Aitäh aktiivsetele lumekühveldajatele Riia mäel!

Posted on by

Longin mina kolme kompsuga Karlovast kesklinna poole. Tee on kohati kinni tallatud lumest konarlik ja libe. Varem õhtul juba libisesin ja potsatasin pepuli tänavale, ikka nendesamade kompsudega. Kui veab, siis vasak kannikas ei ole homme sinine ega valus, vähemalt praegu ei ole.

Niisiis, jõuan oma lonkimisega Riia mäele. Ennäe, kamp noori kühveldab hoolega sealset kõnniteed kinni tallatud lumest puhtaks. Hoolega, kohe asfaldini välja. Astun neist mööda ja ütlen “Aitäh teile!” Siira tänutundega ja rõõmuga, et keegi kühveldamisega nii hoogsalt tegeleb.

Aitäh!

Kui muud ei ole, siis lund ikka on

Posted on by

Kaalun võimalust psühhopaadiks hakata, sest siis saaks ükskõik mida teha ja see oleks mu psühhopaatlusega põhjendatav.

—

Toiduvarude osas on kriitiline ikaldus. Eile sai pannkooke tehtud, sest ainult pannkoogijahu ja moosi oligi kapis. Isegi suhkrut tee või kohvi sisse ei ole panna. Aa, no kaerahelbeputru saab veel mõned päevad süüa. Siiski – ikaldus. Sest ma olen sel nädalal igal pool mujal süüa saanud (konverentsil, koolitusel jm). Täna tuleb mõne toidupoeni sumbata.

Hea seegi, et talvesaapad mõni päev tagasi ära tõin. Muidu laseks nagu siledate rehvidega lumerallil ringi. Talvejope ja mingid vanad suusapüksid peaks kah ära tooma. Siis saab hangedesse täie mõnuga müttama minna.

Kui eelnev tundub kurtmisena, siis see ei ole seda. Tunnistan ausalt, et minu jaoks saabus talv ootamatult. Ma ei ole valmistunud: toiduvarusid ei ole, talveriideid ei ole. Küünlad, tikud, tekid-padjad ja “Muumitroll” on. :)
Ilm on meeletult nauditav. Aknalaual kasvas lumi nii, mis mühises. Tubli 20 cm ja veidi pealgi. Maa ja ilm on valge ja helge ja vaikne. Nagu taevas, vaat’ et… Njaa, lõpueelsed meeleolud…

Fox jäi eile lumetormi tõttu Tartusse minu juurde. Polnud mõeldav sõita a la 15km/h Räpinast Pärnusse. Keerati Puhjas autol ots ümber ja tulid Tartusse tagasi. Jõime glögi ja sõime pannkooke ja pärast vestlust kobisime varakult unne.

—

… jalas punased saapad,
siis hangedes ringi ma käin. ©

Sõnadetagi selge

Posted on by

Vaadates, kuidas aknalaual lumi järjest kohevamaks kasvab, ja maailm valgeks saab, ei kahetse absoluutselt, et ma homme päikselisse Türki ei lenda. :)
Põhjamaa hing minus on ärkamas.

Tagasitee Melliste kandist Tartusse kestis kauem kui muidu, see-eest oli autost väljaspool möllav lumetuisk maru. Valge sein ümberringi, vaevuaimatavad autod, puud, sõidujäljed…

Ehtne talv. Millal sa viimati nii ilusat lund nägid?

Kuidas magamatust mitte ravida?

Posted on by

Esiteks: tantsi neljapäeval salsat kuni kella üheni öösel. (Väga vahva oli!)

Teiseks: maga reedel sisse ja jää tööle 10 minutit hiljaks. (Sest sa ju tantsisid öösel salsat ja no magama said ju märksa hiljem kui kell üks…)

Kolmandaks: kui reede õhtul kutsutakse õue ja sa tead, et see üritus lõppeb vähemalt varahommikul, siis ütle “jah”. (Mis siis, et võiksid pesta pesu, pakkida asju, koristada, süüa teha või mida iganes, eks ole.)

Neljandaks: laupäeva lõuna ajal pead olema triksis-traksis ja pakitud varutusega öeldud kohas, et sõita kahepäevasele koolitusele. Ilmselt venib sealgi õhtu öösse ja pühapäeval ärgatakse enne lõunat.

Ja sellest, kuidas ma peaaegu esmaspäeval nädalaks ajaks Türki oleks läinud, ma parem ei räägigi…

Liisa-päeva lumi

Posted on by

Mis tore päev!
Liisa-päev ja esimese lume päev.

Sain head kooki ja kohvi, silmitsedes suurepärast linnapilti konverentsikeskuse suurtest akendest. Loosiõnn naeratas vinge MS Expression Studio programmipaketi kujul. Inimesed olid sõbralikud ja head. Konverentsilt tõin kaasa uusi ja huvitavaid teadmisi, ideid ja avastamist ootavaid materjale.

