Oli 13 ja sinine esmaspäev ja selle suve kõige armsam õhtu. Sest spontaansus kandis head vilja ja ühel kallil inimesel sai tuju parem. Kõik oli lihtne ja mõnus ja kõige nunnum.
Hetk #72
Nädal tagasi veetsin Pusaga äraütlemata armsa ja toreda õhtu. Kõik oli nii lihtne ja mõnus ja hea.
Tal oli olnud kehv päev ning tuju parandamiseks tegin talle spontaanselt ühe ettepaneku. Ta võttiski sellest kinni ning tunnistas pärast, et see oli tõepoolest lahe. Mul oli nii hea meel, et sain midagi tema heaks teha. :)
Ma ei suutnud kaks päeva naeratamata olla.
Nüüd ma natukene igatsen teda, jälle.
——
Eile juhtus nii, et sattusin ühe noormehega rääkima ja õhtu lõppes telefoninumbrite vahetamise ja miski suudlusega. Ta ootab parasjagu vastust, kas ma tahan temaga õue jalutama minna.
Ma natuke ei taha, aga samas võiks. Sest meenus Pusa ja tema soe nahk ja kõik see muu… Ja see on olnud kõigem.
Jee!
Tähelepanu!
Tähesadu!!!
:D
Reedene avarii
Ma räägin ära selle loo, kuidas mina ja Fox reedel kaudselt avarii põhjustasime.
See juhtus kolmveerand viie paiku pärastlõunal. Hakkasime ületama ülekäigurada Laia ja Vabaduse tänava nurgal. Fox oli jõudnud juba sõiduteele astuda, kui märkasime Laialt tänavalt tulevat BMW-d. Jäime seisma, et auto mööda lasta, kuid hoopis bemm jäi seisma ja lasi meid üle. Olime just keset sebra, kui äkitselt bemm meie poole jõnksatas, kostus kõva pauk ja killud lendasid. Bemmile oli tagant sisse sõitnud roheline auto (marki ei tea). Ehmatasime, sest me ei olnud seda autot tähele pannud. Pealegi oli bemm minust vaid napi meetri kaugusel. Läksime kiiresti üle tee ära.
Bemmi juht (noorem mees) reageeris kohe ja läks tagumise auto juurde. Rohelise auto roolis oli naine, kes kohe kellelegi helistas ja vägagi ärritunult kõneles. Rohelises autos oli veel sõitjaid. Ma ei näinud, mis bemmil viga oli, kuid sisse sõitnud autol jooksis õli välja ja nina oli lömmis. Seisime Foxiga pargiteel ega teadnud, mida teha. Meie ju ei olnud kuidagi valesti käitunud. Ka bemmi juht ei olnud midagi valesti teinud, ta ju lasi meid üle tee nagu kord ette nägi. Ju rohelise auto juht ei pannud tähele, et tema ees sõitev auto pidurdas. Üks on tähelepanelik, teine korraks mitte ja ongi mats käes.
Arvatavasti said juhid asjad klaaritud, sest umbes veerand tundi hiljem oli bemm lahkunud, kuid teine auto seisis ikka veel seal. Ju ootas puksiiri. Õnneks ei tekkinud ummikut, kohe pärast matsu oli veidi segadust, sest teised autod pidid natuke pidurdama ja manööverdama ohutussaare ümber.
Kahju, et nii läks. Hea, et hullemini ei läinud.
Argipäev tuli tagasi
Puhkus on läbi, elagu puhkus!
Tagasi tööl. Kohutavalt palav on, nii õues kui ka kontoris. Õhk ei liigu, konditsioneeri meil (vist) ei ole. Kurk kuivab ja kraanist tuleb ainult leiget vett. Arvuti muutub ka selle leitsakuga aeglaseks ja jääb toppama. Nii ma ei saagi teada, mis T. arvates mu meestest siis saab. (Ma tegelen tööasjadega ka, päriselt. Näiteks üritan e-postkastist aasta jooksul kogunenud kirjadest lahti saada.)
Homme sõidan Lätimaale koolitusele. Viibin seal reedeni. On lootust saada teadlikumaks nii õpetamise koha pealt kui ka inglise keelt harjutada. See kindlasti üllatab sind, aga see on mu esimene välisreis.
Umbes 1000 kirja sai kustutatud. Ühe olulise kirja saatsin ka. Praegu ei oskagi nagu muud teha. Järgmisel nädalal hakkan tööplaani tegema.
