Kõik on läbi

Polnudki nii hull, kui arvasin. Targasti tegin, et eelmistel aastatel kaitsmisi kuulamas ei käinud – ei teadnud, mille peale närveerima hakata. Nii et väga suurt närveerimist ei olnudki.

Hommikul magasin, tegin putru, ärkasin, tegin ettekande väheke ümber, korra kandsin iseendale ette ja oligi minek. Kuulasin mõned kaitsjad ära, vaatasin oma tööd, püüdsin õiget hingamist meelde tuletada, mõtlesin, millal juuksuriaeg kinni panna…

Siis läksin ette ja rääkisin rahulikult ära. Vastasin mõnedele umbluu küsimustele ja olin rahul, et hakkama sain. Pärast seda tuli ligi poolteist tundi otsust oodata. Ilmselt minu töö ja veel ühe neiu töö üle arutatigi kauem. Teine neiu ei saanud läbi.

Mina sain magistritöö hindeks C.

Nüüd olen ametlikult preili Õpetaja! :)

Oot’ veel veidi

Ma veel ei hõiska. Viimased otsustavad 24 tundi on ees, siis saab esimene ja kõige mahukam etapp läbi. Sellele järgneb teine, ajaliselt lühem, ent seda närvilisem etapp. Kolmandas etapis on kõik juba ilus :)

A muidu – 88 lehekülge.

No…

No tõepoolest! Ma olen hetkel närviline ja pahane ja tõepoolest lööks kellelegi kahvliga kätte! Piltlikult öeldes muidugi. Rohkem ei kommenteeri.

Tahaks…

et silmad ei väsiks ja pea ei hakkaks valutama
et saaks selle kauaoodatud rõõmustava kirja
et magistritöö saaks valmis lähipäevade jooksul
et täna saaks juua kakaod ja süüa kohupiimasaiba
et ma peaksin kenasti vastu,

sest ma olen ju nii tubli ja seda kõike väärt?

P.S. ma võingi kõike saada, kui vaid püüan ja selle nimel tegutsen.

Pärastlõunased helid

Vihm. Sabin, kui langeb maha kõnniteele. Rabin, kui kukub plekist akanalauale.

Piiritajad. Viirg-viirg, viirg-viirg, kui õhus kärmelt lennukaid tiire teevad.

Arvuti. Vaikne, järjepidev surin, kui töös on töö.

Naabrid. Summutatud muusika kuskilt ülevalt korruselt, kui naabrid heaks arvavad helivaljudust juurde keerata.

Sammud. Tasased jalataldade patsumised põrandal, kui ise või Naabripoiss ringi käib.

Mõtted. Ma saan valmis, ma saan valmis… kui iseendale sisendan, et see kevad on tõepoolest kõige viimane.

Nii see kevad läebki

Muidugi olen ma väsinud. Neil päevil, mil tuleb palju mõelda ja teha ning magamamineku aeg jääb uude päeva, ei saagi midagi muud tunda kui väsimust.

Teist päeva on kerge peavalu ka. Pea on mõtetest, muredest ja tegemist tahtvate tegude nimekirjadest paks. Eks see võtab energiat ka, ja kui seda õigel ajal ei manusta, siis tuleb peavalu ka ruttu kohale.

Aga mul on 35 lehekülge teksti ja tabeleid ja graafikuid. Ja mitu mahukat lisa. Umbes 10-15 lehekülge peaks veel tekitama, siis ongi kõik. Aega on kaks ja pool nädalat.

Õues on kevad. Ma kirjutan seda vist igal kevadel mitu korda, kuid ei väsi kordamast – mu lemmikaeg on käes. Puud on ilusasti helerohelised, järjest õitseb igasuguseid taimi ja parasjagu soe on ka. Hetkel kisub taevas nii hallikassiniseks, nagu tahaks õhtul meid korraliku vihmaga kostitada. Selle vastu pole mul miskit. Las kallab, saabki mõnusamalt kirjatööd teha.

Pehmemat tooli tahaks.

Punane

“Kuule, ma vaatan, et see Seksodroom* mõjutab su valikuid päris tugevasti,” kõlas enam-vähem Naabripoisi eilne kommentaar, kui ostuöölt soodsalt saadud punaseid tantsukingi demonstreerisin.
“Njaa… sul võib õigus olla,” vastasin mina mõtlikult. Sest tükk aega enne punaseid kingi tellisin ma Aipist kõrge säärega punased tanksaapad, mis Seksodroomiga üsna ühte värvi.

Ja mul on punane kevadmantel, millega ringi leegin. Ja suur punane kott, millega iga päev tööl ja poes ja mujal käin. Ja mu käekotid on ka punased. Ja mu juuksed on punakaspruunid. Ja mul on punane kampsun. Ja punased trennipüksid. Ja punane huulepulk on mul nüüd ka! (Ainult et suurem osa neist punastest asjadest oli mul juba enne siia kolimist.)

Mul ei ole veel punast voodipesu, punast kleiti, seelikut, ja punaseid küünlaid hetkel ka pole.

* Seksodroom on kaks punast nahkdiivanit, mis mängisid oma rolli selle korteri üürimisel. Kes näha tahab, siis võib lahkelt kokkuleppeliselt külastada.

Kolmapäev

Kirjanduse ülevaade. Mõned parandused, täiendused, ümbertõstmised.
Akna taga müttab oranž kopp Ealey.
Kirjanduse ülevaade. Vt eespoolt.
Akna taga müttab oranž kopp, ajab mulda laiali.
Esimene peatükk üle vaadatud, keeran lehte. Vastu vaatab metoodika.
Söögipaus.
Akna taga müttab ikka veel oranž kopp.
(Sain alles 10 sekundit enne laulu lõppu aru, et kuulasin jõululugu…)
Kohvi enam alla ei lähe. Liiga palju ilmselt joodud.
Oranž kopp on müttamise lõpetanud. Tagahoovis pole enam songermaad kahe mullahunnikuga, vaid kunstipäraselt laiali lükatud muld. Peatselt tuleb muru ka, ma loodan.
Võtan teise peatüki ette.