Esimesele lumele jätsin traktorijälgi (varbad väljapoole) ja pardijälgi (varbad sissepoole). Keksisin rõõmust, hüüdsin “Lumi!”, “Wiii!”, “Jeee!”. Üritasin libedal tänaval liugu lasta. Rohelist foori tuld oodates harjutasin Suzy Q sammu, sest äärekivi oli piisavalt libe.

Kohe võtan tassi sooja glögi ja vaatan filmi “Snow Angels”.

Rõõmus ja roosa.

Säilitasin paanika viimaste minutiteni

Posted on by

Lootusetu. Otsustasin pärast 11-tunnist tööpäeva kodus arvutit mitte lahti teha. Vaid hoopis raamatut lugeda. Ja ei pidanud vastu. Nõrk :D Juba sain kurjustada selle eest.

Täna oli suur ja tähtis päev, mil ma sain valmis (niivõrd-kuivõrd) oma esimese suure projektitaotluse. Ka viimastel minutitel postkontoris säilitasin paanika.
Postkontori neiu: “Kas soovite saata liht- või tähtkirjana?”
Mina: “Võib lihtkirjana.”
Postkontori neiu: “Kui teil on siin dokumendid, siis on tähtkirjana kindlam.”
Mina: “Jah, on dokumendid, siis tähtkirjana palun. Või teate, oodake üks hetk… Ikka lihtkirjana võib ka.”
Umbes nii ma arutlesin ja muutsin oma otsust seal leti taga veel mitu korda. Lõpuks helistasin töökaaslasele ja lasin ikka lihtkirjana saata. Milline ilus paaniline lõpp projekti kirjutamise esimesele saagale!

(Kusjuures, mul tuli õhtul veel kaks projekti ideed… Järgmisteks kordadeks jäävad siiski.)

Pärast oli vaja muidugi ka tegemata päevatööd ära teha. Ei tahtnud ripakile midagi jätta, sest järgmised kaks päeva olen hoopistükkis konverentsil. Ja neljapäeval saan endale kolmeks tunniks töövarju ja kolmeks tunniks lähen lastega okaspuid õppima. Oeh, kui tegus nädal!

Ma ikkagi võtan nüüd raamatu kätte ja poen teki alla lugema.

Reede sissesõit laupäeva

Posted on by

Vein, pitsa, viinamarjad, soolapulgad.
Filmide ja sarjade blooperid.
Kõhulihaste ilusaks naermine.
“Supernatural”.
Jensen ja Jared.
Now I’m possessed of “Supernatural” and J&J.
Veel kõhulihaste ilusaks naermist.
Silmarõõmu kah.
Kell kesköö paiku Mäkis käik.
Veel “Supernaturali”.
Ää, mis kell me alustasime? Kell 18? – Mhm. – Ja nüüd on kell… pool kaks? – Mhm.

Lisa: Arabella tunnistab ka, et me pole päris normaalsed.
Rohkem pole vaja lisadagi.

Täna enam arvutit ei kasuta

Posted on by

Silmad on pidevast arvutiekraani vaatamisest krõllis. Ise teen, eks ole. Et tööl arvuti taga ja kodus ka. Noh jah. Tuleb veel paar päeva üle elada, sest projekt tahab tegemist.

Hoovis mängisid juba teist päeva kolm väikest kassipoega. Eile olid nad lillekastides, täna autode all.

Viimasel ajal on rohkelt Minisid mu hommikusele trajektoorile pargitud. Nunnud värvilised autod. Varsti hakkan neid teretama ja neile nimesid panema.

Ilm on suurepäraselt hilissügine. (Jõulu)tuled juba säravad ning vahel leian end jõululaulu ümisemas ja lumeootus on ka, aga tead… talv ja pühad võivad veel väheke oodata. Sest mulle tõesti meeldib nii ka nagu on.

Vara üles, hilja voodi, nii magamatus tuppa toodi. Tegelen teemaga nii hästi-halvasti kui oskan.

Varsti koju, kuulan järjekordselt INXSi, õhtul lähen salsat tantsima. Nädal saabki peaaegu läbi :)

Nagu teismelised

Posted on by

Jep. Selmet end kätte võtta ja projekti kirjutada, peame hoopis Arabellaga sõda Jensen Acklesi üle ja pärast ja abil ja… Ja otsisin reedeseks filmiõhtuks blooperseid. Ja muidugi ka pilte Jensenist :D

Jep. Täiega pööraseks kätte ära läinud.

Ma ikkagi võtan nüüd oma projekti ka ette. Kohv vist avaldab mingit mõju.