T. mure ja huvi minu meeste vastu (keda ei ole) on ausalt öeldes kahtlane. Mis tal sellest? Mul vist õnnestus talle natuke vastu näppe anda, sest ta ei päri enam midagi. Ta väidab, et see on kõik nali, aga mind küll naerma ei aja eriti. Ju ma pole täna sellisel huumorisoonel.
Ma lähen omale uut kalendermärkmikku varsti ostma.
Meie olime seal
Daki ütles, õigemini kirjutas ära, kuidas lood on selle kohaga.
Zavood. See on auk reaalsuses. Päriselt. Veits nunnu. Veits. Veits hull.
Nii ongi. Sa lähed sinna ja aeg ja kõik kaob kuhugi auku, nii et arugi ei saa. Enne seda nõustatakse sind ebamõistlikult alkoholi jooma ja peaaegu nii lähebki, aga mitte päris. Kohati on tunne ebamõistlik, aga kohati täiesti kontrollitav. Ja üks suits, mida tavaliselt ei tee, oli lihtsalt niisama. Sest suitsud olid olemas.
Oli mitu-mitu inimest, kellele tere öelda kas esimest või juba mitmendat korda. Sest enne on teretatud tänavanurgal ja siinsamaski. Mõnest terest saab ka pikem jutuajamine. Vahepeal tuleb üks kodanik ja ütleb zavooditõe. Ning Daki kirjutab teise. Ja neile lisanduvad veel Zavoodi päike ja Zavoodi moodi. Muide, ma unustasin muude juttude seas rääkida teile, kuidas mina ja Fox eile kaudselt avarii tekitasime. Sellest hiljem.
Üks hetk on kell vara-varahommik ja kodulaulu ajal võtab sind tantsima tüüp, keda sa enne tähelegi ei pannud. Tantsid ära ja hakkad kah minekule asutama. R., kellega solidaarsusest kauem koos istutud, läheb sama teed. Ongi toredam, ei pea üksinda jälle minema. Tee peale jääb Mäk, kust saab juustuburgerit. Süües kasvab isu ja hoolimata kellaajast ja kergest jahedusest, sest päikesetõus on jahe hetk, lähete tagasi ning ootate umbes kolmveerand tundi järjekorras, et veel süüa saada. Lõbustust pakuvad tüübid, kes nalja viskavad ning taksoga meie taga passiv koomik. Viimase akna juures otsustavad mehed paraadile minna. Heh!
Lõpuks seisad keset Turu tänavat, keset sõiduteed ja sööd friikartuleid. (Kui tihti sa ikka midagi sellist teed, eks ole.) Puude tagant tõuseb päike. Lõpuks tuleb otsustavalt jutud lõpetada ja koju jõuda.
Veits liiga nunnu ja veits liiga hull.
Täna on reede
Ärkasin täna kell 6.50 saabunud sõnumi peale. Raadio mängis, muusikakeskuse pult oli külje all, päike paistis kaugusest. Lõpuks ajasin end püsti, sõin, pesin pea puhtaks, panin riidesse, läksin bussijaama Foxile vastu.
Fox: “Sa ei oleks Evu, kui sa hiljaks ei jääks.”
Varsti saabub Fox juhendaja juurest. Arvatavasti lähme sööma ja kiruma ja lobisema. Päev on veel ees.
Hetk #71
Eile rannas päevitades jäi silma üks kena noor kutt, kes läheduses rannalina maha laoatas ja vette läks. Algul ma ei pööranud tähelepanu, kuid natuke hiljem vaatasin juba teadlikult. Heledapäine, mitte musklis, aga siiski kena kehaga, muretu. Noor, tundus natuke liiga noor. (Millal see vaatamist seganud on?) Vaatasin ja juurdlesin, kas tema ka sellest aru saab, et ma vaatan. Väike flirt oleks võinud olla küll, kuid teatud asjaoludel ei olnud lihtsalt see päev.
#
Seal – hääl ja laulud juurde ja ongi selge.
Gary Dourdan -Warrick Brown sarjast “CSI”, pikk ja nägus.
Arva ära, mis see on.
Hetk #70
Mõnikord on tunne, nagu oleks öö otsa nutnud. Silmades on selline tunne. Aga ei ole. Mõnikord võiks.