Suvi on läinud, sest…
… ärkasin täna kinnise nina ja kraapiva kurguga;
… panin villased sokid jalga, sest põrand on nii külm, et paljajalu ei kannata enam olla;
… toatemperatuur on nüüd 18-19 kraadi, mitte rohkem;
… tunnen, et tahaks ahju kütta (ahju kahjuks pole).
Aga vähemalt oli soe suvi ja Sepale antud lubadus sai täidetud.
Portaalist Alkeemia jäi silma artikkel “5 küsimust, mis panevad su hommikuti tantsima!”. Noh, tore ju oleks ärgata hüperenergilisena. (Ma pole hommikuinimene – parim uni on siis, kui äratuskell heliseb.) Püüdsin küsimustele vastata.
Küsimus: Kuidas sa elaksid selle päeva, kui teaksid, et see on sinu jaoks viimane?
Vastus: Kindlasti ei läheks ma tööle. Aga kuidas seda viis korda nädalas tööandjale seletada, et püüan elada iga päeva nagu oleks see mu viimane?
Küsimus: Mille eest sa oled tänulik?
Vastus: Kui saan hommikul edasi magada just nii kaua, kuni soovin.
Küsimus: Mis on see, mida võiksid teha, et muuta oma elu erakordseks?
Vastus: Noh… siis peaksin olema keegi teine. Väide, et unistuste elluviimisel ei takista tegelikult miski, on täiesti vale.
Küsimus: Mida võiksid teha, et su elu oleks lõbus?
Vastus: Miks on küsimuse selgituses lõbu võrdsustatud lapselikkusega? Täiskasvanutel on ka lõbusaid asju, näiteks üksinda hilja õhtul kinos käimine ja kohatud tantsustiilid nagu burlesk.
Küsimus: Kuidas sa võiksid kedagi täna aidata?
Vastus: Pigem vajan ise abi. Kes peseb aknad ja parandab lekkiva vetsupoti? Ja tooks mulle süüa, sest mul on külmkapp sõna otseses mõttes täiesti tühi (sulatasin ja puhastasin eile).
Nii et pesueht hookos-pookos.
Päev enne seda, mil su elu muutub, on nagu iga teinegi päev.
(Lihtsalt üks mõte, mis ühest teleseriaalist kõlama jäi.)
Hakkasin sel suvel jooksmas käima. Eelmisel aastal tegelesin teooriaga, sel aastal jõudsin tegudeni. Esialgu jooksin tavaliste tennistega, kuid sain kohe sinise varba ja hiljem ka kerge põrutuse. Kui esimest jooksutossudega rajale läksin, siis oli ikka suur vahe sees.
Täna käisin esimest korda jooksuvõistlusel. Algajana valisin 5 km distantsi ja eesmärk oli see ühtlases tempos joostes läbida. Kui üks võsavaheline lõik välja arvata, siis eesmärk sai täidetud ja algpunkt enda jaoks määratud. Aeg oli 30:40.
Joosta on mõnus, kui rütmi kätte saab. Aeg iseenda jaoks.
Maikuus sai üritusel nimega Sticky Nipples Revue osaletud. Nii lava ees, taga kui peal…
Väike videomeenutus sellest: http://vimeo.com/102958467.
Ma ise satun väga juhuslikult ja viimasel ajal ka võrdlemisi harva oma blogisse. Kas on veel üldse keegi, kes siin aeg-ajalt uitamas käib või minult uusi postitusi ootab?
Hea härra Kuu!
Ma tean, et sa täna seal oled ja näed, et kell on juba üle kesköö, kuid ma ikka veel ei ole unedemaal. Ma olen juba päris vana, kuid endiselt ei taju aega ega tunne kella ega oska mõistlikul ajal magama minna. Miks sa ei ütle midagi?! Miks sa mind magama ei kamanda? Sa ju tead, et mul on head und vaja ja et ma eelistan pikalt uneleda. Mul on unevalvurit vaja. Üht head ja sõbralikku unevalvurit…
Rahulikku ööd sulle seal kaugel.
Pärast eilset teaduskeskuse Ahhaa külastust jäi mul kuklasse kummitama üks lugu, mida saab kuulata-vaadata magnetimuusika eksponaadis. Panin selle loo mängima, ronisin torni ja sõitsin rattaga saali kohal edasi-tagasi.
Jimmy Somerville “Smalltown Boy”
Täna nägin paduvihmas vikerkaart, mille algus ja ots olid Emajõe kohal. Jah, ma nägin vikerkaart koos alguse ja otsaga! Selle vikerkaare kohale tekkis teine vikerkaar ning alumisest vikerkaarest omakorda sai topeltvikerkaar. Vikerkaarte ja vihma vaatemäng kestis kümmekond minutit, siis haihtus kõik. Jõuluime :)
Raadil veetorni platvormil kuulsin rukkirääku krääksumas. Nägin pilvelaamasid, kust sadas vihma, ja päikest. Ühekorraga.
Tundsin jaanilõkke soojust oma põskedel ja puhusin hingeauru külma õhku.
Jaanilaupäev peetud, magama nüüd enne kui kesköötund kukub.
“Ära ole siis selline!” pole lause, mida öelda inimesele, kes on teistsugune ja keda sellepärast kiusatud on. See ei aita.