnadele, lausetele, ridadele kaasa “Jaa, nii on.” Tundsin end paljudes kirjeldustes ära, nii mõnigi seik enda kohta sai selgemaks, kuid oli ka väiteid, mis polnud päris minu kohta.

Eks ma olen aastate jooksul õppinud esinema ja näitama end ekstravertsemana, kui tegelikult olen. Kogu elu väljaspool kodu – tööl, trennis, hobidega tegeledes, sõprade-tuttavate suheldes – on teatud rollide täitmine. Küllap olen aastatega lihtsalt saanud osavamaks ja kogenumaks nende rollide esitamises, pisut on siiski ka julgust juurde tulnud.

Raamatus oli ka test introvertsuse-ekstravertsuse kohta. Minu tulemus täna oli “väga tugev introvertsus”. Võib olla et olen ka viimase kahe nädala jooksul, mis veedetud peamiselt koduseinte vahel ja inimesi vältides, veel rohkem introvertsusele kalduv. Inimesed lihtsalt pole praegu mu lemmikinimesed. (Huvitav, kas ka see veider stamplause viitab mu introvertsusele?)

Ma ei lase igaüht ligi ega enda mulli. Seepärast pole mul ka palju (lähedasi) sõpru, viimastel aastatel on tekkinud pigem palju tuttavaid. Iseasi, kui palju nad tegelikku mind teavad-tunnevad. Ega mulle väga meeldigi end igaühele laiali jagada. Mis siis mulle endale jääb?

Võimalik, et 2025 tulebki introvertne aasta. Hoian end endale, olen rohkem sissepoole suunatud. Ja mis selles siis halba?

2025 on siin

Posted on by

Kuna 2024. aasta osutus korralikuks tuleviku väetamise aastaks, siis loodetavasti saab alanud aastal häid vilju korjata.

Sügisel hakkas elu mitmel rindel allamäge veerema ning kogun siiani oma kilde kokku ja klapitan neid uuesti tervikuks. Püüan kodus valitseva kaose üle kontrolli saavutada, sest vähemalt siis on midagi minu kontrolli all. See 2024 oli tõesti paras ellujäämiskunstide aasta nii vaimselt kui emotsionaalselt. Nii et 2025 tuleb taas iseenda eest hoolitsemise aasta.

Õnneks on mul olemas toetav seljatagune pere ja Paanikaosakond. Suured teod on tehtud, aga sõprus on jäänud.

Üks päev korraga, 2025.

Kultuuriaasta 2024 kokkuvõte

Posted on by

2024. aastal oli Tartu Euroopa kultuuripealinn, aga kuna olin kultuuripealinna juttu saanud söögi alla ja peale juba ettevalmistusperioodist alates ehk umbes kuus aastat, siis kultuuripealinna aastaks oli minu püssirohutünn juba tühjaks saanud. Seepärast jõudsin ka üsna vähestele kultuuripealinna kavas olnud üritustele.

Kultuuriaasta 2024 kokkuvõte:

  • 25 tantsuõhtut;
  • 24 muud üritust;
  • 13 kinoseanssi;
  • 10 kontserti;
  • 9 teatrietendust.

Kõige meeldejäävam ja parem elamus oli ansambli Genialistide viimane kontsert. See oli täiuslik õhtu!

Lõppeval aastal avastasin uue toreda meelelahutuse – Ula bingoõhtud. Mul on hea meel, et pärast pikka pausi jõudsin tagasi burleskilainele ja käisin mitut šõud vaatamas.

Lisaks jõudsin aasta jooksul läbi lugeda seitse raamatut.

Täispikk nimekiri on siin.

Rõõmutu

Posted on by

Oma suurt rõõmu, mis mu elus viimased kaks ja veidi rohkem aastat, ma siin vist polegi jaganud. Ja enam ei saa ka, sest olen taas üksinda. Nagu olen olnud suurem osa oma täiskasvanud elust.

On kurbust, kaotusvalu, pisaraid, mõistmatust, segaseid ja pidevalt vahelduvaid mõtteid ja tundeid, püüdu reageerida ja mõelda olukorrast teistmoodi kui varem. Võib olla tõesti käitun nagu küps täiskasvanud, ent sisimas olen ikka tüdruk, kes soovib oma õnnelikku lugu.

