Küsitavusi enda jaoks

Posted on by

Natuke iseenese eiramist ja meelde tuletamist, et tuleb käituda enda soovide ja tahtmise järgi, tõi kaasa pisikese valge vale, sest ma ei osanud muud moodi. Lõpuks jõudsin sinna, kuhu tahtsin, kuid õige rõõm asjast oli kaotsi läinud. Kas tõesti ma suudaksin vaid omaenese klooniga, kes ehk tsipa aktiivsem ja hakkajam, väga hästi läbi saada ja julgeda aus olla ning samade asjade vastu huvi tunda?

Inimesed, kelle käitumisest ma siiani justkui aru olen saanud ja puha, üllatavad mind oma mõtetega ja tunduvad must-valged minu nüüdseks pooltoonilises maailmas. Tundub, et viimased paar, täpsemalt öeldes küll kolm aastat (kas saad pihta?), on minu maailma toonud värve, mida seal enne tähele ei osanud panna. Maailm oleks nagu muutunud sopilisemaks ja kirevamaks, teid ja radu on rohkem ning mitme, mitte ühe mütsiga löödud inimhingi on mu väikesesse maailmamulli sisse trüginud. Miski uks või aken on lahti läinud, märkan erinevusi ega vaata enam nii viltu, kuid miks ma siis ei suuda enam kannatada must-valgust enda kõrval. Või olen must-valge ise muu kahe värvi vastu vahetanud, mitte kõikide vastu?

Algus. Keskpaik. Lõpp. Millises kohas ma nendega küll olen?

Puhkusele

Posted on by

Lähen ära suure vee äärde. Mis siis, et ilm on nagu on. Seal on igal juhul parem kui siin. Seal on Avarus. Ja Avarus annab Vabaduse. Seltskond on ka täiesti tavapäratu ja teistmoodi. Ma arvan, et see saab lõbus olema. :)

või midagi

Posted on by

Tegelikult oli hea. Eile õhtul. Et kui kedagi ei saa, siis kellegi ikka saab. Ehk siis kaks sõnumit, mõlemale reageeriti ja üks läks täide. Väikesed naised väikeste õlledega platsil ja zvdis. Maia ja mina, tšikk #1 ja tšikk #2. Jutud elust enesest, päriselust. Natuke sellisest elust, mis jääb kulisside taha, mida ei näidata, kui just samm kogemata sinna ei satu. Rõõmsad jutud ikka ka. Ja asjad, mis said üles kirjutatud. Oh, ma sain üles kirjutatud. :)

Sellest, et mul on pea umbne ja veits valutamahakkav, ja närviajavad asjad… neist ma ei taha rääkida, sest see on olevik. Jälle. Ja ma ei jaksa sellega väga tegeleda, ma ei taha sellest väga mõelda-rääkida, kui ma ei pea. Õnneks ma saan ära minna kaheks päevaks. Suure järve äärde.

Eile oli päev. Täna oli päev.

Posted on by

Lubasin meelde jätta selle, et järgmisel korral lähme LR-ga ka laulu- ja tantsupeole. Olen siiani käinud vaid korra Gaudeamusel, mis on tudengite laulupidu.

Avastasin, et puhkuse ajal (mul on esimene ametlik puhkus) võin olla nii kaua üleval, kui tahan, ja magada nii kaua, kui tahan. Nagu ma suviti nii ei teeks. Eile lugesingi mingi kella ööni raamatut (Winterson “Tuletornipidamine”) ja täna ärkasin alles siis, kui reisilt tagasi naasnud õde mu voodiveerele istus. Kiusasin teda kallistamisega ja kuulasin esmaseid reisipajatusi. Varsti saan pudeli veini ka kätte.

Eile käisin korraks töö juures. Muide, Patsy sõidutas. Kolleeg tahtis mulle midagi rääkida, aga tegelikult kinkis hoopis tahvli šokolaadi tänutäheks ühe pisikese teene eest. Šokolaad saab kohe otsa.

