Jäin mõtlema.
Androloog-uroloog Olev Poolamets meeste keskeakriisist juuni Psühholoogia Sinule ajakirjas:
“Kriisist on väljapääs, kui sellele tähelepanu pöörata. Kriis paneb otsima lahendusi, et areneda, et leida sobilikud meetodid endaga tegelemiseks. Ent mõnikord on mehel lihtsam vahetada kõiki toiminguid (sealhulgas partnerit), et eluga edasi minna. Siiski minu meelest pole keskeas või ea tõustes enamasti tegu kriisiga, vaid arenguga.”
Väike pagenemine maapealsesse paradiisi koos toredate tüdrukutega.
Eile: peast mõtteid pühiv tuul toomkiriku tornides. Vabandamine.
Üleeile: taevas loojangu ajal.
Esitasin just Teadlaste Öö programmi taotluse. Tähtaeg oli täna.
Pesin hunniku nõusid ära. Köök näeb oluliselt parem välja kui enne.
Mul on nii kahju, et ma ei osanud hoida seda head, mis vahepeal oli. Ei teagi, miks juhtus nii, et muutusin negatiivseks, kiivaks ja tõrjuvaks. Elu ja tema imelikud kogemused… Nüüd jälle üks hingetõmme korraga.
Mõnikord on kõige olulisemad pisiasjad. Kas saad helistada hetke ajendil ja vahetult mõtteid jagada, kas sinuni kõnnitakse need 10 sammu, kas sind oodatakse ära?
Muidugi on ka hulk muid detaile, mis on samuti olulised ja mida niimoodi ka tajud, ning oled tänulik hoolivuse eest. Aga võib olla takerdud liialt detailidesse?
Vihma krabistab. Krabistab järjest valjemalt. Rammus kevadvihm. Ühes mere-äärses aias hakkasid alles tulbid õitsema. Siin kipuvad juba sirelid õide.
Vahepeal sai 10 aastat päevast, mil esimese blogipostituse tegin. Miks see blogi endiselt alles on, ei tea.
Millal ükskord kõik korda ja heaks saab?
Selline kuhi kuhja otsas elamine ei vii mitte kuhugi. Lihtsalt lämmatab, muudab ükskõikseks ja tuimaks. Väsitav ja tüütu on selles seisu olla, aga välja tulla ka ei oska, ei jaksa ega teagi, mille nimel veel pingutada on. Olen kui magneti eemaletõukav pool.
Ja küünarnuki lõin ka ära. Valus on.
Kuhu kaob aeg ja kust tuleb tolm?
Kas kadunud aeg muutubki tolmuks?
Miks tolm ajaks tagasi ei muutu?
