Daki juurest tulin ja tegin ka.
Reeglid:
1. Haara endale kõige lähemal asuv raamat.
2. Ava see leheküljelt 123.
3. Otsi üles viies lause.
4. Kopeeri oma veebipäevikusse järgmised kolm lauset.
Teen seda töö juures. Raamatu saamiseks pidin ikkagi minema raamaturiiuli juurde. Haarasin esimese suvalise raamatu. Näppu jäi Jaak Adamsoni ja Andres Adamsoni “Kunstiõpik gümnaasiumile”. Avasin lehekülje 123. Tsiteerin:
Püüame leida kisendavaid kontraste ka omal vabal valikul värvitoone kõrvutades.
Harjutus 2. Töövahendid on samad, ent püüame värvitoonide kõrvutamisega luua meeldivat harmooniat, värvitoonide ühtekuuluvustunnet. Lõpetuseks segame kõiki puhtaid värvitoone valgega ehk teiste sõnadega, loome murtud sugulustoonide gamma, ja paiskame sellesse harmooniasse puhta värvitooni pintslilöögi, elustamaks väikekodanlikku magusust ja eluvalet.
Viimane lause on õpikuteksti jaoks ilmselgelt liiga pikk. (Jah, pedagoog minus lööb jälle välja.) Samas on seal nagu miski peidetud elutarkus või tõdemus. Nagu vihje, et oma väikekodanlikku elu, mis ehk ongi natuke magus ja veidi eluvalelik, tuleks värskendada puhta ja kirka elamuse, kogemuse või mõttega.
Ooo, kui sisekaemuslik ja filosoofiline see näib!
Praegu tundub, et võiks minna halli kevadesse (nagu sel nädalal olnud on) ja otsida üles see puhta värvitooni pintslilöök, mis ergutaks meeli ja ihu.
Oooo, ma ei saa jätta tegamata ooooo!