Järgmised päevad olen IME. Isemajandav Evu. Ise teen süüa ja tunnen enda pärast muret ja hoolt. :) Täna õhtul lähen poodi ja mõtlen riiulite vahel jalutades, mida õhtuks vaaritada. Või homme, kui täna enam ei viitsi.

Tahaks kolida.

Mõnus oli pool päeva pidžaamas ringi käia. Hommikul korjasin aiast pesu kokku ega teinud naabrite (lausa kahe naabri) juures askeldavatest ehitusmeestest väljagi.

Vaarikad on kõige paremad, kui nad veel täitsa valmis pole. Siis pole ussi sees.

Kodused kiiksud

Posted on by

Et siis söögitegemise ja majapidamisega seotud kiiksud? Ma ei oska öelda, kas need on ikka kiiksud, aga mõned tähelepanekud siis enda kohta.

  • Mulle ei meeldi enda tehtud söök. Tähendab, varem ei maitsenud ja hea meelega ma endale süüa ei teinud. Viimasel ajal on asi paremaks läinud. Suudan omletti praadida nii, et sellest ei saa munapuder. Pudru oskan teha parasjagu paksu ja paraja koguse ja sellise, mis alla ka läheb. Maitseaineid olen hakanud kasutama. Varem unustasin isegi soola panna. Suurem asi kokk ma siiski pole, sest kogemust on vähe, pole korralikku kööki ega pliiti ega potte-panne. Küpsetada ei ole ka kuskil, kuigi mõnikord tahaks kooki teha.
  • Kaloreid ei loe. Söön nii palju, kui sisse mahub või kui palju süüa on. Kaalu ei jälgi. Lisandunud kilo pigem rõõmustab, sest olen isegi kribu. Rasvast ja magusat ei pelga. Rämpstoitu (burgerid, krõpsud jne) söön väga harva. Kokat ja limpsi ei joo eriti.
  • Mulle maitseb maksakaste ja maksapasteet ja keel. Paljudele on need toidud vist vastuvõetamatud. Kui linnavanaema veel elas ja mõni pidupäev oli, siis tema pakkus alati keelt. See oli mu lemmiksuupiste. Maksakaste ja -pasteet on mu meelest täiesti maitsvad ja lisaks tervisele head, seda enam, et mul on olnud aneemia.
  • Koristan pühapäeviti. Alati alustan samast kohast ja pühin tolmu samas järjekorras. See on lihtsalt nii sisse jäänud. Aga kui ikka ei viitsi või aega pole, siis ei korista. Viimased kaks kuud ei koristanudki oma tuba. Eelmisel nädalal lõpuks lõin korra majja. Muuhulgas viisin aia äärde kaks priimulat, mis ammu ära kuivasid. Toataimi unustan regulaarselt kasta, teen seda siis, kui meelde tuleb.
  • Kasutan klammerdajat tihti peeglina. Klammerdaja on parasjagu suur ja väga hästi peegeldavate metallist külgedega.

Hetkel ei oskagi muud öelda. :) Kui seda, et Liisi kiikse tahan teada.

  • Täiendus. Mulle meenus enne magamajäämist üks kiiks veel. Mind häirib, kui keegi pealt vaatab, kuidas ma süüa teen.

Eile õhtul käisin poes ja ostsin kraami. Enne keskööd, kui kõht täis ja paras hulk ajakirju-kokaraamatuid läbi tuulatud, hakkasin kirjut koera tegema. Tuli isu ja tegingi. Parajad plönnid said, aga maitse on hea.

Imelikke asju

Posted on by

Vahepeal oli kevad tagasi. Ilma helerohelisuse ja puhkevate õiteta, aga oli.

Vikerkaarevärviline pimedus. Ise nägin, on olemas. Lõuna-Eesti maanteel sõites nägin.

Daki, Dinguiraye, Guinea. Dakil on päris oma koht maakeral. Google Earth näitas. (Pai sulle.)

Mul pole evolutsioonilist ajataju. Mul on evulutsiooniline ajataju.

