Lubasin pikemalt nädalavahetusest kirjutada. Mõne sõnaga siis, mis toimus.

Reedel pidas kursaõde koos teisepoolega soolaleivapidu. Rahvast oli üksjagu: kursakaaslasi, keda pole tükk aega näinud, ja võõrustajate sõpru, kellega järjest enam kokku puutun. Oli mõnus seltskond, palju süüa-juua, lahedat suhtlemist, tantsu ja muusikat. Osad kingitused läksid kohe käiku: presskohvikannuga tehti õhtu jooksul mitu liitrit kohvi, Eestimaa-mäng sai suure lärmi saatel sisse õnnistatud, plaadiriiulist sai lauake. Rahvas oli sõbralik ja mõnus, keegi ei konutanud üksi nurgas. See pidu oli täpselt see, mida mul lõõgastumiseks vaja oli. Viimased lustilised lahkusid kell 4, mina nende hulgas. Hämmastavalt mõnus oli koju kõndida, taustaks suduselt kollane taevas (katlamajast tulev suits + tänavavalgustus) ja linnulaul. Kirik üle tee oli ilus, tänav oli ilus, varahommikune vaikus ümberringi. Hea oli :)

Laupäev ja pühapäev möödusid suuremalt jaolt magades ja muidu uimaselt. Laupäeva keskööl toimus aga samas üle tee asuvas kirikus lihavõtete jumalateenistus. Käisin värava pealt kaemas. Kiriku trepil põlesid küünlad, 30-40 inimesest koosnev rongkäik kõndis ümber kiriku ja laulis. Igaühel oli käes küünal, mille leek võbeles nii soojendavalt. Vaatepilt oli lummav. Ilus-ilus.

Pühapäeval käisin paadirallit vaatamas. Silmasin paari tuttavat nägugi seal aerutamas. Ise osa võtta oleks kindlasti lõbusam, aga…aga aga. Õhtul sain M-L-iga kokku, istusime mõnda aega tudengivarjupaigas ja kuulasime karjumisvõistlust. Kuna midagi muud ei toimunud, loivasime M-L-i juurde ühikasse, kus sai niisama juttu aetud ja netist optilisi pilte vaadatud. Et purju jääda, pole vaja juuagi, aitab nende piltide vaatamisest.

Ja nüüd ongi esmaspäev. Päike tuleb lõpuks välja ja tuju läheb paremaks. Mõnusat askeldamist! :-)

Eile kasvasid pinged üle pea ja ma käisin kursaõdedega Püssikas üle väga pika aja. Vihtusime M-Lga tantsu, ja sai parem küll. Esko ja Voe ka rõõmustasid mu nägemise üle, tulid ukse peal juba vastu ja kallistasid. Väike rõõm oli. Natuke sai parem, kuna seesmine värin kadus ära. See oli juba paar päeva olnud, kartusega ootasin, mil see käte- ja üldiseks värinaks muutub. Vist ei muutugi, sest pinge langes veidi. Katsun omas tempos asjadega tegeleda. Kui veab, saan sedasi nihverdada, et lõpetan ikkagi kevadel. Teine variant on akadeemiline ja b-töö kaitsmine sügisel. Teen, kuis suudan. Väsimus on suur ja muremõtteid endiselt palju, aga tuleb olla ennastsäästlik, eks ju?! Teile kõigile palju edu ja jaksu oma toimetustega. Ärge alla andke, kui vähegi võimalik! Ehk paari päeva pärast jälle! :)