Väljaelamise koht

Posted on by

Kui vanasti oli vaja end kuskil välja elada, siis sai seda blogis tehtud. Kakskümmend aastat tagasi (tõepoolest!) sai seda teha võrdlemisi anonüümselt ja väikeses blogijateringis. Vahepeal said sellest kohast teadlikumaks teisedki, aga ilmselt on see paik juba ammu unustuse hõlma vajunud, ainult ise käin piilumas ja kultuuripäevikut üles märkimas. Nii et ma katsun siin nüüd poolanonüümselt end natukene välja elada.

Olen teist päeva pärast puhkust tagasi tööl ja ütlen ausalt, et ma polnud selleks valmis. Polnud valmis selleks veidraks ärevuseks, närvilisuseks, kohe-jään-haigeks-tundeks, mis mind viimastel päevadel on närinud. Ausalt öeldes see võib olla mitu asja: vihma kätte jäämisest ja jahedamatest ilmadest; magamatusest ja vähesest söömisest; Gilmore’i tüdrukute tasemel kohvi joomisest; päriselt mingist haiguspisikust … Mine sa võta kinni, mis see on ja kui kaua selle möödumine aega võtab.

Mõistlik magamamineku aeg juba mööda lastud, seega hakkan magama sättima.

Kultuuriaasta 2023 kokkuvõte

Posted on by
  • 31 kinofilmi ja -seanssi,
  • 8 teatrietendust,
  • 5 kontserti ja muusikafestivali,
  • 7 muuseumi- ja näitusekülastust,
  • 17 tantsuõhtut ja -festivali,
  • 6 muud kultuurisündmust.

Kinno jõudsin 2023. aastal vähem kui aasta varem. Filme, mida oleks tahtnud vaadata, oli küll, aga kuidagi ei jõudnud sinna kinosaali nii palju. PÖFFil võtsin ka seekord rahulikumalt.

Etendusi jõudsin 2023. aastal aga märksa rohkem kui varem vaatamas käia. Eks sellel ole väga konkreetne põhjus ka :)

Tantsimas käisin umbes sama palju kui aasta varemgi.

Kontsertidele ja muusikafestivalidele sattusin vähem kui varem.

Muuseumides käisin rohkem, sest kevadel ostsin omale Muuseumikaardi.

Igasuguseid muid üritusi mahtus kalendrisse vähem. Ja nagu ikka – tööalaselt korraldasin ka ühte ja teist, mida siin üldse kirjas ei ole.

Uue aasta esimene

Posted on by

Uue aasta esimene tööpäev algas kell 7.30, kui suundusin põhimõtteliselt otse voodist arvuti taha. Pidžaama ja villane kampsun seljas, uus hommikune teleprogramm taustaks mängimas sai aasta alguse tavapärane pressiteade saadetud kõikvõimalikesse kohtadesse kanalitesse.

Millalgi ennelõunal jõudsin lõpuks hommikuste võileibade meisterdamiseni ja pärast mõnetunnist tööd tundsin, et hakkan ära vajuma. Arvasin, et saangi tööpäevale joone alla tõmmata, sest tunnid hakkasid täis tiksuma, aga ei – tegemist oli veel. Väike turgutav kohvipaus ja nipet-näpet asju veel. Ja veel ja veel … Kuklas tikus mõte, et uue aasta esimesel tööpäeval ei pea kogu tööd korraga ära tegema, aga juba olid kerkinud kuhjad ja homseks, ülehomseks ja järgmisteks päevadeks. Oeh!

Lõpuks tõmbasin tänasele joone alla. Eks homme ole ka (töö)päev.

PS. Ma ei usu, et nii, nagu möödub su uue aasta esimene päev, nii möödub ka ülejäänud aasta. Möödub ikka nii, nagu läheb.

Sama

Posted on by

Olukord on sama: ikka on väike palavik, väsimus, külmavärinad. Covidi kiirtest oli täna negatiivne. Nii et ikka ei tea, kas mingi viirus mu kätte saanud või lihtsalt stress sööb närve. Või midagi kolmandat.

Vana voodi ja madrats said täna eest ära. Vähem kola, jee. Nüüd tuleb muu kraam ka ära sorteerida.

Tunnikese tegin ka tööasju, et mitte omadega hätta jääda. Peas mõtlen tagavaraplaani üheks puhuks välja. Eks homme näeb, kas ja kuidas olukord laheneb.