Lähen “Black Booksi” vaatama. Ma pean oma õhtuseid sarju nägema, muidu lähen närvi. Sellest teine kord.

Ahjaa, veel üks asi. Spontaansus (see, mida ma teen) tundub vahel olevat mõtlematus. Kas ongi?

Sind küll…

Posted on by

Sina olid minu unes. Polegi tähtis, kus ja kes veel ja mis. Aga. Sa tulid mulle järele, kui ma läksin. Sa tulid sõnagi lausumata ja haarasid mind kaisutusse. Sosistasin sulle kõrva “Ma igatsesin sind.” Rohkem polnud vajagi. Ja alati ärkan ma sellisel hetkel üles. Kui on kõige heam.

Ja nüüd ma ei saa aru, kuidas ma julgesin…

Niimoodi ei peaks

Posted on by

Ma pean ükskord ära õppima tegutsemise oma sisetunde järgi. Kui käituda pidevalt nii, nagu oleks viisakas ja sobilik, siis ma saan haiget. Annan iseendale peksa. Kõvasti. Ise kannatan kõige rohkem, aga eks kõrvalseisjad ka, sest nad peavad mind välja kannatama. Minu vaikimist, minu tõrjuvat hoiakut, minu kergelt nähvavaid ja solvavaid repliike, minu väikest õelust, minu kangekaelsust ja põikpäisust. (Oojaa, seda kõike olen ma ka!)

Ja kuigi ma väidan, et pole mul viga midagi või leian vabanduse, et kokkulepe oli teistmoodi ja et ma olen väsinud ja et mida iganes, siis tegelikult tahaks lihtsalt ära kõndida. Kõnniksingi kõik need pikad kilomeetrid sealt minema. Kõnniksin sinna, kus tahaksin tegelikult olla, mis siis, et ma oleksin seal üksinda. Ma tunneksin end seal paremini ikka, kui oma sisemises õeluses keedes. Ja saaksin olla just nii kaua, kui tahan.

Õnneks on olemas mobiiltelefonid ja levi ja inimesed teisel pool eetrit. Tänu kolmele inimesele ja nende lühematele või pikematele kõnedele ma üldse selle öö vastu pidasin. Need olid ka ainsad korrad, kui ma siiralt naeratasin ja rõõmustasin. Ellujäämiseks on vaja kõigest üht inimest, kellele öösel helistada või sõnumit saata. Ükskõik, mis kell, või mis asjus.

Üks neist kõnedest raputas küll veidi soola mu haavadele, kuid tõestas, et seekord oli sisetunne õige, kuigi ma selle järgi ei tegutsenud. Ja andis ka ühe vihje, mida ma kasutamata ei jäta. Ei tohi jätta!

Tuleb leida julgus, et seada oma ego veidi ettepoole nö. seltskondlikust käitumisõpikust. Vähemalt mõnikord.

Hetk #65

Posted on by

Olin parasjagu Balti jaama tunnelis, kui helistas S. Näitas tundmatut numbrit ja ma ei kuulnud hästi lause lõppu, kuid hääle järgi tundus olevat Pusa. Helistaja kutsus mind reede õhtul peole. Olin esialgu suure õhinaga nõus (Ta kustub mind peole? Vau!).

“Kas sa küsid ka, mis pidu see on?”
“Ma siis küsin. Mis pidu see on?”

Ja siis sain aru, et helistajaks on S., keda hiljuti tänaval kohtasin. Minust vanem meestuttav ajast kui olin märksa noorem.

Mu entusiasm langes, kuigi mõte S.-ga üle väga pika aja suhelda tekitas samuti huvi.

Täna mõtlesin, et ei lähe. Aga ta helistas ja ütles, et toob mu ööseks linna tagasi. No eks ma siis lähen. Saab vähemalt süüa ja tantsida, kui muud ei saa. Ega ma muud tahagi. Lihtsalt tagasi suures linnas tundub kõik nii kohustuslik.

Tegelikult tahtsin öelda seda, et…
Ikka kuuled seda, mida soovid kuulda.